ARVUSTUS Toores rõõm sellest, et saab elada teisiti

Copy
Florence Given.
Florence Given. Foto: Foto raamatust

Florence Given on kirjutanud kergesti loetava sütitava raamatu, mis süstib leebe sissejuhatusega feminismi praktikatesse lugejasse julgust ning meenutab talle, et end tuleb väärtustada ja armastada. Raamatust leiavad äratundmisrõõmu ka rohkem elu näinud ja feminismiga sinasõbrad olevad lugejad, aga tõenäoliselt on neil sellest rohkem silmailu või kinkimisrõõmu.

Eesti keeles on küllalt selge, mis tähendab olla kena. «Sa näed täna nii kena välja!» – «Ah, see on sinust ütlemata kena.» Raamatu originaalpealkiri kõlab «Women Don’t Owe You Pretty» ja üldiselt viitab pretty sellele, kuivõrd keegi või miski on õrn ja ligitõmbav ning atraktiivne. Valides tõlkesse sõna «kena», on hõlmatud mitut aspekti, mida Florence Given soovis oma raamatus edasi anda. Lühidalt, naised ei pea olema alati kenad ehk viisakad (eriti siis, kui see on neile ohtlik) ja naised ei pea alati kenad ehk ilusad välja nägema (et iga hinna eest meestele meeldida). Need on põhiteesid, mis kolmekümnesele siinkirjutajale on elu jooksul aeglaselt külge hakanud ja mille riismed on ikka visad täiesti kaduma. Vestlus noore Florence’i ja tema vanema versiooniga lõi valusalt kohe alguses tõdemusega, et naistena piiname end kogu elu iluprotseduuride ja käitumisreeglitega lihtsalt seetõttu, et nii on alati tehtud.

Florence Given on ise ütelnud, et see raamat on 40 protsenti kunsti, 40 protsenti autobiograafilist materjali. Lugejana saan ütelda, et see, mis mis jääb autobiograafiast üle, on kultuurikiht populaarfeminismist, mis Florence’ile on külge on jäänud. Lisaks leiab Giveni enda illustratsioone keskmiselt iga 2–4 lehekülje järel. Autori mõtted on väga tugevalt isiklikult läbi tunnetatud, et mitte ütelda toore emotsiooni pealt kirja pandud elav ja pulbitsev avastamisrõõm sellest, et saab elada teisiti. Florence’i gospel on lihtne. Võib naisena armastada naisi, ei pea konkureerima teiste naistega, ei pea ajama ära kehakarvu, ei pea otsima meest, saama lapsi või seksima, kui ei taha. Elada tuleb nii, et endal on hea ja mõnus ning ei tohi unustada oma privileege.

Florence Given, «Naiste asi pole kena olla».
Florence Given, «Naiste asi pole kena olla». Foto: Raamat

Enne, kui sa selle kotti suskad - kas see raamat sobib…

nooremale õele/sõbrannale?

Jah, tõenäoliselt küll, kuna eneseteadlikkus ja enesekindlus on just need, mida tasub soosida varakult. Florence laulab sellele kiidulaulu värvikate näidete varal.

On ka võimalik, et kui tegu on väga konservatiivse noorega või inimesega, kellele ei lähe peale kerge ropendamine või kväär* värk, siis ei pruugi ta end sellega mugavalt tunda. Aga küsimus on muidugi, kas alati peab tundma end mugavalt. Laiendame oma maailmapilti!

Kui pole kindel, kas raamat peale läheb, võid vaadata kõigepealt, kas Florence’i Instagram sind või sõpra kõnetab.

emale/õpetajale/vanaemale?

Ma ei julgeks seda nii hoogsalt soovitada, kuna raamat sisaldab kõike olulist, aga sellises 20ndate entusiasmis, mis ilmselt veel hilisemas eas tekitab soovi autorile pähe patsutada või raamat käest ära panna.

meestele ja poistele

Jah, kui tahate teada, mida üks noor naine arvab või kuidas elu kogeb. Ühtlasi, kui keegi üldse aru ei saa, mis on nõusolek või miks kõik naised ei pea sulle jah ütlema. Sel juhul ma tegelikult soovitan kõigepealt lugeda läbi peatükk «Kõik mis pole «jah», on «ei»». Ja ehk ka raamatu lõpus olev sõnastik.

Muidugi arvesta, et Florence ei kirjutanud raamatut meestele ja ilmselt on raske end temaga samastada. Mehed, kes seda raamatut sirvisid, noogutasid talle mitmes kohas kaasa, kuid ei avaldanud soovi süvitsi seda lugeda.

…vanemale/palju lugenud feministile?

Jah, kui tahate teada, mida uus põlvkond mõtleb või olete feministlike tekstide kollektsionäärid või ilusate värviliste raamatute fännid. Aitab ka kui eneseabiraamat ei aja iiveldama, sest oma žanris teeb see just seda, mida peab, ja teeb seda hästi. Kui oled jõudnud mõelda, et sured üksi kassimammana, võib see olla korraline lugemine kohe praegu. Ühtlasi, olles feminismiga praktikas küllalt kaua tuttav, oli mul inimesena hea meenutada põhitõdesid, mida Florence kuulutab ja mis enesehinnangu-madalikes hulpides meelest läheb.

Aga, siinkohal käin puhtalt Florence’i enda jälgedes, kui ütlen, et see on veel üks ilus valge nahavärviga paiksooline* ja puudeta inglise keelt kõnelev naine Instagramist. Florence viitab tihti, kui oluline on kuulata teistsuguseid hääli ja tunnistab enda privileegipositsiooni avalikult.

See ei tohiks segada kellegi lugemiskogemust, aga feministisektsioonis on aus mainida, et Florence Giveni raamat on toonud üles avalikke lahkhelisid teise suunamudijaga, mustanahalise Chidera Eggerue’ga, kellega Given ka varem tööandjat jagas ja keda ta ka oma raamatus tsiteerib. Eggerue plagiaadisüüdistus hõlmas raamatute disaini, stiili ja isegi sisu. Tõsi, mõlemad on värvilised ja tegelevad eneseabi-feminismiga. Advokaadid leidsid aga, et kõik on juriidiliselt korrektne. Feministlik sotsiaalmeedia pole üksmeelselt poolt valinud, aga pigem on otsustatud, et Given ei pea müügitulu Eggerue’ga jagama.

Igatahes tuleb arvestada, et enne Florence’it on tulnud palju teisi naisi, kelle toel see raamat ellu tuli. Ühtlasi pole tema mõtted teab mis uudsed ja esindavad *woke-radikaalsust sellise vastavastatud entusiasmiga, mille peale mõni vanem lugeja võiks ütelda, et küll läheb mööda. Kuid ühenäolist feminismi pole olemas ja on ka oluline, et me ei teeks maha teksti lihtsalt sellepärast, et tegu on noore naisega, mitte aastakümneid teemaga tegelenud akadeemiku või aktivistiga. Noorus ei ole patt. Florence’i sõnum on vajalik ja kui see jõuab inimesteni läbi tema, mitte kõigi nende teiste häälte, kuna Florence on kuidagi cool’im või sarnasem oma lugejatega, siis las olla. Võimalik, et kogenum lugeja tahab veeta aega hoopis mõne autoriga, keda Florence tsiteerib või tänab.

wannabe-suunamudijale või turundus- või disainihuvilisele?

See hõlmab suurt hulka inimesi, seega proovin selgitada. Minu isiklik riiul on vaikselt kaardumas naistele mõeldud feminismisugemetega sama värviskeemiga (roosa-kollane-punane) raamatutest. Siiski, see raamat on enamat, kuna autor Florence Given on hea illustraator ja 70ndate hipide mõju näeb nii raamatus endas kui ka Giveni instagrami ühtses visuaalses brändi-identiteedis. Instagram on muide just see, kuidas Florence selle raamatu avaldamiseni jõudis, ja on omaette meistriklass sellest, kuidas tänapäeval raamatu avaldamiseni jõuda võib, eriti nii noores eas (Given on sündinud 1998). See on kindlasti äge edulugu neile, kes midagi sarnast korda tahavad saata.

Disainilt on tegu lõbusa raamatuga, mida on lust käes hoida ja lehitseda, niivõrd et lugemiseni alati ei peagi jõudma, sest tunned et saad iva juba kätte. Pealkiri esikaanel on kergelt süvendatud, sees trallitab leopardimuster ning tekstiga vaheldumisi ilutsevad julged pildid erinevatest naistest. Illustratsioonid on küllalt julged, et siinkirjutajal tuli avalikus konservatiivses kohas mitu korda raamat kinni lüüa. Sealjuures, see pole sinu raamat, kui sa ei soovi julgeid rippuvaid tisse oma kohvilauale. Ma küll ei kujuta ette, miks sa seda ei peaks tahtma, aga ole hoiatatud.

akadeemikutele ja keelegurmaanidele?

Kui oled antropoloog või sind huvitab popkultuur ja tänapäeva feminismi ilmingud või sotsiaalmeedia aktivism ning see, kuidas sellest kasvavad liikumised, kesksed kujud ja autorid. See on suurepärane sissevaade sellesse, kuidas on mõjunud intersektsionaalne feminism, mis toimub soo- ja identiteedipoliitikas ja mida noor kväär rahvas arvab. Loomulikult pole see representatiivne kõigi osas.

See ei pruugi olla sulle, kui eelistad akadeemilisi tekste ja sügavaid analüüse. Florence toetub tänapäeva autoritele, aktivistidele ja sotsiaalmeedia mõjutajatele ja tema kirjastiil on pigem lihtne ja ligipääsetav. Siit ei tasu otsida imelisi keelevõtteid või end unustama panevat proosat. Tegu on pigem deklaratiivse eneseabiõpikuga. Sealjuures on Florence’i keel ja suhtumine särtsakas ja äkiline ja eesti keelde on pandud mitu kultuuritõlkelist elementi, näiteks asjade eesti keeles sitaks kutsumine on veidi võõristav, kuigi angloameerika kontekstis pigem suupärane.

Seletused:

*kväär - (eestikeelne tõlge sõnast queer) LGBTQ+ kogukonda kuuluv inimene, kes ei vasta heteroseksuaalsuse ja paiksoolisusega seotud standarditele.

*paiksooline inimene - inimene kelle sooidentiteet vastab sünnihetkel määratud soole, ka transsoolisuse puudumine.

*woke - inglise keeles «ärkvel olemine», olla woke on olla teadlik rassipõhisest ebaõiglusest ja viimasel ajal ka suunitlus vaadelda ühiskonda läbi sotsiaalse õigluse prisma, hõlmates paljusid allasurutud inimgruppe ja nende toetamist.

Tagasi üles