Sajandeid säilinud raamatud ja nende vahele peidetud pomm

Foto: Shutterstock

Hinnatud ameerika kirjanik Anthony Doerr sai üle ilma kuulsaks oma raamatuga «Kõik see silmale nähtamatu valgus», mis võitis 2015. aastal Pulitzeri ilukirjanduse auhinna. Ka tema uus raamat «Pilvekägula» on väga kaasahaarav, poeetiline ja lummav.

Kolmeteistaastane orb Anna elab Konstantinoopoli müüride varjus koos majatäie naistega, kes teenivad elatist preestrirüüsid tikkides. Rahutu ja uudishimulik Anna õpib lugema ja leiab sellest raamatukogude poolest tuntud linnast raamatu, mis pajatab loo Aethonist. Too igatseb muutuda linnuks, et saaks lennata utoopilisse taevaparadiisi. Anna loeb raamatut oma haigele õele, sellal kui linnamüüre pommitatakse Konstantinoopolit tabanud suure piiramise käigus.

Anthony Doerr, «Pilvekägula». Foto: Raamat

Teispool müüri on külapoiss Omeir sattunud kodust kaugele, olles koos oma armastatud härgadega sissetungijate väkke värvatud. Tema ja Anna teed ristuvad.

Viissada aastat hiljem harjutab sõjavangina kreeka keelt õppinud kaheksakümneaastane Zeno ühes Idaho raamatukogus koos viie lapsega kõige kiuste sajandeid säilinud Aethoni loo põhjal kirjutatud näidendiks. Raamatukogu riiulites on aga pomm, mille peitis sinna idealistliku maailmavaatega teismeline Seymour. Olukord on otsekui järjekordne piiramine.

Ja sugugi mitte kauges tulevikus on Konstance üksinda tähelaeva Argose kambris ning kopeerib kotiriidetükkidele Aethoni lugu, mida ta isa talle kunagi jutustas. Konstance pole kordagi jalga meie planeedile tõstnud.

Loe raamatust katkendit!

***

Anna seisab koos Mariaga Püha Neitsi Maarja allika kiriku ees koos tosina teise patukahetsejaga järjekorras. Ordu nunnade näod pearätikute all meenutavad kuivanud takjaid, värvituid ja rabedaid: ükski neist ei näe välja noorem kui sajandivanune. Üks kogub Anna hõbeda kaussi, teine võtab kausi, kallab selle sisu oma rüü hõlma alla ning kolmas viipab neid trepist alla.

Siin-seal lebavad küünaldest valgustatud reliikviakastides pühakute sõrme- ja varbaluud. Kaugemas otsas, sügaval kiriku all, poevad nad mööda rohmakast altarist, mida katab jalapaksune küünlavahakiht, ja liiguvad kobamisi grotti.

Allikas vuliseb, Anna ja Maria kingade tallad libisevad märgadel kividel. Abtiss langetab tinapeekri basseini, tõstab selle jälle välja, kallab sisse märkimisväärse koguse elavhõbedat ja keerutab jooki peekris.

Anna hoiab peekrit õe eest.

«Mis maitse sellel on?»

«Külm.»

Palved kajavad niiskes ümbruses vastu.

«Kas sa jõid kõik ära?»

«Jah, õde.»

Jälle maa peal tagasi, on maailm tulvil värve ja tuult. Lehed lendlevad kõikjal, kahisevad läbi kirikuhoovi, ja paekiviviirud linnamüürides löövad madala nurga all langevas valguses helendama ja kumama.

«Kas sa näed pilvi?»

Maria pöörab näo taeva poole. «Vist küll. Mul on tunne, et maailm on nüüd säravam.»

«Kas sa näed värava kohal lehvivaid lippe?»

«Jah. Ma näen neid.»

Anna läkitab tuulde tänupalveid. Lõpuks ometi, mõtleb ta, olen ma midagi õigesti teinud.

**

Kaks päeva on Maria mõistus selge ja meel rahulik, ta ajab ise niidi nõela taha, õmbleb koidust ehani. Aga kolmandal päeval pärast püha mikstuuri joomist on peavalu tagasi, nähtamatud paharetid närivad taas tema vaatevälja servi. Pärastlõunaks läigib ta laup higist ja ta ei suuda ilma abita pingilt püsti tõusta.

«Ma vist ajasin osa maha,» sosistab ta, kui Anna teda trepist alla aitab. «Või siis ei joonud ma piisavalt?»

Õhtueine ajal on kõigi mõtted mujal. «Ma kuulsin,» ütleb Eudokia, «et sultan on toonud kokku veel tuhat müürseppa, et need ehitaksid linnast ülesvoolu valmis tema kindluse.»

«Mina kuulsin,» sõnab Irene, «et kui nad liiga aeglaselt töötavad, raiutakse neil pead otsast.»

«Tuttav tunne,» arvab Helena, aga keegi ei naera.

«Teate, kuidas ta kindlust nimetab? Uskmatute keeles?» Chryse heidab pilgu üle õla. Tema silmis hõõgub segu lõbust ja hirmust. «Kõrilõikajaks.»

Lesknaine Theodora ütleb, et selline jutt ei paranda kellegi nõelapisteid, et linnamüürid on läbitungimatud, et nende väravad on kinni pidanud elevantide seljas ratsutavad barbarid, Hiinast pärit kiviheitemasinatega pärslased ja sõjaväe, mis kuulus Bulgaaria khaanile Krumile, kes kasutas inimkolpasid veinipeekritena. Viissada aastat tagasi, räägib ta, piiras linna tervelt viis aastat nii suur barbarite laevastik, et see ulatus silmapiirini, ja kogu linnarahvas sõi kinganahka kuni selle päevani, kui keiser tõi Blachernae pühast kabelist Neitsi rüü, kõndis sellega müüridel ja kastis selle vette ning Jumalaema kutsus välja tormi ja lõi laevastiku karidel pihuks ja põrmuks ning iga viimane kui jumalata barbar uppus, linnamüürid aga püsisid endiselt püsti.

Usk, ütleb lesknaine Theodora, on meie turviseplaat ja jumalakartlikkus meie mõõk, ning naised jäävad vait. Need, kellel on pere, suunduvad koju, teised aga lähevad tagasi oma kongidesse ja Anna seisab kaevu juures ja täidab veekannud. Kalaphatese eesel näksib hõredavõitu heinakuhja. Tuvid lendlevad räästaservade all, õhtu kisub külmaks. Võib-olla on Marial õigus, võib-olla ei joonud ta püha mikstuuri piisavalt palju. Anna mõtleb õhinas itaallastest, nende siidvammustest, sametkuubedest ja tindiplekilistest kätest.

Ja kas seal leidub veel selliseid käsikirju nagu see siin?

Mismoodi need seal on?

Seljad väljapoole? Või virnadesse laotud?

Just nagu oleks Anna selle mõtte jõul esile mananud, roomab üle katuste õrn uduniit.

**

Jälle lipsab Anna vahimehest mööda ja laskub mööda looklevaid tänavaid alla sadamasse. Ta leiab Himeriuse lootsiku kõrvalt magamast ja kui ta poisi äratab, kibrutab too kulmu, nagu püüaks mitut tüdrukut üheks kokku koondada. Lõpuks pühib poiss käega üle näo, noogutab ja urineerib pikalt kividele, enne kui paadi vette tirib.

Anna asetab koti ja köie paadininasse. Neli kajakat liuglevad tasakesi kiljudes üle pea ja Himerius kiikab üles nende poole ja sõuab siis kaljul seisva kloostri juurde. Seekord on Anna otsusekindlam. Iga liigutusega mööda müüri ülespoole kahaneb hirm ja peatselt polegi muud, kui ta keha liigub ja mäletab tugipunkte, kui sõrmed teda külmade telliste vastas hoiavad ja jalad ülespoole aitavad. Ta jõuab piigartini, roomab lõvi suust sisse ja maandub suures refektooriumis. Vaimud, lubage mind läbi.

Kolmveerandkuu kallab läbi udu rohkem valgust. Anna leiab trepi, ronib üles, sammub mööda pikka koridori ja astub uksest sisse ringikujulisse ruumi.

See siin on kummitustemaa, otsast otsani tolmu täis, väikesed sõnajalad siin-seal niisketest paberivirnadest välja kasvamas, kõik tükkideks kõdunemas. Osas kappides on tohutud kloostriürikud, nii suured, et ta jaksab neid vaevu tõsta, teistest aga leiab ta köiteid, mille leheküljed on niiskuse ja hallituse mõjul ühtseks massiks kleepunud. Ta topib koti nii täis kui saab, tassib selle trepist alla, laseb lootsikusse ja kõnnib Himeriusest sammuke tagapool, kui poiss koti mööda uduseid tänavaid itaallaste majja tarib.

**

Kompjalgne teener haigutab neid hoovi viibates nii, et lõualuud raksuvad. Töötoas on kaks väiksemat kirjutajat nurgas toolidele vajunud ja magavad nagu notid, aga pikk mees hõõrub käsi kokku, nagu oleks neid öö otsa oodanud. «Tulge-tulge, vaatame, mida need tänavajõnglased õige tõid.» Ta kallab koti lauale süüdatud vahaküünalde vahele tühjaks.

Himerius seisab, käed tule poole sirutatud, Anna aga jälgib, kuidas võõramaalane käsikirju läbi vaatab. Ürikud, testamendid, kirja pandud kõned, rekvireerimisavaldused, miski, mis näib olevat mingisugusel igiammusel kloostrikoosolekul osalenud isikute nimekiri: vägede ülemjuhataja, Tema Ekstsellents aselaekur, külalisõpetlane Thessaloníkist, keiserliku garderoobi ülemkantsler.

Mees lehitseb hallitanud käsikirju ükshaaval, kallutab küünlajalga nii- ja naapidi, ja Anna märkab asju, mis tal esimesel korral kahe silma vahele jäid: mehe püksid on ühel põlvel rebenenud, tema kuub on küünarnukkide kohal määrdunud, ta mõlemad varrukad on tindiplekilised. «See mitte,» ütleb mees, «see mitte.» Ja pomiseb siis midagi oma keeles. Tuba lõhnab tammekooretindi, pärgamendi, puidusuitsu ja punase veini järele. Nurgas seisev peegel peegeldab küünlaleeke, keegi on kinnitanud linasele tahvlile rea väikesi liblikaid, veel keegi kopeerib nurgalaual midagi, mis meenutab merekaarti – see tuba on täis haruldusi ja kirge.

«Kõik kasutud,» jõuab itaallane üpris lõbusalt järeldusele ja laob lauale neli hõbemünti. Ta vaatab Annale otsa. «Kas sa tead lugu Noast ja tema poegadest, laps? Kuidas nad täitsid laeva kõigega, et maailma otsast peale alata? Tuhat aastat oli teie linn, see murenev pealinn,» mees viipab akna poole, «nagu too laev. Ainult et kas sa tead, mida taevane isa igast elusolendist kahe asemel siinsesse laeva varus?»

Luugiga suletud akna taga hakkavad esimesed kuked kirema. Anna tajub, kuidas Himerius tule kõrval niheleb, kogu tähelepanu hõbedale koondunud.

«Raamatuid!» Kirjutaja naeratab. «Ja kas sa oskad arvata, mis on meie Noa ja raamatute laeva loos veeuputuseks?»

Anna raputab pead.

«Aeg! Päev päeva ja aasta aasta järel pühib aeg vanu raamatuid maailmast minema. See käsikiri, mille te meile varem tõite, selle kirjutas Aelianus, haritud mees, kes elas suurte keisrite ajal. Et jõuda meieni selles ruumis siin ja just sellel tunnil, pidid raamatusse kirja pandud read elama üle tosina sajandeid. Mõni kirjutaja pidi selle ümber kirjutama, teine kirjutaja aastakümneid hiljem omakorda tolle käsikirja ümber kirjutama, tegema nii, et kirjarullist sai käsikiri, ja kaua aega pärast seda, kui teise kirjutaja luud maamulda puhkama said, tuli kolmas ja kirjutas kõik taas ümber, ja kogu selle aja peeti raamatule jahti. Üks pahur abt, üks kohmakas munk, üks sissetungijast barbar, üks kummuli kukkunud küünal, üks näljane ussike – ja kõik need sajandid ongi hävinud.»

Vahaküünalde leegid hubisevad, näib, nagu koguksid mehe silmad kogu valguse toas enda sisse.

«Asjad, mis näivad maailmas igavesti kestvad, laps – mäed, rikkused, impeeriumid –, nende püsivus on vaid illusioon. Me usume, et need jäävad kestma, aga seda vaid seetõttu, et meie enda elu on nii üürike. Jumala vaatenurgast tekivad ja kaovad sellised linnad nagu see siin täpselt samamoodi nagu sipelgapesad. Noor sultan kogub kokku sõjaväge ja tal on uutmoodi sõjamasinad, mis purustavad müüre, nagu oleksid need õhust tehtud.»

Anna sisemusest käib läbi jõnksatus. Himerius nihkub laual lebavate müntide poole.

«Laev on karile sõitnud, laps. Ja merevesi tungib sisse.»

**

Anna elu käriseb kaheks. On tunnid, mil ta on Kalaphatese majas, tundes pidevalt rampväsimust ja kartust: hari ja prügikühvel, niit ja traat, too vett, too sütt, too veini, too veel üks rull linast niiti. Näib, et iga päev imbub töötuppa mõni uus lugu sultanist. Sultan on harjutanud end mitte magama, ta juhatab maamõõtjate rühmi teisel pool linnamüüre, tema sõdurid Kõrilõikajas saatsid lendu kuuli, mis purustas linnale Mustalt merelt toitu ja relvi toonud Veneetsia galeeri.

Anna juhib Maria teist korda Neitsi allika pühamusse, kus nad ostavad üheteistkümne stavratoni eest kühmus ja närtsinud nunnadelt õnnistuse ning Maria neelab veest ja elavhõbedast segatud mikstuuri alla ja tunneb end päevakese paremini, enne kui ta enesetunne taas halveneb. Tema käed tuikavad, ta kannatab krampide all; mõnel ööl on tal tunne, nagu oleksid mingisuguse kurivaimu küünised ta ihuliikmete ümber haakunud ja koletis üritab teda lõhki rebida.

On ka Anna teine elu, siis, kui udu mähib linna endasse ja tüdruk tõttab mööda vastukajavaid tänavaid ning Himerius sõuab ta teisele poole lainemurdjat, et Anna saaks mööda kloostriseina üles ronida. Kui temalt küsitaks, ütleks ta, et ta teeb seda selleks, et saada raha, millega leevendada õe kannatusi – aga kas pole temas veel teinegi pool, mis samuti tahab mööda toda seina üles ronida? Tuua käsikirjade ümberkirjutajatele nende tindisesse töötuppa järjekordse kotitäie hallitavaid köiteid? Veel kaks korda täidab ta koti raamatutega ja veel kaks korda selgub, et neis on ainult hallituseplekilised varaloendid. Aga itaallased paluvad tal ja Himeriusel tuua kohale kõik, mida iganes nad leiavad – ehk õnnestub neil peagi kaevata lagedale midagi sama väärtuslikku kui Aelianuse teos või midagi veel paremat, mõni kadunud Ateena tragöödia või mõne Kreeka riigimehe kõnede kogu või mõni seismobrontoloogia, mis paljastab ilma ja tuule saladused.