/nginx/o/2024/10/18/16426805t1hbc77.png)
:format(webp)/nginx/o/2022/04/30/14518072t1hcdf4.jpg)
Postimehe kirjastuse romaanisarjas ilmus Ivan Turgenevi «Aadlipesa», mille tõlkis eesti keelde Virve Krimm. Loe raamatust katkendit!
Juhuslik kohtumine noore naisega äratab pettunud mehes taas armastuse, aga siis...
Jätnud seljataha truudusetu abikaasa Varvara ja Pariisi salongide pealiskaudsed keskustelud, naaseb elus pettunud Fjodor Lavretski oma Venemaa kubermangulinna härrastemajja. Juhuslik kohtumine noorukese Liisaga äratab mehes taas armastuse. Prantsusmaalt saabunud teade Varvara surmast kaotab Liisa ja Fjodori teelt viimasedki takistused ning tulevik näib helge ja võimalusterikas. Ent siis pöörab õela saatuse sõrmenips kõik pea peale…
/nginx/o/2022/04/30/14518065t1h4294.jpg)
Autori eluajal vaieldamatult populaarseimaks osutunud romaanis kõneleb Ivan Turgenev lüürilises keeles kaotusest, täitumata lootustest ja õnnest, mis kestab üksnes viivu.
Autorist
Ivan Turgenev sündis 1818. aastal Venemaal Orjoli linnas. Tema isa oli raskejalaväe polkovnik ja ema pärines jõukast aadlisuguvõsast. Lapsepõlve veetis ta uhkes maamõisas, kus kõneldi igapäevaselt nii vene kui ka prantsuse keelt. Juba 15aastaselt asus Turgenev Moskva ülikoolis filoloogiat õppima. Hiljem jätkas ta haridusteed Peterburi ülikoolis. Täiskasvanuna elas ta muu hulgas ka Berliinis, Baden-Badenis ja Pariisis.
Turgenevi kirjanduslik karjäär sai alguse 1846. aastal jutustuste «Bretter» ja «Kolm portreed» avaldamisega. 1852. aastal ilmus jutustuste kogumik «Küti kirjad» ning seejärel, aastatel 1856–1877, juba kirjaniku eluajal ääretult populaarseks osutunud romaanid «Rudin», «Aadlipesa», «Eelõhtul», «Isad ja pojad» ning «Uudismaa».
Ivan Turgenev suri 1883. aastal Pariisi lähistel Bougivalis. Kirjaniku soovil maeti tema põrm Peterburi Volkovka kalmistule.
***
Liisa tõusis püsti, pani klaverikaane kinni ja keeras näo Panšini poole. «Ja mis me siis nüüd teeme?» küsis ta.
«See küsimus on nii teie moodi! Te ei saa kohe mitte istuda, käed süles. No mis siis ikka, hakkame joonistama, kuni veel päris pime ei ole. Võib-olla on teine muusa ... joonistuskunsti muusa, kuidas ta nimi nüüd oligi? – ei tule meelde ... minu vastu heatahtlikum. Kus teie album on? Nagu ma mäletan, on mul seal üks maastik pooleli.»
Liisa läks teisest toast albumit tooma ja Panšin võttis üksi jäädes taskust batisträtiku ning nühkis sellega sõrmeküüsi ja silmitses siis, pea veidike viltu, oma käsi. Tal olid väga ilusad ja valged käed, vasakus pöidlas kandis ta vindilist kuldsõrmust. Liisa tuli tagasi, Panšin istus akna alla ja lõi albumi lahti.
«Ohoo!» hüüatas ta, «ma näen, te olete juba minu maastikku viimistlenud – ja toredasti. Väga kena! Ainult siin – andke korraks pliiatsit – ei ole varjud küllalt tugevad. Vaadake!»
Ja Panšin lisas hoogsalt mõne pika joone. Ta joonistas alati üht ja sedasama maastikku: esiplaanil suured rägutud puud, taamal lagendik ja taevarannal hambulised mäed. Liisa silmitses Panšini tööd üle ta õla.
«Pildis, nagu eluski,» kõneles Panšin, kallutades pead kord paremale, kord vasakule, «on esimene asi kergus ja julgus.»
Sel silmapilgul tuli Lemm võõrastetuppa ja tahtis kohe, kui oli napilt kummardanud, lahkuda, aga Panšin jättis albumi ja pliiatsi kus seda ja teist ning sulges talle tee.
«Kuhu te ometi lähete, armas Hristofor Fjodorõtš, kas te siis teed jooma ei jäägi?»
«Mul tarvis kodusse minema,» lausus Lemm tusaselt, «pea valutab.»
«Oh, ennäe nüüd asja, jääge ikka siia! Vaidleme pisut Shakespeare’i üle.»
«Pea valutab,» kordas vanahärra.
«Me tahtsime siin ilma teieta Beethoveni sonaati mängida,» ei jätnud Panšin järele, käsi armastusväärselt ümber vanamehe piha, särav naeratus näol, «aga see asi ei võtnud meil vedu. Kujutage ette, ma ei osanud kahte nootigi järjest õigesti mängida.»
«Teie oleksid pidanud parem oma Romanze uuesti laulma,» kostis Lemm, eemaldas Panšini käe ja läks.
Liisa tõttas talle järele. Ta sai Lemmi välistrepil kätte. «Hristofor Fjodorõtš, kuulake mind ära,» ütles ta saksa keeles, kui ta vanahärrat üle rohelise pöetud õuemuru värava poole saatis, «ma olen teie ees süüdi, andke mulle andeks.»
Lemm ei vastanud.
«Ma näitasin teie kantaati Vladimir Nikolajevitšile, olin kindel, et ta oskab seda hinnata, ja see meeldis talle tõesti väga.»
Lemm jäi seisma. «Pole viga,» ütles ta vene keeles ja lisas siis oma emakeeles juurde: «Aga ta ei suuda ju mitte midagi mõista, kuidas teie seda ei näe! Ta on diletant, ja kõik!»
«Te olete tema vastu ülekohtune,» kostis Liisa nüüd, «ta mõistab kõike ja suudab ka ise peaaegu kõike.»
«Jaa, kõike – teist sorti, kerge kraam, kiire töö. See meeldib ja tema meeldib ja niiviisi meeldib ta ka iseendale – ja olgu, braavo! Ega ma ei olegi pahane: see kantaat ja mina, me mõlemad oleme vanad opakad, mul on natuke häbi, aga sellest pole lugu.»
«Andke mulle andeks, Hristofor Fjodorõtš,» lausus Liisa uuesti.
«Kõik on korras, kõik on korras,» kinnitas Lemm taas vene keeles, «teil on hea süda ... vaadake, keegi tuleb teile. Hüvasti. Teil on väga hea süda.»
Ja Lemm läks sammu lisades värava poole, kust tuli parajasti sisse üks talle võõras halli mantli ja laia õlgkübaraga härra. Lemm kummardas talle viisakalt (vanamees kummardas kõigile uutele inimestele, kes O... linna ilmusid, kuid tuttavate eest keeras tänaval kõrvale – niisuguse reegli oli ta endale kord juba võtnud), läks temast mööda ja kadus plangu varju. Võõras vaatas mehikesele imestades järele, siis aga jäi ta pilk pidama Lizavetal ning ta tuli otsejoones neiu juurde.
«Teie ei tunne mind ära,» lausus tulija kübarat peast võttes, «aga mina teid küll, ükskõik, et sellest on juba kaheksa aastat, kui ma teid viimati nägin. Te olite siis laps. Mina olen Lavretski. Kas teie proua ema on kodus? Kas teda näha saab?»
«Emal on väga hea meel,» kostis Liisa, «ta kuulis juba teie saabumisest.»
«Teie nimi oli ju Jelizaveta, eks?» sõnas Lavretski trepiastmetest üles minnes.
«Jah.»
«Ma mäletan teid hästi: teil oli juba siis niisugune nägu, mida ei saa unustada, siis tõin ma teile alati kompvekke.»
Liisa punastas ja tal käis peast läbi: imelik mees! Lavretski jäi eestoas silmapilguks seisma. Liisa läks võõrastetuppa, kust kostis Panšini rääkimist ja naeru: Panšin jutustas Marja Dmitrijevnale ja Gedeonovskile, kes olid aiast tagasi tulnud, mingit linna kõmulugu, kusjuures ta ise oma jutu peale valjusti naeris. Lavretski nime kuuldes läks Marja Dmitrijevna kangesti kihevile, kahvatas ja tõttas külalisele vastu:
«Tere, tere, mu kallis cousin,» hüüdis ta venitades ja peaaegu pisarsilmil, «kui rõõmus ma teid nähes olen!»
«Tere, minu lahke nõbu,» kostis Lavretski ning surus sõbralikult talle pakutud kätt. «Kuidas elate?»
«Võtke istet, kallis Fjodor Ivanõtš, võtke istet. Oh, kui rõõmus ma olen! Lubage, et ma esitlen teile kõigepealt oma tütart Liisat ...»
«Ma esitlesin ennast juba ise Lizaveta Mihhailovnale,» katkestas Lavretski ta jutu.