Kui enne ei taipa elada, siis tuleb kasvõi pärast oma matuseid seda teha
/nginx/o/2017/12/02/7369823t1h6af1.jpg)
19. aprill 2022, 14:32
/nginx/o/2022/03/29/14453154t1he72f.jpg)
«Kahe matuse vahel» on raamat täiskasvanutele, kes pole lapselikku rõõmu kaotanud.
«Loodetavasti leiavad kõik lugejad Eesti südikate vanainimeste juhtumiste kaudu innustust selleks, et elamiseks ei ole kunagi hilja. Raamatu peategelanegi nendib, et kui enne elu nautida ei taipa, siis võib seda teha kasvõi pärast oma matuseid,» ütleb Tarmu Kurm raamatu tutvustuseks.
Loe katkendit humoorikast jutustusest!
***
«Meil jäid tegelikult ennist jutud pooleli,» kuulis Eduard end Beatrice’ile ütlevat, kui Ivo ja Koljat olid politseiautoga minema toimetatud. «Kas sa tahaksid tulla minu paadiga sõitma?»
Beatrice kergitas üllatunult kulme. Aga tõepoolest oli ju kogu eelnev intsident alguse saanud sellest, et üks vana mees oli asunud temaga tutvust sobitama. Veel rohkem oli oma küsimusest üllatunud aga Eduard ise. Kirevase pihta! Kust ta küll sellise mõtte oli võtnud? Ja miks ta ometi selle kõva häälega välja prahvatas? Tal ei olnud paati. Ta polnud kunagi paadiga sõitnud. Ta ei teadnud paatidest mitte midagi.
Eduard oli kogu oma elu olnud igasuguste suuremate ostudega väga ettevaatlik. Need vähesed korrad, kui ta oli endale midagi veidi hinnalisemat lubanud, põdes ta oma ostuotsust mitu päeva. Oli seda nüüd vaja, oleks saanud ju ilma, tühja-tähja peale nüüd nii palju raisata! Ükskord oli ta ostnud emotsiooni ajel uue raadio, mida kutsuti vist duubelmakiks, sest seal oli ruumi kahele kassetile. Ta ei julgenud ostu Elmerinele näidata, vaid peitis selle sahvrisse pappkasti ja pani kastile veel ka vana kaltsuvaiba peale. Nädalapäevad hiljem otsustas ta hakata pinnast ette valmistama ja rääkis Elmerinele, et kuuldavasti on poes praegu hea hinnaga uhked välismaalt pärit raadioaparaadid ja temal on karanud pähe vallatu mõte, et nad võiksid endalegi sellise muretseda. «Hull peast,» pareeris Elmerine, «mitte mingil juhul ei hakka sellise asja peale raha raiskama, meie vana raadio töötab veel väga hästi.»
Eduardil läks kõhu alt õõnsaks ja ta heitis sahvri uksele süüdlasliku pilgu. Lõputult ei saanud ju väärt masinat sahvrisse vedelema jätta. Mõne nädala pärast otsustas ta patu üles tunnistada. Ta pani aparaadi elutoa lauale ja ootas akna peal Elmerine tulekut. Lõpuks naist värava juures nähes sai vaprus siiski otsa ja ta pages tagaukse kaudu õue. Uus raadio pidi ise ennast tutvustama. Raadiost kostev heli oli järgmised paar päeva ainus hääl, mida Eduard kodus kuulda võis, sest kaasalt ei tulnud silpigi.
Mis seal salata – Eduard oli hoidnud tagasihoidlikku ja vähenõudlikku joont ka muudes tegemistes, mis ettevõtlikkust eeldasid. Näiteks nende hoovinurka planeeritud pergola oligi jäänud tegemata. Eduard oli alguses pakkunud, et nad paneksid sinna ajutiselt lihtsalt paar pinki ja küllap siis hiljem jõuab katusealuse meisterdada. Nagu mitmel puhul varemalt, näitas elu nüüdki, et ajutine on igavene. Kui on vaja jäävaid lahendusi, siis tuleb planeerida midagi ajutist. Sealsamas ajutisel pingil istudes olid Eduard ja Elmerine sageli arutanud, kuidas nad penisonipõlves elama hakkavad ja mida kõike ette võtavad. Alates reisimisest ja lõpetades sanatooriumikülastustega, sest siis on aega. Tegelikult muidugi ei olnud ja seda kõike ei juhtunud mitte kunagi. Pärast Elmerine surma oli Eduard palju mõelnud, miks nad ometi oma plaane kunagi ellu ei viinud. Nüüd mõtles Eduard, et kui enne ei taipa elada, siis tuleb kasvõi pärast oma matuseid seda teha.
«Sinu paadiga sõitma?» naeratas Beatrice ja vaatas lõbusalt enda ees seisvat meest, kes sobinuks talle vanaisaks.
«M I n u paadiga sõitma jah,» kordas Eduard sellise enesekindlusega, nagu oleks tal garaažis sportautode ja limusiinide kõrval mitu kaatrit, mille hulgast valida.
Beatrice’i tuju läks aina paremaks. «Miks ka mitte,» ütles ta kelmika pilguga. «Tõepoolest, miks ka mitte. Mind kutsutakse küll kogu aeg peole ja restorani ja kinno ja... Aga paadiga sõitma pole mind kunagi keegi kutsunud. Ja ükski nii väärikas... khm... härra pole mind ka seni kuhugi kutsunud. Ja ilmad on ju praegu päikeselised. Olgu pealegi, ma tulen hea meelega.»
Nad leppisid kokku, et eesseisval nädalavahetusel, niisiis vaevalt paari päeva pärast, lähevad nad Eduardi paadiga sõitma.
«Kõige tähtsam on leida paat,» trummeldas terve kodutee Eduardil kuklas üks ja seesama mõte.
«Kõige tähtsam on leida paat,» ütles ta järgmisel päeval ka Vollile, kes oli tulnud vaatama, kuidas sõbral läheb.
«Häh-häh-häää,» irvitas Volli. «Mees, nüüd oled sa küll omadega sees. Sina ja paat! Eduard madruseks! Eduard kapteniks! Häh-hää. Mille kuradi pärast sa talle just paadist jahvatama pidid hakkama?»
«Kui ma vaid ise ka teaks,» kostis Eduard, «aga nüüd pole enam midagi parata, mul on seda neetud paati igal juhul vaja.»
«Kas sa ei saa tollele neidisele tunnistada, et sul tegelikult ei ole paati? Politseinikud peaksid olema ju ülestunnistustega harjunud.»
«Ei, seda ma ei tee,» sõnas Eduard vankumatult. «Sa pead aitama mul paadi leida.»
Eduard tõi külmkapist lagedale pudeli viina. Paadiotsingud oli nii tõsine teema, et muidu ei olnud seda võimalik lahendada.
Piisas kolmest pitsist, kui Vollil tuli pähe päästev mõte ja ta hõikas: «Peedul on taat!»
«?»
«Teedul on paat,» parandas end Volli.
«Mis siis ikka, lähme tema juurde,» pakkus Eduard.