Kas hävitada üks kodu või vaadata kogu maailma leekidesse lahvatamas?
:format(webp)/nginx/o/2017/12/02/7369823t1h6af1.jpg)
21. aprill 2022, 14:53
:format(webp)/nginx/o/2022/04/21/14497203t1h7c46.jpg)
T. J. Klune'i lummav ja meisterlikult jutustatud «Maja taevasinise mere ääres» räägib sellest, mida tähendab leida ühest ootamatust paigast pealtnäha täiesti ootamatu perekond ja mõista, et see ongi sinu perekond.
Linus Baker elab vaikset, üksildast elu. Ta on neljakümneaastane ja elab tillukeses majas koos turtsaka kassi ja vanade vinüülplaatidega. Maagiliste Noorte Hoolekandeosakonnas menetlejana töötav Linus veedab oma päevi, hoolitsedes nende laste heaolu eest, kes elavad valitsuse sanktsioneeritud orbudekodudes.
/nginx/o/2022/04/21/14497053t1hfc4a.jpg)
Kui Linus kutsutakse ootamatult Eriti Kõrge Kõrgema Juhtkonna ette, usaldatakse talle kummaline ja salajane ülesanne: reisida Marsyase saare orbudekodusse, kus elavad kuus ülimalt ebatavalist last. Linus peab saama võitu oma hirmudest ja välja uurima, kas nad toovad või ei too endaga kaasa maailma lõpu.
Aga need lapsed ei ole saare ainus saladus. Nende hooldaja on šarmantne ja karismaatiline Arthur Parnassus, kes on valmis kõigeks, et oma hoolealuseid kaitsta. Kui Arthur ja Linus lähedasemaks saavad, paljastuvad pikalt hoitud saladused ja Linus peab valima: kas hävitada üks kodu või vaadata kogu maailma leekidesse lahvatamas.
Loe raamatust katkendit!
***
Kogusumma, kui see oli kord kokku löödud, oli jahmatav.
Linus polnud iial oma elus kulutanud nii suurt hulka raha aiatööriistade peale.
Talia naeratas üles naise poole. «Kas te vabandaksite mind hetkeks?»
Naine noogutas.
Talia pööras temast eemale, naeratus näolt hajumas. Ta nägi välja lausa palavikuline. Linusel käest haarates kiskus ta meest allapoole kummardama. «Mul ei ole nii palju raha,» sosistas ta. «Ja me vist ei saa teda pikali lükata ja asju varastada, ega? Sest see oleks vale.»
«Kohe kindlasti ei saa me teda pikali lükata ja asju varastada,» ütles Linus.
Lucy pööritas silmi. «Ma teadsin, et te nii ütlete.» Ta kortsutas kulmu ja pistis siis käe taskusse, tõmmates sealt välja peotäie kortsus rahatähti. Ta ulatas need Taliale. «Mis sa arvad, kas sellest piisab?»
Talia raputas pead. «Ei, Lucy. Sa ei saa seda teha. See raha on su plaatide jaoks.»
Lucy kehitas õlgu. «Ma tean. Aga nad kõik ei ole katki. Ja need, mis katki läksid, on niikuinii minu enda süü. Sa võid raha endale võtta.»
«Pange oma raha ära,» ütles Linus vaikselt. «Te mõlemad.»
«Aga mu tööriistad…»
Linus astus leti äärde ja lasi lastel käest lahti, kui omaenda rahakoti välja õngitses. Ta naeratas nõrgalt naisele, kui talle oma Diners Clubi kaardi ulatas, selle, mida kasutas vaid hädaolukordades. Naine asetas kaardi masinasse ja tõmbas käepidemest, et teha kaardist tšeki jaoks koopia.
Linus kuulis enda selja tagant sosistamist ja vaatas üle õla, veendumaks, et seal ei plaanita hetkel siiski aiapoevargust.
Selle asemel nägi ta hoopis naeratavat Taliat, silmad märjad, kui Lucy talle kätt ümber õlgade pani.
Naine köhatas ja Linus pööras uuesti tema poole. Müüja ulatas talle tema kaardi ja hakkas tööriistu kotti pakkima.
Linus tundis, kuidas Talia tema kõrvale astub ja leti poole küünitab, ise kätega vehkides, sest ta ei näinud päris üle leti.
Naine ulatas talle kotid.
Ja jäi siis kõhklema, öeldes: «See sinu aed. See kõlab imeliselt.»
«See ongi imeline,» vastas Talia ilma igasuguse uhkustamiseta.
«Kas oleks… mulle meeldib teha fotosid Marsyase aedadest.»
Ta osutas korgist tahvli poole, millele olid kinnitatud fotod erinevatest aedadest. «Nende inimeste omadest, kes siin ostmas käivad. Minu meelest on kõik aiad erinevad. Need peegeldavad oma loojate iseloomu.»
«Meie aias ei ole ühtegi laipa,» ütles Lucy abivalmilt. «Aga kui see välja arvata, on aed üsna täpselt nagu Talia.»
«Seda on hea kuulda,» ütles naine vaevukuuldavalt. Ta vangutas pead. «Võib-olla… kui härra Bakeril midagi selle vastu pole… võib-olla saaksin ühel päeval tulla sinu aeda vaatama? Kevadel, kui kõik õitseb? Või varem, kui see ka sobib.»
«Jah,» üles Talia, silmad sädelemas. «Oo jaa. Kuigi härra Bakerilt pole vaja küsida. Te peate küsima Arthurilt. Aga ma olen kindel, et tal pole selle vastu midagi. Härra Baker tuli siia vaid vaatama, et meid ei näljutata ega peksta ega hoita puurides. Ta läheb varsti koju.»
Linus tõstis näo lae poole, vaikselt juhatust paludes.
«Oih,» ütles naine. «See on… tore?»
Lucy noogutas. «Väga tore. Aga härra Baker polegi väga halb. Olgu, ma muidugi üritasin teda saarelt minema hirmutada, kui ta kohale jõudis, aga praegu mulle meeldib, et ta on elus, mitte… see teine.»
Linus ohkas.
«Imeline,» ütles naine hädise häälega. «Seda on armas kuulda. Ma annan Arthurile teada, millal tulla saaksin.»
Talia saatis naisele särava naeratuse. «Ma loodan, et te olete valmis hämmastuma. Minu aia kõrval on need aiad teie piltidel täielik saast.»
Oli aeg minema hakata. «Tänan teid,» ütles Linus kangelt, kui lastel käest haaras ja neid poest välja hakkas tirima.
«Head aega, taimetädi!» kriiskas Lucy. «Üsna pea näeme jälle!»
Nad olid tagasi väljas päikesepaistes, kui Linus jälle hingata suutis. Aga enne, kui ta jõudis öelda, mida asjast arvab, üllatas teda kõva kallistus ta parema jala ümber. Ta vaatas alla ja nägi Taliat, kes tema külge klammerdus. «Aitäh, härra Baker,» ütles ta vaikselt. «See oli teist väga kena.»
Mees kõhkles, kuid sirutas siis käe ja patsutas Taliat läbi tema mütsi pealaele, asi, mida ta veel mõni päev tagasi poleks söandanud teha. «Pole tänu väärt.»
«Ta on nii imeline ja helde,» ütles Lucy, kes kõnniteel ringe tegi, käed laiali aetud, põhjustel, mida Linus ei mõistnud. «Ja ma loodan, et tal on meeles teha sama ka minu puhul, et ma ei peaks omaenda raha raiskama.»