«Ise kirjanik, kes ei kirjuta, aga näed, ajakirjanikele kipub küll kirjutamisest vatrama»
/nginx/o/2017/12/02/7369823t1h6af1.jpg)
21. aprill 2022, 10:00
/nginx/o/2022/04/21/14496293t1he794.jpg)
Ilmunud on uus Loomingu Raamatukogu number, legendaarse rokkmuusiku, laulukirjutaja ja kirjaniku Patti Smithi väike poeetiline raamatuke «Pühendumus», mille on tõlkinud Paula Taberland.
«Pühendumuses» põimuvad omaelulooline jutustus ja lüüriline fantaasia. Teksti raamiks on Patti Smithi reis Prantsusmaale, kus ta külastab Pariisi, Sète’i linna Vahemere ääres ja Albert Camus’ suvemaja Lourmarinis. Reisimuljed, loetud raamatud ja Martti Helde film «Risttuules» inspireerivad teda kirja panema eriskummalise loo noorest kirglikust iluuisutajast, eesti päritolu Eugeniast.
«Inspiratsioon on mõõtmatu suurus, teadmata tunnil ründav muusa,» ütleb Patti Smith. «Pühendumus» ongi tunnistus sellest, kuidas autori otsiv vaim kõigest ümbritsevast impulsse saades tööle asub, nii et sünnib talle endalegi ootamatu teos.
Raamatu lõpust leiab autorit ja tema loomingut tutvustava saatesõna tõlkija Paula Taberlandilt.
Loe teosest katkendit!
***
Otsides sootuks midagi muud, komistasin juhtumisi filmi «Risttuules» treilerile. Tegemist on Martti Helde reekviemiga tuhandetele eestlastele, kes langesid massiküüditamise ohvriks ja lõpetasid Siberi kolhoosides, kui Stalini sõdurid nad 1941. aasta varasuvel kinni võtsid, pereliikmed üksteisest lahutasid ja loomavagunitesse ajasid. Surm ja pagendus, saatus pea peale pööratud.
Režissööri ainulaadne dramatiseering lõi näitlejaist visuaalse luuletuse, pannes kaamera hulga liikumatute inimpiltide vahelt läbi vooglema. Aeg seisab paigal, ent samas kihutab edasi, tuues ekraanile piltsõnu sellest kurbmängust. Kohutav kingitus, täheldan ma sõnu pingutusega paberile kandes. Kõigest hoolimata aiman siiski, et nende taga on käärimas midagi veel. Kõnnin vaimusilmas mööda teed ja jõuan kuusemetsa ja tiigi ja väikese laudadega vooderdatud majakeseni. Siin oligi see millegi muu algus, kuid tollal ma seda ei teadnud.
Visand talvest. Kõigest teepikkuse kaugusel. Sinine hommikumantel on riputatud akna ette, mis enam läbi ei paista. Kõikjal on veri, verevusest tühjaks nõrgunud, ja koer haugub ja tähti langeb läbi kahkja laotuse.
Surev vasikas. Lahas sõral – plekid, augud. Saabub öö, ähmastades viimse elava olendi tõmbleva jäseme.
Visand ajast. Hammasrattad, väikesed käed tardunult jääs. Uudishimu kaotanud linnud lakkavad tiibu lehvitamast. Tants on läbi ja armu pale on vaid lai seelik ja talve häilitud kannad.
Hommikul ärgates mõtlen ikka veel filmi «Risttuules» mustvalgetele dioraamidele, inimooperi pinevale tempole hangunud hingavais kujudes. Olen endiselt filmi jõulisest väljendusrikkusest sedavõrd haaratud, et mulle ei meenu, mida ma alguses üldsegi otsisin. Laman voodis ja lasen peas aeglases panoraamvõttes uuesti lahti rulluda pagendatud inimketil, mis sammub läbi raugematu valgete õielehtede saju. Krüsanteemid. Jah! Tervete kimpudena, ja närune elurong uduna möödumas. Kui aga tulen varem nähtud filmilõigu juurde tagasi, ei leia ma ühtki taolist stseeni. Olin ma seda tõepoolest ise ette kujutanud? Lükkan arvuti kõrvale ja läkitan konarlikule krohvlaele otsuse: me rüüstame, me võtame omaks, meil puudub teadmine. Tõusen, et põit tühjendada. Vaimusilmas lumi.
Filmi «Risttuules» naisjutustaja Erna tundlik hääl veel värskena kõrvus, panen riided selga, kahman oma märkmevihiku ja Patrick Modiano «Pariisi nokturni» ning lähen üle tee kohvikusse. Töölised puurivad tänavat, kurdistavad helid tungivad läbi kohvikuseinte. Suutmata kirjutada, võtan ette lugemise ja kolan «Nokturni» rägastikes – tundmatud tänavad, poolikud aadressid, teed, mis enam tähendust ei kanna, ja sündmused, mis tiirutavad tühja. Kaeblen, et ei kirjuta, kuid adun, et kaotada end Modiano universumi erkvel unne on peaaegu nagu kirjutamine. Poed jutustaja nahka, tema kahvatusse paranoiasse ja pisiasjadega koormatusse ning maailm su ümber läheb nihkesse. Tahes-tahtmata avastan end kusagil poole lause peal kätt pastapliiatsi järele sirutamas.
Jõudes «Nokturni» lõppu, mis tegelikult lõpp ei ole, nõrgub ju tuleviku raskemeelsus üle viimase lehekülje, loen uuesti raamatu algust ning mõte hüppab eesootava päeva juurde. Sõidan õhtul viimase lennukiga Pariisi. Minu prantsuse kirjastaja on korraldanud nädalajagu raamatuga seotud üritusi, sealhulgas ka kõnelemisi ajakirjanikele kirjutamise teemal. Minu märkmevihik jääb puutumata. Ise kirjanik, kes ei kirjuta, aga näed, ajakirjanikele kipub küll kirjutamisest vatrama. Ninatark missugune, manitsen end. Tellin veel ühe musta kohvi ja kausi mustikaid. Aega on küllalt, ja ma olen harjunud reisima kerge kotiga.
Tänaval toimub ehitus, mistõttu pean üle tee tagasi koju minekuks ootama, kuni tohutu suur kraana vinnab metallist tugitalasid mitu korrust kohvikust kõrgemal, tuues meelde «La Dolce Vita» avastseeni, kus helikopter veab elusuuruses Kristuse kuju üle Rooma katuste.
Korjan oma tavapärase reisikraami väikese kohvri kõrvale hunnikusse, taustaks filmitreileri kaadritagune hääl. Võõra keele kõlast aimub ülevoolavalt kurba meloodiat. Vägede lähenedes riputab noor ema pesu nöörile ja varjab käega silmi päikese eest. Tema mees sõelub nisuteri sõkaldest ja tütar mängib rõõmsasti. Huvitunult otsin veel pisut ning leian kuueminutilise lõigu «Risttuulest», alapealkirjaga «Kiri kasel». Kaader avatud aknast, valendus ja kasepuud vilksatamas läbi sõnade sosina, ja rong ja tuul ja tühjus.
Telefon heliseb ja katkestab lummuse, mu lend on tühistatud. Pean varasemale jõudma. Ajan end kähku püsti, tellin takso, libistan arvuti ümbrisesse, kaamera kotti ja surun ülejäänu kohvrisse. Avastan, et takso jõuab liiga ruttu kohale, ma ei ole veel jõudnud raamatuid kaasavõtmiseks välja valida. Mõte ilma raamatuta lennule minemisest vallandab minus paanikalaine. Õige raamat võib toimida omamoodi teejuhina, luua meeleolu või isegi muuta teekonna kulgu. Lasen pilgul meeleheitlikult toas ringi käia, otsekui otsiksin sügaval soos päästenööri. Väikeses lugemata raamatute kuhjas mappide peal lebavad Francine du Plessix Gray kirjutatud Simone Weili monograafia ja Modiano «Sugupuu», autori üllatunud nägu kaanel. Napsan need kaasa, jätan hüvasti oma Abessiinia kassikesega ja suundun lennujaama.
Hollandi Tunnelis on liiklus õnneks hõre. Kergendatuna vajun taas Erna hääle hõlma. Kujutan ette lugu, mis on kantud ühe ainsa inimese hääle kõlast. Tema häälest. Ainsagi süžeemõtteta liigun ta hääle tonaalsustes ja tämbrites ning moodustan fraase, just nagu muusikat, ja laotan need nähtamatute kihtidena tema hääle peale.
Ja armu pale on vaid läbi jumetu laotuse avade langenud talve valendus katmas jämedaid puuoksi.
Kiirustan terminalist läbi ja jõuan kenasti lennule, ent olen kuidagi liimist lahti. Nii vara õhtul pole lootustki magama jääda, rääkimata sellest, et hotellituppa pääsen alles mitu tundi pärast kohalejõudmist. Sean end siiski sisse, võtan sõõmu mineraalvett ning lasen end kaasa viia elukirjutusel, killukesel Simone Weilist. Kiiruga valitud raamat osutub enamgi kui tänuväärseks ja isik ise paljudele imetlusväärseks eeskujuks oma mõtteviisi kujundamisel. Ta purjetas särava ja privilegeerituna läbi kõrgemate teadmiste sammassaalide, seejärel loobus kõigest, et võtta jalge alla revolutsiooni, ilmutuse, üldsuse teenimise ja ohverduse raske tee. Ma ei olnud siiani tema uurimisele aega pühendanud, kuid kavatsen seda viga tulevikus parandada. Sulen silmad ning kujutlen liustiku tippu ja libistan end sisimasse kuumaveeallikasse, ümberringi läbistamatud jääseinad.