«Ta näeb asju. Ta näeb seda, mida teised ei näe»
/nginx/o/2022/05/05/14528898t1h3183.png)
23. aprill 2022, 09:19
:format(webp)/nginx/o/2022/04/22/14500676t1h3c90.jpg)
T. J. Klune'i lummav ja meisterlikult jutustatud «Maja taevasinise mere ääres» räägib sellest, mida tähendab leida ühest ootamatust paigast pealtnäha täiesti ootamatu perekond ja mõista, et see ongi sinu perekond.
Linus Baker elab vaikset, üksildast elu. Ta on neljakümneaastane ja elab tillukeses majas koos turtsaka kassi ja vanade vinüülplaatidega. Maagiliste Noorte Hoolekandeosakonnas menetlejana töötav Linus veedab oma päevi, hoolitsedes nende laste heaolu eest, kes elavad valitsuse sanktsioneeritud orbudekodudes.
/nginx/o/2022/04/21/14497053t1hfc4a.jpg)
Kui Linus kutsutakse ootamatult Eriti Kõrge Kõrgema Juhtkonna ette, usaldatakse talle kummaline ja salajane ülesanne: reisida Marsyase saare orbudekodusse, kus elavad kuus ülimalt ebatavalist last. Linus peab saama võitu oma hirmudest ja välja uurima, kas nad toovad või ei too endaga kaasa maailma lõpu.
Aga need lapsed ei ole saare ainus saladus. Nende hooldaja on šarmantne ja karismaatiline Arthur Parnassus, kes on valmis kõigeks, et oma hoolealuseid kaitsta. Kui Arthur ja Linus lähedasemaks saavad, paljastuvad pikalt hoitud saladused ja Linus peab valima: kas hävitada üks kodu või vaadata kogu maailma leekidesse lahvatamas.
Loe raamatust katkendit!
***
Maja sisemus näis olevat pikendus sellele, mida võis näha väljas.
Põranda asemel oli paljas maapind, kus kasvav rohi moodustas paksu vaiba. Laest rippusid lilli täis potid. Tillukesed sinised krabid ja rohekaskuldsete kodadega teod kinnitusid seinte külge. Aknad olid avatud ja Linus kuulis eemal ookeani kohinat. Ta oli selle heliga juba ära harjunud. Kui tuleb aeg lahkuda, hakkab ta seda igatsema.
Toit oli puidust tööpinnale nende jaoks valmis sätitud.
Lastel olid käes suured merikarbid, millele nad toitu kuhjasid.
Pakuti võileibu ja kartulisalatit ja maasikaid, mis olid nii punased, et Linus pidas neid kunstmaasikateks, kuni Theodore üht hammustas, silmad peas naudingust pöörlemas.
Arthur Parnassus istus vanas tugitoolis, käed süles vaheliti, ja vaatas lõbustatud ilmel, kuidas lapsed hakkasid toitu pugima, kuigi Zoe juba manitses neid, et nad ei kiirustaks.
Ekspeditsioonid ajasid nälja peale; ka Linuse kõht korises.
«Mul on rõõm näha, et te jäite ellu,» ütles Linus, kohmetult niheledes, kui Arthuri tooli kõrvale seisis.
Arthur kallutas pea kuklasse, et tema poole vaadata.
«Üsna vapper minust, ma tean.»
Linus norsatas. «Tõepoolest. Teist kirjutatakse veel eepilisi poeeme.»
«See meeldiks mulle, ma usun.»
«Muidugi meeldiks.»
Arthuri silmanurgad tõmbusid kissi. «Enne kui nad oma saagi kallale asusid, räägiti mulle, et te olite minu puudumisel saanud laste eest hoolitsemisega hästi hakkama.»
Linus raputas pead. «Lucy arvatavasti lihtsalt vedas teid ninapidi…»
«Seda ütles Sal.»
Linus pilgutas silmi. «Kuidas palun?»
«Sal ütles, et te hoidsite Talia kätt, ilma et Talia oleks pidanud ise seda paluma. Ja et te kuulasite neid kõiki ja lasksite neil endal otsustada.»
Linus läks ähmi täis. «See polnud… ma läksin lihtsalt nendega kaasa.»
«Noh, tänan teid sellegipoolest. Nagu te kindlasti teate, on see Sali suust vägagi suur kiitus.»
Linus teadis. «Ta vist hakkab minuga ära harjuma.»
Arthur raputas pead. «Asi pole selles. See… Ta näeb asju. Võib-olla rohkem kui meie ülejäänud. Näeb inimestes head. Ja halba. Ta on oma lühikese elu jooksul puutunud kokku igasugustega. Ta näeb seda, mida teised ei näe.»
«See olen vaid mina,» ütles Linus, olemata päris kindel, kuhu see kõik välja pidi jõudma. «Ma ei tea, kuidas olla keegi muu peale selle, kes ma juba olen. Selline olen ma alati olnud. Seda pole just palju, aga ma annan endast parima, et kasutada seda, mis mul on.»
Arthur vaatas teda kurvalt. Ta sirutas käe välja ja pigistas põgusalt Linuse kätt, enne kui selle jälle lahti laskis. «Ja sellest peakski piisama.»
Ta tõusis naeratades, kuigi see naeratus ei olnud nii särav kui tavaliselt.