Ootamatu lugu sellest, kui etteaimamatu on tulevik

Kirjanik Rebecca Serle. Foto: Shutterstock

Raamatublogija Mariann Vendelin lõpetas märtsi Rebecca Serle romaaniga «Viie aasta pärast» ja jagab oma lugemiselamust.

Danniel on täpselt paigas, kus ta end viie aasta pärast näeb. Ta töötab oma unistuste advokaadibüroos, on abielus oma unistuste mehega ja elab oma unistuste linnaosas New Yorgis - Gramercy Parkis. Naine tunneb, et kõik suundub sinna poole. Tal on selja taga edukas tööintervjuu ning kihlumine. Pikast päevast väsinuna uinub Dannie ja ärkab võõras korteris tundmatu mehe kõrval. Aasta ei ole enam 2020, vaid 2025. Uuesti magama jäädes on ta tagasi. Kas see oli unenägu või pilguheit tulevikku? Naine on häiritud ja ei räägi kogemusest ei tulevasele abikaasale ega oma parimale sõbrannale ning peagi heidab selle üldse mõtetest, kuni neli ja pool aastat hiljem kohtab ta seda teist meest.

Rebecca Serle, «Viie aasta pärast». Foto: Raamat

«Viie aasta pärast» oli hoopis midagi muud, kui ma ootasin. Esiteks oli mulle jäänud mulje, et peategelaseks on mees. Dannie ei ole nimelt nimi, mida naisega seostan. Teiseks, kui kaanel on välja toodud armastus, siis eeldan alati romantikast nõretavat lugu ja võtangi raamatu kätte, kui isu on sellise järele. Selles raamatus on tõesti palju armastust, aga see ei ole üldse romantiline romaan, vaid lugu sellest, kui etteaimamatu on tulevik.

Mina ei ole see inimene, kellel on viisaastaku plaan paigas. Ma väga imetlen neid, kellel on siht silme ees, mille poole liikuda, aga ise lasen end lihtsalt saatusel kanda, kui nii võib öelda. Sestap oli julgustav lugeda, kuidas võib küll teha plaane, aga elu läheb ikka omasoodu. Mu meelest oleks võinud isegi rohkem arendada teemat, kuidas nähtud jupike oletatavast tulevikust vahepealset elukäiku mõjutab. Äärmiselt huvitav oli kaasa mõelda, kuidas Dannie nähtud olukorrani jõuab. Mida kaugemale lugu jõudis, seda rohkem tundus mulle, et ühtki normaalset lahendust ei ole olemas, aga lõpp meeldis mulle väga.

Raske on raamatut hinnata. Mulle üldjuhul ei meeldi, kui kaanel olev info on eksitav. Vahel meeldib mulle lugeda raamatuid, millest ma mitte midagi ette ei tea, aga siis ma lihtsalt ei loe sisukirjeldust. Selle raamatu tutvustus häälestas mind hoopis teistsuguse loo lugemiseks. Ma ei olnud valmis, et suur osa süžeest keerleb vähi ümber. Üldse pole igasugused haiguste teemalised raamatud väga minu tassike teed. Samas meeldis mulle see, et tegelased olid tõetruud, harilike murede ja rõõmudega. Puudus mõttetult ülespuhutud draama.