/nginx/o/2024/10/18/16426805t1hbc77.png)
:format(webp)/nginx/o/2022/04/21/14496224t1h5b8c.jpg)
Briti näitleja Colin Firth loeb suurima huviga raamatuid, milles on keerukad peategelased ja kus uuritakse inimelu tähendust.
Colin Firthi 4 lemmikraamatut, mida saab lugeda ka eesti keeles
1. Rainer Maria Rilke, «Malte Laurids Brigge ülestähendused»
«See pole tegelikult üldse romaan,» märgib Firth, «see on omamoodi montaaž, mis põhineb umbes autorivanuse noore mehe kogemustel.»
Eriti mõjuvad Colin Firthi selgitusel mõjusalt teatud lõgud raamatust. Siin on üks väike katkend:
/nginx/o/2022/04/21/14496425t1ha10f.jpg)
Kallis, kallis Erik, võib-olla olid sa siiski mu ainus sõber. Sest mul ei olnud kunagi kedagi. Kahju, et sa sõprusest midagi ei pidanud. Oleksin võinud sulle nii mõndagi jutustada. Võib-olla oleksime sobinud. Kes teab. Mäletan, et tollal oli käsil sinu portree. Vanaisa oli kutsunud kellegi, kes sind maalis. Igal hommikul tund aega. Ma ei suuda meenutada, kuidas see kunstnik välja nägi, tema nimi on mul ununenud, kuigi Mathilde Brahe seda vahetpidamata kordas.
Kas ta nägi sind nõnda, nagu mina nägin? Sul oli seljas heliotroobi värvi sametülikond. Mathilde Brahe oli sellest ülikonnast vaimustuses. Sellel pole nüüd enam tähtsust. Tahaksin ainult teada, kas ta sind nägi. Oletame, et ta oli tõeline maalikunstnik. Oletame, et ta ei mõelnud, et sa võiksid ennem ära surra, kui ta lõpetab, et ta ei vaadanud asja sentimentaalse nurga alt, et ta lihtsalt töötas. Et teda võlus sinu pruunide silmade erinevus, et ta hetkekski ei tundnud piinlikkust sinu liikumatu silma pärast. Et tal jätkus taktitunnet, et mitte panna veel midagi sinu käe juurde, mis võib-olla kergelt lauale nõjatas. - Oletame, et ka kõik muu vajalik oli olemas ja las jääb nõnda: siis on seal olemas pilt, sinu pilt, viimane Urneklosteri galeriis.
(Kui ollakse juba lahkumas ja kõik on ära nähtud, siis on seal veel üks poiss. Üks hetk, kes see on? Üks Brahe. Kas sa näed seal hõbedast posti mustal taustal ja paabulinnusulgi? Seal on ka nimi: Erik Brahe. Kas polnud see Erik Brahe, kes hukati? Loomulikult, see on üsna tuntud lugu. Aga temaga siin ei ole sellel mingit pistmist. See poiss suri poisina, ükstapuha siis, millal. Kas sa siis ei näe seda?)
«Autoril on nägemus, mis muudab teid ümbritseva suhtes ebakindlaks – ja see on minu arvates stimuleeriv,» soovitab ta.
2. Graham Greene, «Vägi ja au»
/nginx/o/2022/04/21/14496442t1h0ec3.jpg)
Romaan vaatleb hea ja kurja, patu ja patukahetsuse teemasid «viskipreestri» saatuse najal 1930ndate aastate Mehhikos. Käimas oli kiriku tagakiusamine, suur osa preestreid oli tapetud või sunnitud maalt lahkuma. Põgenev peategelane kohtab oma hirmust ja viskist mõjutatud teekonnal mitmesuguseid inimesi: banaanikasvatajat, hambaarsti ja kuus aastat varem kohatud külanaist. Ühtlasi paneb see teekond teda mõtlema vagaduse ja armastuse olemusest ning sellest, milles seisneb tema kui preestri kohus.
Colin Firth peab teose kõige teravamaks probleemiks seda, et preestril on laps. «Ta tahab pattu kahetseda, aga kuidas leida lunastust, kui sa ei suuda oma pattu vihata? Ta on selles paradoksis kinni - peamine asi, mis ei lase tal pattu kahteseda, on armastus. Minu meelest on see ääretult huvitav idee, et hingelist lunastust tuleb otsida võimatult kompromiteeritud elus,» sõnas Firth.
3. Giusseppe Tomasi di Lampedusa, «Gepard»
«Ma ei hooliks selle raamatu maailmast karvavõrdki, kui poleks asjaolu, et Lampedusa tõmbab sellesse nii joovastaval moel,» kiidab Firth. «Tema kirjeldused 19. sajandi Sitsiiliast on nii melanhoolsed, ausad ja sentimentaalsusteta, et jääb tunne, nagu oleks see kõige tähtsam ajastu üldse. Mis mind aga lugedes ehmatas, olid lõigud surmast.»
/nginx/o/2022/04/21/14496455t1h1052.jpg)
Ajalooline romaan saab alguse 1860. aastal. Itaalia «risorgimento» laine on haaranud Sitsiilia, Bourbonide kantsi. Garibaldi juhtimisel maabub saarel kangelaslik «tuhat». Sellest saab alguse sügavate ühiskondlike muutuste protsess.
Fabrizio Salina, romaani peakangelane, on küllalt tark, et ajalookäigule mitte vastu panna, aga muutunud tegelikkusega leppimiseks siiski liialt mineviku külge seotud. Ta püüab tegelikkusest põgeneda ja seda oma observatooriumi seinte vahel unustada, kuid see ei õnnestu - vürstliku palee rahu häirib ajaloolise progressi kõmin.
Salinast erinevalt leiab tema nõbu Tancredi (vaesunud aadlik, kuid energiline ja taibukas noormees) sündmuste keerises kiiresti oma koha. Ta hakkab garibaldilaseks ja võidab erilise vaevata ka tõusik Calogero Sedàra tütre Angelica käe.
Tükkhaaval kaotab oma küüned Sitsiilia aristokraatide sümbol - uhke gepard, kelle asemele astub noor, kiskjalik ja salakaval kodanlus.
/nginx/o/2022/04/21/14496470t1h5ade.jpg)
4. William Faulkner, «Augustivalgus»
Romaan käsitleb mitme rööbiti jälgitava inimsaatuse kaudu Ühendriikide lõunaosa traagilisi probleeme - rassiviha, usufanatismi, minevikkupööratust, jaatades samas elu igiväärtusi.
Colin Firth hindab kõrgelt ka teisi Faulkneri romaane, kuid soovitab just «Augustivalgust», sest seda on tänapäeval peategelase rassiküsimuse tõttu väga ebamugav lugeda. Lisaks köidavad Firthi teose väga leidlikud täpsed kirjeldused, mis panevad suisa loetud lõhnu tundma.
«Teate, see on naljakas,» tunnistas ta. «See on nendest raamatutest minu suurim lemmik ja ühtlasi on mul sellest kõige raskem rääkida.»
Allikas: Radical Reads