Kas kelmil on süda ja südametunnistus?

Tomas Märten Legrant. Foto: Konstantin Sednev

Loe katkendit Tomas Legranti raamatust «Kelmi süda». Raamatu autor on viie lapse isa, kes on viiel korral kelmuste tõttu kriminaalkorras karistatud.

See on ühe noore inimese avameelne lugu ligi viisteist aastat kestnud seiklusrikkast teekonnast kriminaalses maailmas. Lugu perekonnast, suhetest ja rahast. Rahast, mida teeniti kuritegelikul teel ning perekonnast, mis lagunes koost. See on lugu sõprusest ja reetmisest. Elu ilust, reetlikkusest ja valust. Inglismaa, Leedu ja Israeli pättidest. Rumeenlastest ja hindudest, soomlastest ja venelastest.

Tõsielu ainetel valminud kriminaalromaan viib lugejad Taani, Ameerikasse, Dubaisse, Londonisse, Milanosse ja Prahasse, Soome, Leetu ja Taissegi.

***

VASTASLEERID

Vanemuurija pani toru hargile ning tundis tehtud tööst suurt rahuldust. Autogrupiinimestega oli kõik juba eelnevalt kokku lepitud. Operatiivjälituse tulemusena teadsid nad, kus enamus sõidukeid asusid ja kelle käes masinad parasjagu olid. Lääne prefektuuri kriminaalbüroo narko- ja organiseeritud kuritegude inimestega oli kah räägitud. Ühe endise vangi olid nad peale huviobjektiga kohtumist kinni pidanud ning südant puistama pannud.

«Mingi järjekordne rekkajuht.»

«Mis teema neil kuradi rekkajuhtidel on? Ei suudeta ausalt maanteel rooli väänata!» Olid nii Tallinna kui ka Pärnu uurijad omavahel mõtteid mõlgutanud. Too vana vang oli neile andnud paberilipiku ühes hindadega ning erinevate automarkidega. Iroonilisel kombel oli ta Tomiga kuritegu planeerinud Paikuse Politseikoolist praktiliselt mõnesaja meetri kaugusel.

«Jube nahhaalne vend ikka! Müüb panga vara Leetu?»

«Nii see Oleg meile ütles jah.»

«Noh, poisid! Tahaksite vähekeseks majast välja saada või mis?» Küsis naisuurija võidukas nägu peas, kui üks vähe sitkema kehaehitusega noormees ruumi sisenes.

«Ma arvan, et me võime minna kogu selle pundi nüüd pikali joosta. Vaata, kes meestest ammu end välja pole saanud elada.»

«Kelle esimesena kinni võtame?» Küsis seni vestlust vaikselt pealt kuulanud kogukam meesterahvas.

«Alustame Tom’i pruudi kasuisast või kes ta ka ei ole. Ema peika. Teeb talle teepealt mingi kõne. Äkki näkkab.»

«Ja kui uskuma ei jää ning vedu ei võta?»

«Siis lööme muti juures jalaga ukse maha!» Ütles tugeva kehaehitusega ja punakaspruunide juustega meesterahvas. Ruum täitus naeruga. Alfa.

«Davai, raporteeri.»

«Keda püüdma läheme ja palju neid üldse kokku on?»

«Mingid isehakanud mafiossid jälle või?»

«Transkriptide järgi vist päris kõvad kutid jah. Peamees muudkui räägib telefonis, et mendid mingu putsi,» ütles naisuurija käsi rinnale risti sättides. Mitte üldsegi kaitseks. Pigem enda kallistamiseks. Teda ei olnud ammu ükski mees kallistanud. Keppinud küll, aga armastust avaldanud? Ei. Ei olnud keegi teda pikka aega kallistanud.

«Eks näis, kes kuhu minema hakkab.»

Oli kuulda rahulolevat mõminat.

Õhk oli ootusärevusest paks. Jahihooaeg võis alata.