P, 27.11.2022

«Nüüd elavad siin need rikkad ja ilusad, kes seda endale lubada saavad»

Raamatuportaal
«Nüüd elavad siin need rikkad ja ilusad, kes seda endale lubada saavad»
Facebook Messenger LinkedIn Twitter
Comments
Costa Nova
Costa Nova Foto: Shutterstock

Loe katkendit Mae Lenderi raamatust «Minu lõunamaa. Klantspildi taga».

«Minu lõunamaa. Klantspildi taga» Mae Lender
«Minu lõunamaa. Klantspildi taga» Mae Lender Foto: Raamat

Portugal. Aveiro

Liigume tagasi Aveirosse, sest me teeme nüüd midagi sellist, mida enamasti reisidel ei tee – me läheme giidiga tuuritama. Kuidas me giidini jõuame, on juba pikem jutt.

Peale piimapõrsa on mul selle kandi kohta teada, et tahan triibulisi maju näha. Millegipärast kujutan ma ette, et need on kohe kuskil siinsamas ümber nurga. No ei ole ümber nurga. Ratastel 11–12 kilomeetrit, enamjaolt sildade ja viaduktide peal. Rattasõidukihk on sedavõrd suur, et paneks kohe ajama, aga jääb selgusetuks, kas sinnani rattateed ülepea olemas on. Nimelt kui kujutada endale ette üht vesist ala, ohtralt kanaleid ja laguuni, siis on selge, et ülearu palju seal teid olla ei saa. Kui täpne olla, siis vaid üks, ja seegi hirmus tiheda ja närvilise liiklusega. Vähemasti seal rattaga tuierdamise jaoks.

Olgu, rattal kriips peal. Järgmiseks – laevuke. Laevuke ei sõida aga sel päeval välja, segane jutt – on asi selles, et tahtjaid peale meie ei ole, või selles, et kapten on mitu pudelit juba ära lahendanud ja järgminegi kutsuvalt laual ootamas, ei tea. Siis lausub kapten aga võlusõna – solar boat. Kui miski töötab päikeseenergial, siis meil pulss kiireneb ja tahame kohe ise oma silmaga üle kaeda, sest meie päikesemaja juures on puudu just üks selline paadike. Kuigi mõne telefonikõne pärast on selge, et ka solar boat täna kuhugi ei sõida. Portugallased on aga muide hirmus abivalmis ja kohe varmad lahendusi otsima, sedapuhku tuleb kõne alla väikebussiga trippimine. Pange end valmis, triibumajad, siit me tuleme!

Kokkulepitud ajal ja kokkulepitud kohas meie kenasti ootel, silmad vilamas kõigi veidigi suuremate busside ja rühmade poole… kuni ette keerab Chrysler Voyager (kellel kohe pilti ette ei löö, siis mahtuniversaaliks liigituv aparaat), roolis pisike Barbie-hiireke. Selgub, et selline privaatekskursioon siis, ametlik ja puha, sohver-giid ulatab kenasti isegi ametliku tekstiga piletid – täisvärk, ühesõnaga. Teeme ära, mis seal’s ikka. Väheke küll hirmutab, sest Barbie-hiir räägib täpselt sellise peenikese häälega, nagu hiired multikates tavaliselt räägivad, ja on ühtlasi hüperaktiivne ja meil ei ole peale meie endi mitte kellegi teise kaela seda intensiivset suhtlust lükata, aga... triibumajad ju ootavad, päike varsti loojumas ja homme on juba edasi kulgemine.

Järgmisel hetkel kukub pikkade roosade küüntega turbotüdruk hullunult roolima ja üritab käivitada oma ilmselgelt tavapärast giidijuttu. Kui me kuuleme mainitavat kirikuid, üht muuseumit ja keraamikavabrikut, tõmbuvad me jäsemed tagaistmel krampi, kui kõlab aga sõna «ülikoolilinnak», siis ilmnevad mul kõik neuroloogilised hädad – käed hakkavad kontrollimatult vehklema ja vasak silmalaug tõmblema. Õnneks suudab Tõnis kähku läbirääkimistele asuda, samas kui mina ootamatuid spasme maha surun.

Pärast meie hoolikat selgitustööd ja turbohiire konsulteerimist oma ülemusega, et kas ta ikka tohib teha pooliku ekskursiooni, saame rohelise tule minna nii-öelda rannatuurile – ehk siis ookeani äärde sõita. Kuigi algus on kole, kulgeb tegelikult kõik valutult. Vahepeal küll takerdub sohver-giid aastaarvudesse ja kuivadesse faktidesse, muidu aga haagib end sujuvalt uude teemasse.

Põhimõtteliselt on seal kaks kõrvuti asuvat randa. Ma ei tea, kas ja kui palju seal üldse välismaalasi puhkamas käib, tunduvad ikka üsna portugallaste endi teema olevat. Aveiro poolt lähenedes paremat kätt on Barra, mis koosneb kõige tavalisematest korrusmajadest. Aasta ringi seal ei elata, tullaksegi suveks ja sügise hakul kaotakse tagasi sinna, kust tuldi. Septembri teises pooles on aknaluugid juba kinni ja rõdud rannanodist ja pesust tühjad. Puhkamiseks masendavalt linnalik ja hetkel suisa kummituslik. Rand muidugi ilus, lai ja liivane, lainetuseta – rannapuhkuseks jällegi vist mõnus. Giid on eriti uhke loomulikult tuletorni üle, millel nii kõrgust kui vanust ja mida me siis tema rõõmuks püüdlikult pildistame. Ei hakka tema tuju ilusal õhtul rikkuma, et meil ju Eesti paksult täis igasuguseid majakaid, üks ilusam kui teine, kõrgeealisusest kõnelemata.

Triibumajade asula ja ranna nimi on Costa Nova ja selle nime järgi tasub sinna kanti reisides neid maju ka jahtima hakata. Siin on ülekaalus ühepereelamud ja neis elatakse valdavalt aasta ringi. Enamik maju on uued ja nii-öelda vale-triibumajad, lihtsalt on püütud vana traditsiooni jätkata ja ühtset arhitektuurilist joont hoida. Päikeseloojangu poole on kahjuks just need «valed» majad. Siit väike soovitus: õigete triibikute nautimiseks ja paremaks pildistamiseks peaks minema just hommikul, siis leiad need hommikupäikeses kümblemas.

Õiged triibikud olid kunagi üldse kaluritel kalapüügiriistade hoidmiseks, hiljem asuti suviti neisse elama. Kirevalt triibuliseks värvisid nad kuurid/majad lihtsalt seepärast, et kui vete avarustelt tulla (poole aastast käisid nad näiteks hoopis Norras ja kaugemalgi kalaretkedel), siis hakkaksid need liiva taustal paremini silma. Tänapäeval neist majadest kunagiste kalurite järglasi ei maksa otsida – keerulistel aegadel müüs enamik neist maja maha, nüüd elavad siin need rikkad ja ilusad, kes seda endale lubada saavad. Ilusatel majadel on tihtilugu natuke õnnetuvõitu saatus...

Isegi liivadüünide taha peitunult ja õhtupäikese eest varjatult mõjuvad nad ikka rõõmsa värvilaiguna ja säravalt.

Märksõnad
Tagasi üles