:format(webp)/nginx/o/2022/05/03/14525517t1h4433.jpg)
Tunnustatud aju- ja traumaspetsialist Bruce D. Perry ja Oprah Winfrey vestlevad Heliose kirjastatud raamatus «Mis sinuga juhtus?» traumadest, nendega toimetulekust ja tervenemisest. Oprah pole teinud saladust enda raskest lapsepõlvest ning kirjutab raamatus ka emaarmastusest.
Teki pealepanek
Aastaid tagasi mängis Oprah Sethe’t Toni Morrisoni võimsa romaani «Armas» filmiversioonis. Sethe on endine ori, keda painab tütar Armsa kohutav surm. Filmis tuleb Armas Sethe juurde tagasi, sündinud uuesti puudega lapsena, kelle Sethe enda juurde elama võtab. Kogu ülejäänud elu lunastab Sethe oma pattu Armsa ees, nende suhe muutub aga kurnavamaks ja põimub aina enam.
/nginx/o/2022/03/23/14442152t1h58b1.jpg)
Ühel päeval filmiti stseeni, kus Sethe pidi Armsa voodisse teki alla panema. Režissöör Jonathan Demme’i ainus soovitus Oprah’le oli: «Nii, pane talle tekk peale.»
Oprah käis voodi nurkade juures ja toppis teki täiuslikult madratsi alla.
«Seis,» hüüdis Jonathan kaamera tagant. «Oprah, sa ei pane talle tekki peale.»
Oprah kordas sama otsustavamalt, sättides tekinurki madratsi alla.
«Seis!» Jonathan tuli tema juurde. «Mida sa teed?»
«Panen talle tekki peale.»
Oprah tundis sisemuses paisuvat hirmu ja piinlikkust, aga ei teadnud, miks.
«Sa teed voodit üles,» vastas tema. «Sa ei pane oma tütrele tekki peale.»
Sel hetkel langes miski oma kohale. Tõsiselt. Oprah vaatas Jonathani.
«Ma ei tea, mida «tekki peale panema» tähendab,» ütles ta vaikselt. «Ma ei tea, kuidas seda teha.»
Viimaks said nad mõlemad aru, mis toimub. Jonathan õpetas Oprah’le leebelt, kuidas tekk oma tütrele armastavalt keha alla sättida. Ümber voodi liikudes tabas naist kurbuselaine.
«Ma ei mäleta, et mulle oleks kunagi tekki peale pandud. Mitte keegi pole kunagi mulle nii armastavalt tekki peale pannud. Ilmselt selline emaarmastus ongi,» tõdeb Oprah.
Lugu maasikaroosist
Aastaid hiljem oli Oprah sõbranna Urania ja tema tütre Kyleega köögis. Urania küsis Kyleelt, kas ta tahab midagi süüa. «Jah, palun,» vastas Kylee.
Urania läks külmiku juurde ja võttis sealt maasikaid. Ta pesi need puhtaks, võttis noa ja hakkas tükeldama. Oprah sai aru, et ta on seda korduvalt teinud. Nuga liikus ümber marja ja tekkima hakkas roosi habras kuju.
«Maasikaroos!» imetles Oprah. Urania pani ilusad marjad hoolikalt taldrikule ja ulatas tütrele. Oprah’le tulid seda nähes pisarad silma. Selle juurde käiv hellus tungis talle hinge.
Taas ütles ta endale: «Ilmselt ongi selline emaarmastus.»
Keeruline suhe emaga
Oprah sõnab, et tema tema ema suhe oli keeruline. «Veetsin varase lapsepõlve – esimesed kuus eluaastat – vanaema juures. Ma ei mäleta sellest perioodist oma ema. Kui vanaema haigeks jäi, saadeti mind järsku Milwaukeesse ema juurde elama. See polnud mingi rõõmus ema-lapse taaskohtumine. Tundsin, et ei ole seal oodatud. Tol õhtul, kui ma Milwaukeesse saabusin, heitis proua Miller, naine, kelle juures mu ema elas, mulle üheainsa pilgu ja üles: «Ta peab magama verandal.» Proua Miller oli heledanahaline. Teda võinuks pidada isegi valgeks ja ta ei kavatsenud lasta sel «kräsupäisel mustal lapsel», nagu ta minu kohta ütles, toas elada. Mu ema vastas: «Olgu.» Ma polnud kunagi maganud mujal kui vanaema voodis. Kinnisel verandal kuulsin tänavahääli. Nähes oma ema sulgemas majaust, et minna magama voodisse, kus ma arvasin end magavat, tabas mind kohutav üksildusetunne, mis tõi mulle pisarad silma. Kujutlesin, kuidas röövel mu verandalt kaasa viib või keegi lõhub akna ja kägistab mu ära. Tol esimesel ööl ma põlvitasin ja palusin jumalat, et ta saadaks inglid mind kaitsma. Kui ma hommikul ärkasin, oli hirm kadunud, aga ohutunne une ajal jäi suureks osaks elust minuga. See teadmine oli mulle hinge tunginud. Kuueaastasena tundsin end üksikuna, keda mitte keegi peale jumala ei kaitse,» meenutab ta kibedalt.
Oprah tõdeb, et valu ja sellele järgnenud otsustavus kordus tsüklina sagedasti. Ta usub, et see on väga sügavalt tema elu läbiv joon. Lapsena kogetud eluraskused võimaldasid tal tunda ära teiste valu ja sellest hoolida. Tunnustus, mida ta lapsena igatses, on sama, mida näeb teisi inimesi igatsemas sama pingsalt.
«Tuhanded inimesed on julgenud jagada oma lugu minuga, kuna nende lugu oli minu lugu. Nende valu oli minu valu, sest valu on alati sarnane,» ütleb ta, miks sellise raamatu kirjutas.
/nginx/o/2024/10/18/16426805t1hbc77.png)