Sõltlaste lapsed kannavad igal sammul kaasas valusat pärandit, mis oma tagajärgedega iseennast taastoodab

Foto: Shutterstock

Dr Claudia Black kirjutab raamatu «Minuga ei lähe iialgi nii» sissjuhatuses, et kõik sõltuvusprobleemiga peres kasvanud lapsed on kannatajad.

«Minuga ei lähe iialgi nii,» kinnitavad juba aastakümneid ikka ja jälle inimesed, kelle elu on kasvueas mõjutanud pereliikme sõltuvushäire. Kuigi käesoleva raamatu esmatrüki ilmumisest on möödas nelikümmend aastat, on see jätkuvalt üks alustekste, milles käsitletakse pereliikme sõltuvuse mõju teistele pereliikmetele.

Varasemate väljaannete eessõnas olen selgitanud, miks ma selle raamatu kirjutasin, jaganud oma kogemusi ja taipamisi, mis aitasid määratleda ja kirjeldada kaassõltlase rollis olnute ühiseid probleeme ning katkise pereelu ebaterveid reegleid. Tol ajal, kui neile rollidele ja reeglitele esmakordselt nime andsin, pakkus see paljudele äratundmist ja sõnavara üleelatu kirjeldamiseks. Ma usun, et see kehtib praeguseni.

Claudia Blacki käsiraamat «Minuga ei lähe iialgi nii». Foto: Raamat

Raamatus «Minuga ei lähe iialgi nii» kirjeldan, kuidas alkohooliku või narkomaani sõltuvus häirib pereliikmete elu ning võtan vaatluse alla viisid, kuidas lapsed püüavad olukorraga toime tulla ja turvatunnet leida. Samas võivad toimetulekumehhanismid, mis aitavad hädaolukorras ellu jääda, hilisemas elus hoopis probleeme tekitada. Tahtejõud ja otsusekindlus ei suuda lapsepõlves omandatud enda vastu pööratud uskumusi kõigutada. Neist omadustest üksi ei piisa, et tõrjuda mälust lapseeas osaks saanud ebatervete eeskujude mõju ja vabaneda traumaatilisest stressist, mis püsib kehas veel kaua pärast vanematekodust lahkumist.

Ma kirjutasin selle raamatu, aitamaks lugejal mõista, et kõik sõltuvusprobleemiga peres kasvanud lapsed on kannatajad, ja õhutamaks vaatama kaugemale nende näilisest toimetulekust, levinud illusioonist, et neil läheb suurepäraselt. Täiskasvanuikka jõudes tunnevad sõltlaste lapsed tihti uhkust selle üle, kui hästi nad hakkama saavad. Nad käivad tööl ja koolis, neil on eesmärgid, mille poole püüelda. Kuid nende sisemuses toimub midagi hoopis muud. Nad kahtlevad endas alatasa, mõnikord lausa vihkavad end. Neil on saladused; nad kalduvad enesevigastamisele; nende otsuseid ajendab hirm, mis saadab neid suurema osa ajast. Nad vaevlevad depressiooni küüsis, aga tulevad üllatavalt hästi igapäevaeluga toime. Tihti nad lihtsalt põgenevad – põgenevad endasse süüvimise ja igasuguse teadliku tunnetamise eest, kodust pärit kaose ja vapustuste, kodutunde puudumise eest. Neil on tohutult segadusttekitavad, valusad perekondlikud mälestused, millega aga kaasnevad probleemide pisendamine, eitamine ja ebamäärased ustavussidemed. Enamik neist ei juurdle oma kujunemisaastate mõju üle. Paljude elus kordub varem või hiljem, ühel või teisel moel lapsepõlves nähtu ja kogetu. Nad kannavad igal sammul kaasas valusat pärandit, traumat, mis oma tagajärgedega iseennast taastoodab.

Ehkki need lapsed on tõesti kannatada saanud, leidub palju tegureid, mis aitaksid neil taastuda ja laastavate kogemuste mõjust toibuda. Neid lapsi on vaja toetada, nende tugevaid külgi järele aidata ja riskide maandamiseks kaitsemehhanisme luua. Lapsepõlves saadud trauma ei pea olema eluaegne taak.

Neil on võimalus elada oma elu teisiti, kordamata lapsepõlves saatjaks olnud vigu. Ma soovin, et need lapsed elaksid nii noorte kui ka täiskasvanutena avatud südamega, et neid ei kammitseks hirm ega häbi. Ma usun, et «Minuga ei lähe iialgi nii» aitab sellele kaasa.