/nginx/o/2017/12/02/7369823t1h6af1.jpg)
/nginx/o/2022/05/03/14524551t1h3a2c.jpg)
Kogumik «Katki» toob kokku pildid nende inimeste eludest, kelle nõukogude võim Teise maailmasõja eel, ajal ja järel küüditatute ja arreteeritutena Venemaale saatis. Koostaja Vahur Laiapea kogus katkendeid paljudest varem ilmunud väljaannetest ja jagas need kolme ossa: Ema, Laps ja Isa. Raamatu kaante vahel on ligemale 80 inimese mälestused, murdosa kannatusest, mis inimesed katki tegi.
«Kui midagi nii kohutavat sünnib, siis inimene küsib: miks just mina? Ja midagi pole teha – me ei leia vastust sellele küsimusele,» kirjutab raamatu eessõnas vaimulik Toomas Paul. Kuidas toime tulla kõikjale kanduva vägivalla ja selle jälgedega? Meelde tuletades. Meeles hoides. Mäletades.
Loe katkendit Vahur Laiapea koostatud kogumikust «Katki».
***
Ella Rajari (1915 – 1998)
Rakvere vangla naistekamber, kuhu pärast minu vangistamist igal ööl naisi juurde toodi, oli varsti nii pilgeni, et kuigi magajad said end küljelt küljele pöörata ainult korraga, ei mahtunud varsti ometi enam kõik koos pikali heitma. Kordamööda kükitas nurgas või toetus paraskikaanele 5–6 naist.
See vangla kamber asus täikõrveti peal. Sauna köeti pea iga päev ja põrand oli pidevalt kuum. Väljas lõõskas juulikuine päike. Pidev lämbumistunne ja iiveldus on mu ainsad mälestused Rakvere vangimajast.
Kui meid lõpuks suuremasse kambrisse üle viidi, oli sealgi avarust vaid mõneks päevaks. Oli hakatud sisse tooma valdade naisomakaitselasi. Kui keegi, tahtes veenda arreteerijaid oma süütuses, tõi mõned nimed esile tunnistajatena, nabiti kinni needki. Ei läinud mööda ühtegi ööd, ilma et kambrisse poleks lisandunud uut naisvangi. Taas istuti öösel kordamööda üleval ja kordamööda magati. Meie kambris ei olnud keelatud ka päevased magamised. Nii oligi parem – lebada vaikselt suletud silmil ja kuulatada iseenda sisse, kus arenev elu endast vaikse põtkimisega märku andis. (...)
***
(...) Siis tuli Tallinn ja Patarei vangla. Jälle mingi läbiotsimine, päevikestev vaevlemine ülitäis boksis. Mingi vaheldus, kui seda nii võib nimetada, erutas sel ajal meie vaevatud tuima seltskonda. Ühel päeval pisteti boksi uksest sisse kaunis noor daam karakullkasukas, kes teeseldult naiivse naeratuse saatel teatas, et tema on kassike! S.t. kuritegelikus jõugus see, kes sobitas tutvusi vanemate daamidega, kellelt arvati olevat midagi hinnalist röövida. Tavaliselt juhtus see nii: «kassike» läks ukse taha ja näugus haledalt nagu kodutu kiisuke. Ukse avamisel ründasid ta sõbrad heatahtlikku avajat ja röövisid ta kõigepealt paljaks, enamasti hiljem ka mõrvasid.
Too «kiisuke» oli osaline omaaegse kuulsa Eesti lauljatari Aino Tamme mõrvas. «Ja kujutlege vaid, ei olnudki sealt miskit võtta, puha butafooria! Klaasikillud ja lagunev vana riiderämps ...» Selle jutuga ei kaasnenud mingit süümepiina näol ega hääles.
Selline oli minu elu esimene kokkupuude mõrvamaailmaga. (...)
***
10. veebruaril sündis väike Ants, minu esimene poeg, kellele andsin nime tema isa järgi. Enne ja pärast sünnitust viibisin mõned päevad üldpalatis, kus oli paarikümne voodi ringis, igaühes neist enamasti raskelt haiged naised. Meelde on jäänud vanaproua Ainomäe, omaaegne kuulus hiromant, kes oli teinud horoskoope nii mõnelegi tähtsale tegelasele. Nüüd oli ta siin, ülekuulamistel vaeseomaks pekstuna, kuid vaimult sirgeselgne ja vapper. Ta aitas paljudel kergendada ahastushetki. Ise peaaegu liikumatu oma purukspekstud seljaga, oskas ta igale murele ja ahastusele leida leevendust.
Ühel päeval olin märkamatult omaette ümisenud Solveigi laulu. Kohe kuulsid seda mõned lähedastes voodites lamajad ja palusid mind laulda nii, et nemadki kuuleksid. Mul pole kunagi olnud õiget lauluhäält, aga oma kurbade kaaslaste palvele ei suutnud ma vastu seista. Eriti soojalt ja südamlikult palus mind üks kena noor Tallinna proua. Ta ei olnud eriti raskete haigete hulgast või ei osanud meist keegi seda mõista. Samal õhtul viidi teda veel ülekuulamisele ja naasnult oli ta vaikselt voodisse heitnud ning nähtavasti uinunud. Kogu palat magas sel ööl rahulikult. Nii ei märganud keegi meist öö jooksul midagi, aga hommikuks oli see noor Tallinna proua verest kuivaks jooksnud. Ainult veri voodi all tunnistas toimunust, veri, mis hakkas juba tarretuma.
Sealt peale jäi Solveigi laul mulle surmalauluks.
***
Vagunid, kuhu meid sisse topiti, olid enne vange täis. Ihulõhnadest kuum õhk ja võõraste higiste kehade puudutused olid valutegevalt võikad. Olin juba vagunis teadvust kaotamas. Ma ei andnud endale aru, kui kaua kestis see kellegi toel ja kellegi vahel vankumine, müksud ja sõim, kuni rong peatus. Kui mind tõugati vagunist välja, kus koirohuhõngust ja suvekuumusest raske õhk meid vastu võttis, kadus mul jalgadest jõud. Kellegi käed rebisid mind sügavikust välja, keegi karjus: «Kas tahtsid ennast ja last rongi alla heita?» Siis seisin juba teistega koos teivasjaama perroonil. Valvurite ja koerte vahel algas jalgsimatk laagri poole. See teelõik oli minule raskeim. Vajusin paaril korral kokku nagu liigestega nuga ega saa tänapäevani aru, millest see oli tingitud. Mäletan, et üks valvesõdureist võttis kanda mu lapse kuni laagriväravani, sealt edasi komberdasin juba ise. Me olime vist kõik hulluse äärel, sest miks tänitas keegi meie endi hulgast mind pea kogu teekonna vältel, et sellistele nõrgukestele ei jäetavatki lapsi ja küll ma veel nägevat, kuidas poeg minult ära võetakse! Kui aeg möödus ja elu normaliseerus niivõrd, kuivõrd ta seal üldse normaliseeruda sai, osutus toosama tänitaja suurepäraseks, abivalmis inimeseks!
Need on mälestused, mille kangast avan üksinduse tunnil mõne lehekülje. Aga mida ma ka ei meenutaks, kuidas ei püüaks traagilises leida koomilise elemente, mis mul varasemas elus ometi oli suurepäraselt õnnestunud – ma ei leia muud kui valu.
***
(...) Kuuekuuseks saamiseni oli mu pojake tubli ja terve laps. Siis nakatas mind nende paikade veel üks oht – malaariatõbi. Rinnapiim lõppes. Jah, kellel oli mõni sitsihilbuke ära anda, võis leida inimese, kes andis lapsele oma rinnast toidulisa. Minul ei olnud midagi. Ei olnud siis veel ka piima andvaid doonoreid, keda hiljem uus haigla juhtkond appi võttis.
Haigustest, mis siin lapsi rappisid, saime me jagu, kuid nälja vastu ei saanud.
Päevast päeva, vähemalt kaks nädalat järjest kõndisin ma, lapsuke kätel, ja nägin ta hääbumist. Olin täiesti võimetu tema heaks midagi tegema. Iga päevaga jäid valusamaks mu enda jalad, paistetus tõusis üha kõrgemale. Iga päevaga jäid nõrgemaks mu käed, kuid emaarmastus ja ahastus lisasid mulle jõudu, et ma siiski suutsin kõndida, kordagi nutvat last kätelt panemata – hällitades ja hellitades ja pisaraid valades, kuni väike kehake mu kätel jahtus.
Kuulen ikka veel oma lapse üha vaiksemaks ja jõuetumaks jäävat nuttu, näen ikka veel tema linasinistes silmades pisaraid. Kuni kalmule kandmiseni on kõik pisiasjad mälus nagu nõelad torkimas. Ikka veel kuulen kelli löömas nagu kalmukelli, mis saatuse tahtel, kui sängitati väike kirst koledasse savikasse mulda, hakkasid külas lööma päeva kümnendat tundi. Need olid endised kirikukellad, mida nüüd peeti tuletõrjemaja tornis, et kelladeta ühiskonnas säiliks mingi ajamõõt. (... )
***
Armas, ma ei oska hästi alustada seda kirja sulle, kes sa jäid igavesti nooreks, kuna mina olen nüüd vanadusest hõbedaseks saanud.
Kõik, mis meie vahel juhtus, mahtus minu kahe tähendusrikka unenäo vahele.
Esimese unenäo nägin Rakvere vanglas mõni päev pärast seda, kui olin ülekuulamiselt sinna viidud.
Kitsukeses ja kuumas kambris, kus me ülerahvastuse tõttu saime magada vaid kordamööda, olin enne põgusat und mõelnud oma abikaasale ja soovinud, et vähemalt unenägu tooks teda mulle lähedale. Selle asemel ulatas unenägu mulle ümbriku – sellise lihtsa sinise, nagu Eesti ajal ametlikeks kirjadeks kasutati. Ei aadressi ega nime olnud sellel ümbrikul, vaid ainult moodsa itaaliakeelse laulu algussõnad: «O, sole mio». Kus ma neid küll enne olin kuulnud – võib-olla raadios? Unenägu ise oli ilmutus, mis hoolimata oma põgususest eluajaks meelde jääb. Teine unenägu tuli aastaid hiljem, jumalagajätuks...
***
Vahepeal oli pikk kannatuste tee. Jõudsin sünnitada poja ja ta matta, jõudsin oma tervisega ise olla elu ja surma piirimail.
Sina tõid mu sealt tagasi.
Sa olid tulnud Krimmi küla laagrihaiglast viima Kutterisse raskeid haigeid – neid, keda laste kõrge suremuse poolest kuulus Krimm enda kaelast ära tahtis. Sina olid mind seitsmekümneaastaseks pidanud. Uues haiglas ei lubanud peaarst ju dieettoitugi enam minu peale raisata. Veendudes, et ma polegi vanake, olid sa andnud endale tõotuse mind vene arstide kiuste jalule aidata. Ja sa aitasidki.
Kui meid Krimmis autole upitati, tundsin enda pärast häbi, et noore arsti juuresolekul end jälle ära määrin. Olin juba sealmail, kus enam toit ega jook sees ei püsinud. Ometi läks vastu ootusi teekonnal kõik hästi. Kutteri haiglas algas minu alguses väga aeglane, kuid hiljem üsna hoogus paranemine.
Palju aastaid hiljem saan teada, et toit, mida ma sain, tuli sinu enda käest ja sa ise elasid sel ajal üldtoidust – rohusuppidest, milles mõni hirsitera sees hulpis. Olid ju ise ka vaid üks vangide seast, kellel polnud väge ega võimu kedagi käsutada. Sakslaste sissetungi eel olid koos seitsme kaaslasega Rumeeniast üle piiri Venemaale tulnud poliitilist varjupaika otsima, siin aga spiooniks tunnistatud ja laagrisse saadetud. Kõik su seitse kaaslast olid Siberi metsatööde surmalaagrites haua leidnud. Ühena vähestest ellujäänud vangide grupist oli sul õnnestunud jõuda siia, lõunasse.
Kutter oli väike mõnus haigla. Siin oli vaid kümmekond väikest elamut ja kaks muldonni, kus asusid mehed. Olid ka saun ja klubi. Me puhkasime siin nii ihu- kui hingehädadest. Kevadel tõi tuul stepist hurmavaid lõhnu, kunagi olid siin laiunud õitsvad aiad.
Pärast seda, kui volgasakslased, kellele asula oli kuulunud, ära küüditati, raiusid siia asunud venelased laagrite kütteks maha kõik aiad. Ainult juurvõsundid õitsesid ja lõhnasid kevadeti, nagu hääbuv elu, mis viimsete võrsetega püüab püsida. Siin olime nüüd ka meie, põdurad ja vaevatud, elu ja surma piirimail. Selja taga kõik ilus ja hea – elu ja armastus, õied ja viljad – eespool nälg, ahastus ja surm...
Olid mind meditsiiniteaduses veidi järele aidanud ja ma suutsin teha lihtsamaid protseduure. Võtsid mind oma palatisse õena tööle. Siitpeale tundsin sinu suhtes tänulikkust, kuid ei näinud sinus meest. Ootasin ju ikka veel kodumaalt, oma laulatatud mehelt sõnumit. Kui lõpuks ema kirjutas mulle tema reetlikkusest, mille tõttu jäi surmani Siberi põrgupaika mu poeg, muutus mõte kunagi end veel mõne mehega siduda mulle talumatuks. (...)
***
Kas mäletad kaunist veebruarikuu pühapäeva pärastlõunat, kui väikese naistepalati ruum oli päikesepaistest üle kullatud ja sa ilmusid uksele. Õhus oli juba tunda kevadet. Seisid valges kitlis palatiuksel, ise päikesest kullatud. Korraga sirutasid sa käe teatraalse liigutusega ette ja alustasid: «O, sole mio.» Maa võib mõnikord nii metsiku kiirusega tiirlema hakata, et ähvardab istujat toolilt tõugata! Seal ta siis nüüd on, su sinine ümbrik! (...)
***
Varsti pärast mu taas emaks saamist tulid laagrisse hullud ajad. Vabaduses algasid 1949. aasta küüditamised, laagrites poliitiliste vangide eraldamine kriminaalsetest. Tulid uued keelud ja kitsendused, ka sugupoolte range eraldamine, kirjavahetuse keelamine. Laagrist võis aasta jooksul välja saata vaid kaks kirja ja pakisaamisteatisi. Korjati ära kõik kirjalik – raamatud, kirjad, fotod. Kadusid nimed, nüüdsest kandsime pearätil ja riiete esi- ning tagaküljel ainult numbreid, mille järgi meid loendustel rivistati.
Tänu minu ema vaprusele õnnestus mul meie poeg enne saatuslikku tapirongi minekut kodumaale saata. Siin kasvas ta kaheksa aastat, kuni ma ise pääsesin tulema asumiselt, mis laagrikaristusele järgnes ja millele vahepeal lõppu ei näinud tulevatki, sest meid lasti alla kirjutada teatisele, mille järgi meie asumine oli pikendatud eluaegseks.
Kaua ootasin sinult sõnumit, kuid see jäigi tulemata.
***
Olid veebruarikuu pakaselised ööd, nii külmad ja härmatiserohked, nagu nad vaid Siberi karmis kliimas ette tulevad. Kuid majad on seal soojad, küttepuu odav ja köetakse rohkesti.
Seal, ühel kuuvalgel ööl tulid sa taas, et minuga jumalaga jätta. Nägin treppi, see ulatus taeva avarusse, kust kiirgas kummalist valgust. Trepimademel seisid sina ja suudlesid mind jääkülmade huultega, lausudes emmates: «Jää hüvasti, siin maailmas ei kohtu me enam kunagi.» Siis hakkasid sa trepist üles tõusma ja ma jälgisin sind seni, kuni hajusid taeva särasse. Seepeale ma ärkasin ja mu huuled külmetasid veelgi su jäisest suudlusest, külmetasid isegi liialt soojaks köetud toas. Hele kuuvalgus paistis lauakalendrile, kuhu ma kriipseldasin mõne sõnaga oma kummalise nägemuse. Kuid ma võinuks seda ka mitte teha, sest toonast nägemust ei unusta ma kunagi.
Läks peaaegu aasta, enne kui ma tulin mõttele, kust ja kuidas sind otsida, sest sa olid ju vabanemise järel kirjutanud minu vanematele oma töökohast. Kuid nemad, kartes tol ajal Eestis toimuvaid inimeste jälitamisi, ei julgenud su kirjale vastata ja nii kadus sul side ka nendega. Taas olid Siberi veebruaripakased, kui sain kirja su endiselt töökaaslaselt, kes teatas su surmast ja kirjeldas selle üksikasju, niipalju, kui tema neid teadis. Sain teada, et saatuslikul ööl, mil olid olnud haigevisiidil, hukkusid sa stepituisus. Hobune oli sind viinud alla uhteorgu, kust sa ei saanud ega suutnud pääseda. Just sel ööl olin saanud sinult sõnumi ... Mõne päeva pärast tuli ka ametlik surmateade.
Mulle meenub, et õige ähmaselt paistsid külatänaval elektrilampide tuled, sest pakane, kui ta langes miinus 50 kraadi lähedale, muutis õhuniiskuse tihedaks uduks – jääkristallideks, mis muutsid looduse omamoodi läbipaistmatuks. Ma läksin ja läksin, peas ainus mõttekild – ei iial enam. Külatänav lõppes. Olin märkamatult möödunud oma Siberi kodu väravast. Veel kolm korda möödusin ma sealt, tundmata raudkülma õhku enda ümber. Siis võtsin end kokku. Ma teadsin, seda tahaksid ka sina, et ma jõuaksin meie lapse juurde, et teda kasvatades ja armastades säilitaksin sinu armastuse endas ja enda armastuse sulle.
Ella Rajari, Eilne jõgi. Siberi mälestused
Ella Rajari arreteeriti 1945. aastal.