Millest ammutada elujõudu?

Tiit Trofimov. Foto: Terje Atonen

Enesearengu teejuht Tiit Trofimov ütleb oma raamatus «Lõpp on algus. Julgus elada iseendana», et kõik on energia, kõik on üks. Inimesed on energia, metsad, järved ja ookeanid on energia ning energia on ka sinu mõtted ja emotsioonid.

Emotsioonide väljalaskmisest

Tiit Trofimov tõdeb, et inimesel on suurepärane oskus traumad ja emotsioonid enda sisse peita ning neid endaga kaasas kanda. Paraku me ei oska neid endast loomulikul teel välja lasta ja hoiame neid nii kaua enda sees, kuni vaimne või füüsiline tervis üles ütleb ja me hakkame abi otsima.

Kui hakkad endaga tõsisemalt tegelema ja roogid endast välja vana ja kasutut kraami, tekib sinu sisse ruumi, sa muutud järjest tundlikumaks ja tunnetad palju paremini nii teiste inimeste, olukordade kui ka asjade energiat. Sa tajud ära selle, kui mõni inimene ütleb, et tal on kõik kõige paremas korras, aga tema energia ei räägi sama juttu. Sa tunnetad, kes kui palju endast hoolib ja enda eest hoolitseb, sa saad aru, kas sinu vestluspartneri sees on elurõõm või on see nii maatasa tambitud, et sellest pole enam midagi järel. Kui sinu väljas on rohkem kui kaks sellist inimest, hakkab nende negatiivsus sulle endale mõjuma.

Mõne inimese energias on väga lihtne või lausa erakordselt hea olla

Valgustunud vaimsetel teejuhtidel on nii hea energia, et piisab vaid ühises väljas olemisest, kui sa tunned, et midagi erilist hakkab ka sinu kehas toimuma.

Trofimov räägib ka, et Indias elab üks naine, kelle energia on nii võimas, et ainuüksi tema kallistus ravib inimesi. Tema nimi on Mātā Amritānandamayī Devī, aga teda tuntakse rohkem Amma (hindi keeles «ema») nime all. Ta reisib palju, kohtub inimestega ja jagab neile kallistusi.

«Mina olen Ammaga kohtunud mitu korda ja võin kinnitada, et tema energia on tõesti võimas. Esimest korda juhtus see Helsingis. Inimesed seisid järjekorras, et temaga kallistada, igaühele oli ette nähtud umbes viis sekundit. Kui minu kord kätte jõudis, tundus see mõni sekund rohkem nagu kolm minutit. Mul oli tunne, nagu keegi raputaks mind sisemiselt, silme ees hakkasid jooksma vikerkaarevärvid, see oli ülivõimas. Mul oli kaasas ka hea sõber Ahti, kes võitles sel ajal vähiga. Amma tundis ära, et mu sõber vajab tema energiat rohkem kui mõni teine, sest pärast ettenähtud viit sekundit tõmbas ta Ahti uuesti tagasi ja kallistas teda veel. Pärast seda tundis sõber end umbes aasta jagu paremini, aga siis oli tal kahjuks aeg minna,» meenutab Trofimov.

Ta räägib, et on kokku puutunud päris paljude raskelt haigete inimestega, kelle nende lähedased on tema juurde toonud. «Tavaliselt ma tunnen inimese energiast ja näen silmist, kas ta on sellega leppinud, et peab minema, või on temas veel niipalju sädet ja elujanu, et temaga on võimalik tegeleda. Seda, kes on vaimus alla andnud, ei suuda aidata ükski ravi ega teraapia. Lähedased ei taha sellega muidugi leppida ja usuvad, et neil õnnestub haige päästa, ehkki on täiesti selge, et haige ise ei taha tervenemiseks enam midagi teha,» kirjutab ta. Sellisel juhul on Trofimov lähedastele otse öelnud, et nad ei sunniks teda millekski, ta on oma otsuse teinud. Kas elutahet on võimalik taasluua?

Trofimovi kogemuse järgi mitte. Otsus minna on nii sügav ja kindel, et siin ei aita ükski jutt ega meditatsioon.