AUTORIÕIGUSE SEADUS ⟩ Kes võib kasutada raamatukogu digikogusid sugupuu uurimiseks?

Pildil Rahvusraamatukogu hoidlad enne kolimist. Foto: Mihkel Maripuu

• Andmekaeve näiteks sugupuu uurimiseks võib jääda tulemusteta
• Raamatukogud saavad nüüdsest teha kättesaadavaks kaubandusvõrgust väljas olevaid raamatuid
• Autoril on ülim otsustusõigus

Tuleviku raamatukogus pole külastajad mitte ainult kultuuritarbijad, vaid ka andmekaevurid, sest sellest saab mahukas vaimse kultuuripärandi andmebaas.

Pole olemas andmekaevurit, kes ei tahaks koguda võimalikult palju andmeid, nagu ei ole ka võimalust, et otsitav info ei pärineks autoriteosest. Aasta algusest kehtima hakanud täienenud autoriõigus võib aga jätta andmekaevuri infota, kuigi seaduse sõnastuses saavad andmekaevet teha kõik, kes soovivad. Õigusruum rikastus ka uue terminiga «kaubandusvõrgust väljas», mis annab raamatukogudele võimaluse teha kättesaadavaks ununenud teosed.

Andmekaeve ja autoriõigus

Kui sünnib luuletus, valmib maal või leiutame midagi, kirjutame viisijupi või programmi, oleme loonud originaalset sisu. Me kõik oleme iga päev autorid, sest loome originaalset sisu. Ise me sellele pidevalt ei mõtle, mõtleme võibolla rohkem siis, kui loodu saab teiste silmis väärtuslikuks. Kui tsiteerida vanarahva tarkust, siis üks asi viib alati teiseni ja kõik meie loodu võib inspireerida teisi. Eestil on üle 900 miljoni kultuuripärandiobjekti, mis kõneleb ju rikkast rahvast.

Raamatukogude üks töö on ehitada oma tavariiulite kõrvale n-ö digiriiulid, kuhu hakata koguma uusi digiteoseid ja kuhu koondada ka tavariiulite teavikute digikoopiad, sest kogu olemasolev vaimne kultuuripärand ootab digiteerimist. Huvilise jaoks peab kultuur olema kättesaadav nii füüsilises kui digiruumis.

Rahvusraamatukogu digiruum on jõudsalt täitumas, sest kasvab nii digar.ee, dea.digar.ee, e-kataloogi ESTER kui veebiarhiivi sisu maht. Ettevalmistamisel on mitu suurt digiprojekti. Tulevikus on plaan jõuda vaimse kultuuripärandi kompaktse (pilve)andmebaasini, mis võiks vastata ka nõudlikuma andmekaevuri vajadustele. Küllap sellest on kõigil võita, aga igal asjal on veel teine külg. Kuidas kaitsta autoriõigusi digiruumis, kui töödeldakse andmemassiive? Küsimuseks on seegi, mil määral tohib anda autoriõigusega kaitstud ja koopiakeelu all olevat teost kasutamiseks ühiskonna huvide elluviimiseks?

Andmekaevuri kingadesse astudes võib olla info kättesaamine nüansirikkam. Näiteks tahab Mari uurida oma sugupuud, aga mõnda teost, kus tema esivanematest on kirjutatud, ei saa kasutada – neid saab kasutada vaid teaduseesmärgil. Teose õiguste omajal on voli keelata teose vaba kasutamine igal isikul. Ehk siis, kui ei ole ülikoolist ega ei tee teadusuuringut, polegi infole õigust. Mari peaks tegema aga koostööd raamatukoguga, kuid kuidas ta teab sellist ettepanekut raamatukogule teha?

Oletame, et noor teadlane tahab tuvastada sõna «Paunvere» esinemise arvu avalikes tekstides kolme sajandi jooksul. Kui uuringuks küsida kolme sajandi tekstid endaga kaasa, tuleb andmebaasi omanikul ehk raamatukogul kaalutleda, kas see on mõistlik soov. Raamatukogu töötaja peab hakkama tegema kaalutlusotsuseid ja ega see õigushariduseta kerge ei ole.

Kaubandusvõrgust väljas – mida see tähendab?

Autoriõiguse üks põhimõtteid kõlab lihtsalt: kui me hakkame tegelema kellegi intellektuaalomandi levitamisega, tuleb arvestada autoriõiguste reeglitega.

Mõne autoriteose kättesaamine on muutunud aasta algusest mõnevõrra lihtsamaks, aga kõik sõltub, millega võrrelda.

Autoriõiguse seadusesse lisandus termin «kaubandusvõrgust väljas», mis oma sisult tähendab, et teosed, mis on autoriõiguse kaitse all, aga mida ei ole kunagi müüdud või enam ei müüda, võib teha kättesaadavaks autorilt luba saamata, aga selle nimel tuleb läbi teha parajalt mõõdukas asjaajamise voor.

Kas raamat ei tohi olla müügil suures raamatupoes või ei tohi see kusagilt ostetav olla, selles mõttes veel täit selgust ei ole. Tegemist on uue, sisustamata ning seeläbi veel suhteliselt häguse mõistega. Täpselt pole sätestatud, kui paljude poodide müüginomenklatuuri peab raamatukogu enne läbi vaatama, et pingutus oleks mõistlik; mõistlikkust pingutuste tegemisel aga seadus eeldab.

Nüansirohkusega tuleb arvestada

Enne kui kaubandusvõrgust väljas olev ja autoriõigustega kaitstav teos lugemiseks avada, tuleb saada luba kollektiivse esindamise organisatsioonilt (KEO), kellel on õigus välja anda laiendatud litsents. Kuna Eestis vastavad KEO tingimustele vaid neli kollektiivse esindamise organisatsiooni (Eesti Autorite Ühing, Eesti Esitajate Liit, Eesti Fonogrammitootjate Ühing ning Eesti Audiovisuaalautorite Liit), ei kata see enamikku valdkondi, teiste hulgas ka kirjandust.

Seetõttu peab kirjandusteose avalikustamise kavatsusest teada andma Euroopa Liidu Intellektuaalomandi Ameti (EUIPO) andmebaasi vahendusel kuue kuu jooksul. Seda on vaja, et õiguste omajad saaksid võimaluse avalikustamist soovi korral peatada. Autori tahe on ülim ja seni, kuni teose õigused kuuluvad kellelegi, on sel tahtel võimu; ka siis, kui KEO või EUIPO loaga on ununenud teos kättesaadavaks tehtud. Ununenud teoseid on rahvusraamatukogu avalikustamas esialgu ligi 170, aga mõistagi see arv ajas kasvab.

Milliseid uuendusi on toonud aasta algusest kehtima hakanud autoriõiguse seadus täpsemalt, kuidas kõike teha, mis on projekt EODOPEN ja milline patendiameti roll intellektuaalomandi keskusena, sellest räägiti rahvusraamatukogus 22. aprillil. Seminar ärgitas kaasa mõtlema ja aitas näha, kus me praegu digitaalse kultuuripärandi kättesaadavaks tegemise teel oleme. Veebiseminari saab järele vaadata RaRa YouTube'i kanalilt.