«Ma kaevasin karjääri ühe augu...»

Tomas Märten Legrant. Foto: Konstantin Sednev

Loe katkendit Tomas Legranti raamatust «Kelmi süda». Raamatu autor on viie lapse isa, kes on viiel korral kelmuste tõttu kriminaalkorras karistatud.

See on ühe noore inimese avameelne lugu ligi viisteist aastat kestnud seiklusrikkast teekonnast kriminaalses maailmas. Lugu perekonnast, suhetest ja rahast. Rahast, mida teeniti kuritegelikul teel ning perekonnast, mis lagunes koost. See on lugu sõprusest ja reetmisest. Elu ilust, reetlikkusest ja valust. Inglismaa, Leedu ja Israeli pättidest. Rumeenlastest ja hindudest, soomlastest ja venelastest. See on tõestisündinud lugu.

***

KES AUKU KAEVAB...

Inimeste ahnus on alati parimaks tõukeks suhete lagunemisel. Ahnus oli miskit, mis oli ka Roti sisse pugenud ning meie tutvumisest alates meeletus tempos kasvamana hakanud. Rott oli mitu oma pereliiget minu loodud süsteemi kaasanud, kuid ei olnud neile rahasid ära maksnud ning veeretas kõik minu kaela.Viimases hädas tegin midagi, mida olin endale keelanud. Sain ise tankistidega kokku, et asju siluda.

Mitte ükski neist tankistidest ei olnud kordagi päriselt Valduri juures ise käinud. Pärast pangaväljavõtete võltsimist olin ma sõitnud Tallinnasse ning mälupulgal ise dokumendi Valdurile andnud. Saanud pangast jaatava vastuse, printisime me lepingud välja ning ma lubasin need talle peagi koos inimeste allkirjadega tagasi tuua. Valdur ei olnud selle kelmusega muudmoodi seotud, kui välja jätta tõsiasi, et ta oli lihtsalt ahnuse tõttu nõus silma kinni pigistama. Ametialane lohakus. Liigne usaldatavus. Ei muud. Valdur isegi ei teadnud, et kõik need autohuvilised olid lihtsalt tankistid. Tema võis vabalt arvata, et käin kontori ust kulutamas üksnes selleks, et autosid üle saaks hinnata ning sel viisil rohkem raha teenida.

Enamuse neist liisingulepingutest allkirjastasin ma tegelikult ise või lasin poistel kontoris allkirju joonistada. Nii oligi Rott minu jaoks inimesi värvanud või sootuks inimeste seljataga nende idkaardid minule toonud. Eks seepärast teda Rotiks kutsutigi. Rott oli ainus, kes ise selle kõige tagajärgi isegi enesele veel ette kujutada ei osanud. Ühes tema ahnuse, ülbuse ning kahtlasevõitu käitumisega oli minus siginema hakanud usaldamatus.

«Muide, õhtul metsa läheme?» Tegin ühel varahommikul Sõbrapoisi korteris oma suu lahti.

Tomas Legrant, «Kelmi süda». Foto: Raamat

Meie trehvamised olid igapäevased. Nõnda, nagu Tallinnas said poisid külge jäänud kombekohaselt hotellides või kasiinodes hommikuti kokku, nii kohtusin mina suvepealinnas enda ümber koondatud inimestega. Olin otsustanud ehitada enda ümber tuumiku, kellega igapäevaselt asju ajada. Sõbrapoiss urgitses parasjagu külmikust enese püütud lõhet.

«Mis see on lõhe või? Miks ta nii kuradi valge on...et poes nagu on vähe roosakam.» Tegin küsima, kuna esmapilgul ei saanud ma üldse aru, millega tegu.

«See ei ole siin Ameerika, kus pumpame arbuusid suhkrut täis ja kalad värvime oranžiks. Kala ongi tegelikult selline.» Jagas ta mulle tähtsalt tarkuseteri.

«Ei ole enne nii kahvatut lõhet näinudki. Peremehega sama nägu. Sama kaamed olete.»

«Aga metsa läheme muidugi! Ma otsin kellegi, kes sõita saaks. Võib-olla mõne eide seekord rooli panema,» ütles Sõbrapoiss oma näolappi peegli ees mõõtes ning nüüd peadpidi jälle külmkappi sukeldudes.

«Jah, vähemalt linnapiirini. Edasi ei ole vahet.»

Pidasime plaani järjekordselt jahile minna. Paranoia tõttu olin keeldunud viimasel ajal linnavahel relvadega ringi sõitmast. Üks asi on kelmuse eest karistada saada. Tulirelvadega vahele jääda olnuks hoopis nutusem variant.

«Tegelikult peaks üldsegi torudele uue koha otsima,» ütles Sõbrapoiss kapist leitud hõbepaberisse mässitud amfetamiini välja koukides. Miks seda külmkapist hoitakse, ei tea ma siiani. Amfetamiin polnud minu teema.

«Muide, sa Rotti oled üldse näinud? Millega ta tegeleb?»

«Ah, Rott või? Pole temaga isegi rääkinud. Pidi ühe vana vangiga koos kaifi panema,» ütles ta mulle ning jätkas samal toonil.

«Jube ära tõusnud on. Cyka kujutab endale juba ei tea, mida ette.» Agressiivsus tema hääletoonis vihjas mulle, et ka temal on Rotiga kana kitkuda. Minuga samal ajal rääkides ulatas ta mulle pakist suitsu ja tegi köögiakna lahti.

«Toas suitsu ei tee, eks. Mul emps tuleb täna läbi.»

«Et ripun siis aknast välja või? Läheme siis parem juba hoovi,» ütlesin tikku kustutades, ilma et suitsule tuld oleksin jõudnud anda. «Ma tahtsin su käest nagunii midagi küsida...»

Suitsetamisel on mingisugune võlu. Suitsetada ja selles hetkes kohal olla. See võib osutuda lausa meditatiivseks. Kuigi ma ei pidanud end suitsumeheks, kuna mul suitsunälga ei tekkinud ja tubaka järgi otsest tõmmet ei olnud, meeldis mul mõnikord hommikuti kohvi juua ja suitsu teha. Samal ajal linde, puid ja põõsaid vahtida. Kellegagi koos suitsu teha, talle silma vaadata ning sealt küsimustele vastuseid otsida oli minu jaoks hindamatu väärtusega tegevus. Seda muidugi juhul, kui suits mehele meelejärgi on.

Nüüd ma siis tõmbasin seda suitsu, üliteadlikult kohal olles. Saan ma seda kaaskodanikku, kes mahv-mahvi järel seda nikotiini endale sisse kimub, päriselt kah usaldada? Sest see, kuhu me järgmisena pöörame, on ühesuunaline tee.

«Ma ei saa aru, palju sa seda jama paugutad? Ma ei saa su silmadest kunagi aru, oled sa nüüd paugu all või mitte,» küsisin Sõbrapoisilt soojenduseks, teadmata kuidas otsa lahti teha.

«Ausõna ei pauguta palju. Võib-olla väikese triibu tegin ainult.»

«Varga ausõna või? Miks sul üldse vaja seda sitta endal sisse tõmmata? Kell pole veel 11 hommikulgi.»

Sõbrapoiss kehitas vaid õlgu ning sülitas korraliku läraka tatti otse sopalompi.

«Dumat ne nada.»

«Vaata nüüd mulle otsa ja keskendu korraks...» Ütlesin tasasel häälel, samal ajal hoovipoolseid aknaid peilides.

«Ma kaevasin karjääri ühe augu...»

Sõbrapoisi puuriv pilk oli minu külge naelutatud. Otsekui oleks ta kord juba sellises olukorras olnud ja vaevalt ta seda korrata oleks tahtnud. Arvestades kui palju aastasid ta oma elust seetõttu vanglamüüride vahele oli pidanud jätma. Ometi oli see olnud tema enda otsus. Tema suutmatus öelda ei. Keegi teine peale tema enda ei olnud tema saatuses süüdi.

«Ma arvan, et me peame Roti ära tapma,» ütlesin kätt suupeale tõstes. «Ma ei saa teda enam usaldada.»

«Ma tahan teada, kui see päev käes on, oled sa minuga?»

Suits mu parema käe sõrmede vahel tõusis huultele. Selle hõõguv ots hakkas vastust ootama jäädes tantsima. Teadsin, et temas on selleks piisavalt materjali. Veel alaealisena oli ta kambrikaaslase ära tapnud. Kambakesi. Tõenäoliselt oli keegi samamoodi tema juurde tulnud ning sosistanud «Oled sa meiega?»

Ma ei olnud temalt kunagi küsinud, kas ta seda tegu ka kahetses.

«Pea oli igatahes paistes nagu arbuus,» ütles ta kord seda kauget asja meelde tuletades ja rohkem me seda teemat ei puudutanud.

«Tom, mõtled sa seda tõsiselt või?»

«Surmtõsiselt.»