Põhjus, miks meie oleme oma esivanematest enesekesksemad, ärevamad ja rohkem depressioonis
25. aprill 2022, 11:19
/nginx/o/2022/04/25/14507023t1h87df.jpg)
Tunnustatud aju- ja traumaspetsialist Bruce D. Perry ja Oprah Winfrey vestlevad Heliose kirjastatud raamatus «Mis sinuga juhtus?» traumadest, nendega toimetulekust ja tervenemisest. Dr Perry tõdeb, et meie elude väljakutseks on see, et leiutiste tempo on suurem kui probleemide lahendamise tempo.
Muutuste tempo kasvab plahvatuslikult
Dr Perry selgitab, et viimase kahe tuhande aastaga on muutuste tempo meie maailmas – demograafia, tehnoloogia, transport jne – plahvatuslikult kasvanud. Nagu kirjanik ja biokeemik Isaac Asimov ütles: «Praegu on elu kõige kurvem aspekt see, et teadus kogub teadmisi kiiremini kui ühiskond tarkust.» End oma leiutistega loodusest ja «sotsiaalsete» eelistuste juurest eemale viies on probleem, et see seab tugeva pinge alla närvisüsteemid, mis on seotud maailma jälgimisega.
Stressireaktsiooni süsteemid on kurnatud moodsa maailma sensoorse kakofoonia pidevast jälgimisest: tänavahelid, liiklusmüra, lennukid, raadio, teler, külmiku undamine, arvuti ventilaatori sahin. Linnakeskkonnas elamine paneb nendele süsteemidele veel suurema pinge: iga kord, kui näeme tänaval kedagi uut, küsib aju: turvaline ja tuttav? Sõber või vaenlane? Usaldusväärne või mitte? Ikka ja jälle. Sa vaatled ikka inimese tunnuseid ja võrdled neid oma «sisemise turvalise ja tuttava kataloogiga». Selline pidev sotsiaalse keskkonna jälgimine võib nõuda olulise osa meie võimekusest.
Samas mässame looduse vastu
Kasutame kunstlikku valgust, et õhtuti ärkvel püsida. Toit on töödeldud – väga erinev sellest, mida meie organism arenes seedima. Kõik see on keha ja eriti aju jaoks tõsine stress.
Ja see stress on palju hullem, kui pead lisaks muretsema elukoha, toidu või töö pärast. Ettearvamatus ja vaesuse ebakindlus kurnavad stressireaktsiooni süsteemi võimekust selliselt, et «võimalusi» vaesusest pääseda on ääretult raske ära kasutada.
Vaimse tervise parimaks prognoosijaks on suhtetervis
Dr Perryle teeb muret ka tänapäeva ühiskonna suhtevaesus. «Oma töös oleme aru saanud, et inimese vaimse tervise seisukorra parimaks prognoosijaks on hetke «suhtetervis» ehk sidemed. Sellele annab hoogu kaks tegurit: põhilised oskused, mis on tekkinud suhete moodustamiseks ja säilitamiseks, ning suhtevõimalused, mis on perekonnas, naabritega, koolis jne.»
Ta selgitab, et lihtsamini öelduna pakub nüüdisaegne elu vähem võimalusi suhtlemiseks. Mitme perekonna ja eri põlvkondadega keskkonnas pakub pidev sotsiaalne suhtlus rikkalikku reguleerimise, tasustamise ja õppimise allikat. Ja nii me kunagi elasime.
1790. aastal oli 63 protsendil USA majapidamistest viis või rohkem liiget, ainult kümnel protsendil oli kaks või vähem. Praegu on need numbrid vastupidised: 2006. aastal oli vaid kaheksal protsendil majapidamistest viis või rohkem liiget, 60 protsendil oli kaks või vähem. Hiljutise uuringu tulemusena USA, Euroopa ja Jaapani linnaelanike seas selgus, et kuni 60 protsendil majapidamistest on vaid üks liige.
«Sinna juurde peame lisama ekraaniaja. Kodus, tööl ja koolis veedame tundide kaupa aega ekraanide taga – keskmiselt üksteist tundi päevas. Sööme harvemini perekonnana koos, meie vestlusoskus taandareneb. Lugude jutustamise oskus ja võime kuulata on langustrendis. Tulemuseks on enesekesksem, ärevam, rohkem depressioonis – ja vähem vastupidav – elanikkond,» nendib ta.