Kirjanik Mae Lender soovitab 4 reisiraamatut, mis pakuvad suure lugemiselamuse
/nginx/o/2022/04/11/14477790t1h57bc.jpg)
Reisiraamatu «Minu lõunamaa. Klantspildi taga» autor Mae Lender on tänavu vähe reisinud. Selle asemel on ta lugenud iga uut poeletile jõudnud reisikirja ja pöördunud ka varem ilmunud rännuraamatute juurde.
Enam kui 100 aastat tagasi oli Teffi (õige nimega Nadežda Aleksandrovna Lohvitskaja) Venemaal tõeline täht - andekas, vaimukas, teravmeelne ja alati oluliste sündmuste ja inimeste keskel. Siinsed mälestused kajastavad peaasjalikult Teffi teekonda 1918. aastal Moskvast läbi Venemaa ja Ukraina Pariisi, kuhu ta jõuab 1920.aastal, varasemat elu puudutab Teffi siin vähe (kuigi aimdub, et ainest oleks sealgi).
Ja kuigi põgenetakse vägivalla, nälja ja pandeemia eest, teekond on pikk ja kohati äärmiselt dramaatiline, siis siinsed kirjeldused on küll pöörased ja tempokad ja igatahes lõbusad.
Tekst on vaimustav – tõlkinud Ilona Martson – sõnapruuk nii hõrk ja tõetruu – loed ja kuuled neid inimesi päriselt kõnelemas.
***
Eia Uus, «Kirjad Buenos Airesest»
Möödunud aasta suurimaid lugemiselamusi. Nii õrn ja terav, valusalt aus ja maine, teisalt luuleline, helge ja jalad-lahti-maast kulgemine. Siin on tubli annus reisikirja, ent ka sisekaemusi, kirjanduslikke seiklusi ja (raamatu)vihjeid.
Ja ilu ei peitu siin ainuüksi sisus, see on maiuspala ka vormilt. Erinevad paberid, kirjafondi suurus, pildimängud... Ma olen ammu unistanud piltideta reisikirjadest, sest need ei anna enamasti tekstile midagi juurde. Seekord on kujundaja imet teinud.
Või siis need kaaned. Kangast ja siiditrükiga tagakaas, alasti selg. Kui lugeda raamatut nii, et raamatu tagant kumab valgus ja sa näed õmblusi, ja sa tajud kui vähene hoiab tegelikult seda pealtnäha tugevat raamatut koos. Nagu inimestki. Meid on lihtne murda, meie tasakaal on hirmuäratavalt habras. Ja meie niidid ei paista...
***
Krister Kivi, «Õhus. Pilvetekste 2009 – 2019»
Esimene kord lugedes oli see mu reisilektüür Malaisias. Kusjuures reisile raamatut pole sugugi kerge valida, sest igav raamat on halb (tekitades veel lisaraevu, sest sa ei viska ju raamatut minema, aga samas põrgukuumas seda ruumikitsikuses piinlevas seljakotis tarida on ka äärmiselt frustreeriv) ja liiga põnev pole ka hea, sest võib aheldada hotellituppa ja... see viimane pole ilmselgelt reisimise peamine mõte.
Siinsed päeviku või näoraamatu sissekandeid meenutavad ampsud sobivad reisile ideaalselt. Loed lennukis või paati oodates, palmipuu all või kõhutõvega tualetis istudes ja kui keegi oinas tuleb ja lugemise katkestab, siis on lihtne pooleli jätta, ei pea isegi karjatama, et kas seda on palju palutud, et ma kordki elus saaks ühe peatüki rahus lõpuni lugeda?! Tõsi, uinumiseks raamat hästi ei sobi, sest on kohati liiga naljakas.
Need ei ole ainult reisimisest ja kaugetest paikadest, vastupidi, reisimisest enam on siin ilusat Eesti elu ennast (mu lemmikuks said ühe teatava ajalehe toimetust väisavad baretis prouad ja kulinaarsed katsetused).
Autorist on muidugi kogu aeg kahju. Ta kohe on selline hunnik õnnetust, et tahaks teha talle enda diivani taha pehme pesa (kindlasti põrandale, sest ta uinub pidevalt arvuti või telefon kaisus ja peksab öösiti tehnikavidinaid sodiks) ja korteri võtmeid ei maksa talle ka anda, sest neid loobib ta järjepidevalt prügikasti ja jalgratast pole talle ka mõtet usaldada, sest sellega käib ta pidevalt põõsasse või unustab kuhugi maha.
Samas, kui kõik see eelnev sünnitab head loomingut, siis lasku aga käia.
***
Silvia Pärmann, «Kusagil maailma lõpus»
Kaleidoskoop retkedest kõrvalistesse paikadesse ja/või väikeste rahvakildude juurde. Tõsi, need viimased on sageli küll kordades suuremad kui näiteks eestlaste rahvaarv.
Pärmann on leidnud väga paraja tasakaalu informatiivse materjali ja isikliku reisimulje vahel. Need on põgusad sissevaated, ent neist piisab täiesti, samaks teada midagi uut ja tajumaks autori reisikogemusi.
Kas teadsid Lõuna-Korea Jeju provintsi eakatest merineitsitest? Või tätoveeritud nägudega naistest Laoses? Aga Indoneesia eriskummalistest matusekommetest?
Samuti on paigas teksti ja fotode vahekord. Ja pildid on muidugi võrratud, lisaks ei paikne need eraldi fotopoognas, vaid vastava kirjakoha juures.