Kas tulevikule avatud olemine tähendab mineviku reetmist?

Foto: Shutterstock

Loe katkendit iiri menukirjaniku Cecelia Aherni romaanist «Postskriptum», mis on järg tuntud armastusromaanile «P.S. Ma armastan sind». 

Cecelia Ahern, «Postskriptum». Foto: Raamat

Holly Kennedy abikaasa surmast on möödas seitse aastat. Kuus aastat mehe viimase kirja lugemisest, mis julgustas teda uut elu alustama. Holly on uhke vahepealsete aastate jooksul saavutatud arengu üle. Kuid kui tema poole pöördub abipalvega Gerry kirjadest inspiratsiooni saanud grupp inimesi, kes nimetab end PS. Ma Armastan Sind klubiks, leiab Holly end taas selle maailma lävepakult, mille selja taha jätmiseks ta on nii palju vaeva näinud.

Esiti vastumeelselt nõustub Holly klubi liikmeid abistama, kuigi seotus nende inimestega ähvardab lõhkuda rahuliku elu, mille ta usub end saavutanud olevat. Igaüks neist palub Holly abi, et oma lähedastele endast midagi tähendusrikast maha jätta. See viib naise erakordsele rännakule, mis paneb ta mõtlema, kas tulevikule avatud olemine tähendab mineviku reetmist ja mida tähendab kellegi igavesti armastamine …

***

Sharon ilmub tagasi poodi, kust enamik inimesi on nüüdseks lahkunud. Ta on endiselt närviline. Kõige pisem poeg magab vankris; mudilane Alex on käekõrval, põsed punased ja õhetavad.

«Tere, mürakaru.» Kummardun poisi kohale.

Ta ignoreerib mind.

«Ütle Hollyle tere,» sõnab Sharon leebelt.

Poiss ignoreerib teda.

«Alex, ütle Hollyle tere,» möirgab Sharon nii hirmuäratavalt, et nii mina kui Alex ehmume.

«Tere,» ühmab poiss.

«Tubli poja,» sõnab Sharon õrnalt.

Vaatan teda suurte silmadega. Mind on alati hämmastanud ja hirmutanud, kuidas emaroll temas isiksuse lõhenemise välja toob.

«Mul on nii piinlik,» sõnab ta vaikselt. «Anna andeks. Ma olen üks suur õnnetusehunnik.»

«Sa ei pea millegi pärast vabandama. Mul on nii hea meel, et sa tulid. Ja sa saad suurepäraselt hakkama. Sa oled alati öelnud, et esimene aasta on kõige raskem. Mõni kuu veel ja see väikemees on ühene. Sa oled esimese aasta peaaegu üle elanud.»

«Järgmine on juba ahjus.»

«Mida?»

Ta tõstab pilgu, pisarad silmis. «Ma olen jälle rase. Ma tean, ma olen idioot.»

Ta üritab rahuneda, proovides tugev olla, kuid ta näeb löödud välja. Ta on kurnatud, üleni tühjaks pigistatud. Tunnen ta vastu vaid kaastunnet, mis on iga raseduse avalikustamisega kasvanud samavõrra, kuivõrra rõõm uudisest on kahanenud.

Kallistades kostab meie mõlema suust korraga: «Ära Denise’ile räägi.»

Ainuüksi Sharoni vaatamine, kui ta oma nelja poisiga lahkub, tekitab mus stressi. Olen samuti rampväsinud pärast tänase päeva närvipinget, möödunud öö unepuudust ja tunniajalist arutelu väga isiklikul teemal. Olen üdini kurnatud, kuid peame Ciaraga ootama, kuni kõik on lahkunud, et asjad oma kohale sättida ja pood sulgeda.

«Sa olid absoluutselt suurepärane,» ahhetab Angela Carberry, katkestades mu mõtted. Angela, üks poe suurimatest toetajatest, annetab meile kõik oma tuntud disainerite rõivad, kotid ja ehted, olles seega üks peamistest põhjustest, miks Harakas saab üleüldse eksisteerida. Ciara ütleb naljaga, et talle tundub, et Angela ostab asju puhtalt selleks, et neid annetada. Ta näeb stiilne välja, nagu alati. Süsimust paksu tukaga poisipea, kiitsakas kehaehitus, kaelas pikad pärlid, mis langevad siidkleidi ette seotud lehvile.

«Angela, nii armas sinust, et sa tulid.» Avastan jahmatusega, et ta sirutub minu poole ja haarab mind oma embusse.

Näen üle ta õla, kuidas ka Ciara silmad tõmbuvad suureks selle tavapäraselt vaoshoitud naise üllatava õrnusepuhangu peale. Tunnetan läbi riiete Angela luidrat keha, kui ta mind tugevasti kallistab. Päris mitmel korral on ta riidekastid isiklikult poodi toimetanud – jalanõud originaalkarpides, käekotid originaalpakendites – ja meile täpselt öelnud, millisele riiulile me mida peaksime panema ja kui palju raha millegi eest küsima, ootamata sentigi vastutasuks. Seni on temast jäänud üpris ligipääsmatu mulje, ta ei ole tundunud impulsiivse inimesena või kellenagi, kes otsiks füüsilist kontakti. Kui ta mind oma embusest lahti laseb, on ta silmad veekalkvel. «Sa pead seda sagedamini tegema, sa pead seda lugu rohkemate inimestega jagama.»

«Oi ei,» vastan ma naerdes. «See oli ühekordne üritus, peamiselt selleks, et mu õde mind rahule jätaks.»

«Aga sa ju ometigi taipad?» küsib Angela üllatunult.

«Taipan mida?»

«Kui mõjuvõimas su lugu on. Mida sa inimestele teinud oled, kuidas sa oled iga viimset kui südant selles ruumis puudutanud.»

Märkan piinlikkusega, et tema taha on kogunenud järjekord inimestest, kes kõik minuga vestelda soovivad.

Ta krabab mu käest ja pigistab seda natuke liiga tugevasti.

«Sa pead oma lugu veel jutustama.»

«Ma hindan su toetust, Angela, kuid olen selle kord läbi elanud, olen seda kord inimestega jaganud ja nüüd tahan ma selle selja taha jätta.»

Mu sõnad ei ole karmid, kuid märkan enda juures jäikust, mida ei oleks eeldanud. Otsekui oleksin üheainsa hetkega üle kogu keha teravad, torkivad okkad kasvatanud. Angela lõdvendab kohe haaret mu käe ümber, nagu oleksid mu okkad teda torganud. Hetk hiljem, meenutades, kus ta viibib ja et on veel inimesi, kes minuga rääkida tahavad, laseb ta vastumeelselt mu käest lahti.

Ta käsi on läinud, mu okkad haihtuvad, kuid miski ta näpistavast haardest jääb minuga nagu sinikas.