KATKEND ⟩ «Oli jõululaupäeva õhtu ja mitte miski ei olnud hästi»

Foto: Shutterstock

Loe katkendit M. W. Craveni raamatust «Kuraator», mis oli 2021. aastal Briti parima krimipõneviku nominent.

Inglismaale Cumbriasse on siginenud sarimõrvar, kes jätab ohvritelt eemaldatud kehaosi rahvarohketesse kohtadesse, kõigi silme alla, ja igas sündmuspaigas on üks ja sama veider sõnum: #MLV6.

M. W. Craven, «Kuraator». Foto: Raamat

Asja kutsutakse uurima Washington Poe ja Tilly Bradshaw, kes esiotsa satuvad suurde segadusse. Miks on mõrvar pannud mõne ohvri narkoosi alla, samas kui teine on pidanud surema piinades? Miks nende ainus kahtlusalune eitab tegu, mille kohta neil on ümberlükkamatud tõendid, kuid võtab omaks asju, millest uurijad midagi ei tea? Ja miks näib, et kõik kolm ohvrit kolm aastat tagasi ühel ja samal ajal kaheks nädalaks puhkuse võtsid?

Lugu muutub veelgi hämaramaks, kui Poe’le helistab FBIs usalduse kaotanud agent. Tolle meelest ei ole tegemist üldse sarimõrvariga, vaid hoopis hirmuäratavama vastasega – mehega, kes nimetab end Kuraatoriks.

Raamatuga «Kuraator» jätkab M. W. Craven meisterlikult «Washington Poe» krimipõnevike sarja, mille kõik praeguseks ilmunud osad on olnud nomineeritud Briti parima krimipõneviku tiitlile. Sarja debüütteos «Nukumäng» aga tõi Cravenile prestiižse võidu: Kuldse pistoda auhinna.

***

Jõululaupäev

Oli jõululaupäeva õhtu ja mitte miski ei olnud hästi.

Kõik oli alanud nagu ikka. Keegi küsis: «Kas me sel aastal loosipakke ka teeme?» Ja keegi teine vastas: «Loodetavasti mitte.» Nad leppisid kokku, et ei lausu juhatajale sõnagi, aga salaja plaanisid mõlemad selle niipea kui võimalik jutuks võtta.

Ja enne kui keegi jõudis protestida, oli otsus vastu võetud ja büroos tehti jälle loosipakke. Juba viieteistkümnendat aastat. Samad reeglid nagu eelmisel aastal. Maksimaalselt viis naela. Anonüümsed kingid. Ei midagi labast ega solvavat. Kingid, mida keegi ei taha. Täielik ajaraisk.

Vähemalt niimoodi Craig Hodgkiss arvas. Ta vihkas loosipakke.

Ta vihkas ka jõule. Iga-aastane meeldetuletus tema haledast elust. Kolleegid, keda ta avalikult põlgas, läksid koju peredega jõule pidama, aga tema veetis selle aja üksi.

Aga loosipakke vihkas ta eriti.

Kolm aastat tagasi oli loosipakkide jagamine toonud Craigile kaasa ülima alanduse. Seadnud endale mitte täiesti ebareaalse jõulueesmärgi keppida oma kolleegi Hazelit, John Bulli transpordifirma teist logistikut, sahkerdas ta asjad niimoodi, et sai Hazelile loosipaki teha. Mees arvas, et naisele paar pitspüksikuid osta on suurepärane viis teada anda, et ta on huvitatud teatavatest töövälistest tegevustest ajal, mil Hazeli abikaasa Mandri-Euroopas pikki otsi sõitis.

Mehe plaan läks läbi.

Peaaegu.

See oli tõesti olnud suurepärane viis, et naisele oma soovist teada anda.

Paraku oli too õnnelikus abielus ja selle asemel, et Craigi voodisse tormata, tormas ta oma mehe juurde, kes pikkade otste vahel depoos õlut jõi.

Ligi kahemeetrine veoautojuht oli tulnud kontorisse ja Craigil ninaluu puruks löönud. Mees lisas, et kui ta peaks söandama veel tema naise poole vaadata, lõpetab ta kinni­seotult Venemaale suunduva merekonteineri põhjas. Craig uskus teda. Suisa nii siiralt, et kaotas terve büroo silme all oma põie üle kontrolli.

Kaks aastat olid kõik teda Sookolliks kutsunud. Ta ei saanud isegi personaliosakonnale kaevata, sest kartis Hazelile jama kaela tuua.

Kaks aastat polnud tal ühegi kontori tüdruku juures edu olnud.

Aga viimaks kolis Hazel koos oma jõhkardist abikaasaga minema. Mees võttis vastu autojuhikoha Eddie Stobarti juures ja Hazel läks temaga kaasa. Craig rääkis kõikidele, et Hazeli abikaasa lahkus, sest tema oli mehele karistuseks korraliku keretäie andnud, aga keegi ei uskunud teda.

Tegelikult üks inimene paistis uskuvat.

Craigi hinnangul oli Barbara Willoughby ilutu tüdruk. Ta juuksed nägid välja, nagu käiks ta vanadekodus juuksuris, tömbid hambad olid liiga suurte vahedega ja paari kilo kaotamine poleks ka kahjuks tulnud. Skaalal ühest kümneni oleks Craig andnud talle tugeva kuue, heas valguses vahest isegi seitsme, aga ta ei keppinud kedagi, kes jäi alla kaheksa.

Üks asi Craigile Barbara juures siiski meeldis. Naist polnud kohal, kui ta end täis lasi.

Seepärast kutsus ta tüdruku välja. Ja avastas üllatusega, et nad klapivad hästi. Barbaraga oli lõbus ja ta oli populaarne. Craigile meeldis tunne, mida naine temas tekitas, pealegi oli too voodis leidlik. Lisaks meeldis Craigile, et Barbara tahtis ainult nädalavahetustel lõbutseda. Nädala sees istus ta kodus ja tuupis mingiks tobedaks eelseisvaks eksamiks.

See sobis Craigile imeliselt.

Sest olles paar nädalat Barbaraga käinud, sai Craig enesekindluse tagasi ja hakkas taas kõrvalhüppeid harrastama.

Oma üllatuseks avastas mees, et seda tüüpi naisi, keda tema jahtis, on lihtsam ligi tõmmata, kui ütled, et oled püsisuhtes. Ta taipas, et naisi võlus segu tema poisilikust sarmist ja võimalusest kellelegi tundmatule «ära teha». Mis andis Craigile idee: kui sedasorti naistele pakkus lõbu mõte seksist kellegagi, kes oma tüdruksõpra pettis, peaksid nad olema lausa hullud mehe järele, kel on abieluvälised armusuhted …

Seega otsustas Craig Hodgkiss kahekümne üheksa aastaselt Barbarale abieluettepaneku teha. Naine peaks ju võimalusest kinni haarama. Ta oli varastes kolmekümnendates, bioloogiline kell tiksus (aga ta ei teadnud, et Craig oli kahe aasta eest vasektoomia teinud) ja keeldumise korral jääks ta päris kindlasti riiulile tolmu koguma. Craig riisuks kogu koore. Ustav jalamatt hoiab voodi soojas ja teda ootab lõputu jada naisi, kes rõõmuga abielusõrmust kandvat meest kepivad.

Kuna ta soovis, et kõik büroos teaksid, et peagi saab temast keelatud vili, otsustas ta eelnevad alandused unustada ja teha ettepaneku töökoha jõulupeol.

Asja korraldamine ei käinud niisama lihtsalt. Selleks, et Barbara sõrmuse suurust teada saada, tuli näpata naise vanaema pärandatud sõrmus, mida too vaid erilistel puhkudel kandis. Barbara pööras sõrmust otsides korteri pahupidi, aga tema oli viinud selle juveliirile, tellinud samas suuruses kihla­sõrmuse ning lubanud kulla ja teemandid uues sõrmuses ära kasutada. Kogu lugu läks talle maksma vaid kakssada naela.

Järgmiseks tuli välja mõelda äge viis ettepaneku tegemiseks.

Midagi sellist, mis paneks büroo tüdrukud ahhetama, kui romantiline Craig oli. Selline maine tuleb ainult kasuks. Ta valis kruusi. Täpselt õige kingitus loosipakki, sest jäi allapoole juhataja määratud viie naela piiri, ja kuigi pooled pakid odavast plastist jõulukuuse all nägid välja, nagu sisaldaksid need kruuse, ei seisnud neil teksti: «Kas sa abielluksid minuga?»

Craigi kujutluses loeks Barbara kruusilt teksti, näeks, mida see sisaldab, ja siis … noh, puhkeks pisaraisse, hüüaks valjult: «Jah!» ja kallistaks meest kogu jõust.

Kontori põrandal vedeles odav pakkimispaber. Puha põhjapõdrad ja lumememmed ja lindiga kinni seotud erksavärvilised kingipakid.

Barbara oli järgmine. Ta võttis oma paki ja vaatas Craigile kummalise pilguga otsa.

Kas ta teadis?

Ta ei saanud teada. Keegi ei teadnud. Isegi mitte see tüdruk, keda ta oli veennud endaga vahetama, et saaks ise Barbarale paki teha.

Barbara parim sõbranna Tiffany hakkas teda miskipärast telefoniga filmima. Mis seal’s ikka, lasku käia. Tegelikult, miks ka mitte. Ta võib klipi Twitterisse ja Facebooki postitada ja oma telefoni jätta. Saab iga hetk tüdrukutele näidata. Vaadake mind. Vaadake, kui tore ma olen. Kui tundeline. Sellest võib veidike ka sulle osaks saada … aga ainult üheks ööks.

Craig püüdis Barbara pilgu. Tegi silma. Naine ei pilgutanud vastu. Isegi ei naeratanud. Lihtsalt vaatas talle otsa ja võttis sissepakitud karbi Craigi kasutatud kinkekotist välja.

Midagi oli valesti. Pakkimispaber oli tugev ja valge, mustade piltidega; Craigi oma oli arvatavasti olnud odav ja erksavärviline. Barbara rebis paberi sellele pilkugi heitmata katki. Kruus oli polüstüreenist karbis. Põnevuse tekitamiseks oli Craig karbi kaks poolt teibiga kokku kleepinud. Barbara vedas kääridega üle liitumiskoha, et karpi avada.

Ta võttis kruusi välja ning Craigi segadus kasvas. See ei olnud tema kruus. Seesugust polnud ta varem näinud. Kruusi küljele oli küll midagi trükitud, aga mitte abieluettepanek. Seal seisis suurte mustade tähtedega:

#MLV6

Barbara aga ei taibanud, et avas vale paki. Kruusi sisse vaatamata põrnitses ta mehe suunas ja kallas sisu välja.

«Neetud petisest lurjus,» teatas ta.

Craig ei hakanud oma süütust tõestama. Ta polnud selleks võimeline. Mees ei suutnud põrandale kukkunud asjadelt pilku pöörata. Kihlasõrmust seal ei olnud.

Ta põrkus eemale ja ahmis vastikusest õhku.

Tuttav ja äärmiselt soovimatu soojus valgus kubemes laiali.

Siis hakkasid kõik karjuma.