K, 7.12.2022

Kes saab auhinna õigesti elatud elu eest?

Linda Pärn
, raamatuportaali toimetaja
Kes saab auhinna õigesti elatud elu eest?
Facebook Messenger LinkedIn Twitter
Comments
Foto: Shutterstock

On uue sajandi esimesed kümnendid. Maailm on valla ja kõik on võimalik. Või kas on? Loe katkendit Triin Talki romaanist «Auhind õigesti elatud elu eest», mille käsikiri pälvis Eesti Kirjanike liidu 2021. aasta romaanivõistlusel Postimehe eriauhinna.

Triin Talk vaatleb oma debüütromaanis «Auhind õigesti elatud elu eest» viite võimalikku elulugu lähimineviku Eestis. Kõik lood saavad alguses ühest punktist, ühe Tallinna keskkoolitüdruku tulevikuunistustest, aga arenevad tehtud otsuste mõjul kardinaalselt eri suundades: kord ootab peategelast ees väsinud üksikema roll, siis saab temast mugavuspagulane Lääne-Euroopas, seejärel tärkava kodanikuühiskonna aktivist.

Triin Talk, «Auhind õigesti elatud elu eest».
Triin Talk, «Auhind õigesti elatud elu eest». Foto: Raamat

Tegu on teravmeelse ja eneseiroonilise ekskursiga meie lähiminevikku, mis pakub nii jaburalt naljakad, aga ka ebamugavad ja nukraid äratundmisi.

Triin Talk (snd 1985) on õppinud restauraatoriks ja töötanud pärandivaldkonnas peamiselt ametnikuna. Ühel heal päeval sai tal protokollide koostamisest küllalt, ta tuli töölt ära ja kirjutas midagi hoopis teistsugust.

Loe lõiku raamatust!

***

Kui bakalaureusetöö esitamise tähtajani oli jäänud veel kolm päeva, oli mul puudu kolm lehekülge.

Organiseerisin lapse esimeseks päevaks, mis oli laupäev, ema juurde, et segamatult need viimased leheküljed ära kirjutada ja kogu tööle viimane korrektuur teha. Teiseks päevaks, mis oli pühapäev, oli kokku lepitud, et mees on paar tundi lapsehoidjaks, et ma saaks käia trükikojas lõputööd välja printimas. Kolmandal päeval pidin töö kooli ära viima, laps kaasas, sest esmaspäevaks polnud ühtegi hoidjat võtta.

Laupäeval saingi nõutud mahu täis kirjutatud. Natuke panin sõnade vahele ka lisatühikuid, et minimaalne tähemärkide arv kiiremini täis saaks – seda trikki ei märgatud koolis kunagi.

Pühapäeval aga selgus, et mehel on ilmtingimata vaja jahiga sõitma minna, sest selline võimalus avaneb ainult kord elus, et kutsutakse üritusele, kus saab isiklikult tutvuda ühe Eesti suurima päevalehe peatoimetajaga.

Vähemalt pakkus ta lahkelt, et viib meid autoga trükikoja juurde ära. Tagasi ju ikka saate ise – mis see paar kilomeetrit jalutada, tulebki figuurile kasuks, eks ole, irvitas ta hüvastijätuks, kui ma last turvahällist lahti pusisin.

Trükikojas ootasime kaks tundi, viimane päev enne bakalaureusetööde esitamise tähtaega ikkagi. Ooteruum oli koolilõpetajaid paksult täis. Käed värisemas viimaste ööde magamatusest ja liigsest kohvijoomisest, ulatasid nad üle leti oma mälupulgad ja said mõne aja pärast vastu kolm tumesiniste kõvade kaantega köidet.

Mõned lobisesid ooteajal täielikust vabadusest, mis nende ees järgmisel päeval avaneb. Esimesed kaks ööpäeva ma lihtsalt magan, ja siis ma panen mingi nädal aega täiega pidu, ja siis pärast kaitsmist ma lähen sõbrannaga kolmeks nädalaks Peruusse matkama, teatas üks kevade kohta silmatorkavalt päevitunud neiu entusiastlikult.

Ma olen lõputöö kirjutamiseks kuu aega praktiliselt elanud Rahvusraamatukogus, saad aru, nii kopp on ees sellest Tallinnas passimisest. Ma lähen kohe homme õhtul suvilasse ära. Kui sa Saaremaale satud, siis tule läbi, meil on seal suvi läbi tšill ja grill, muss ja nuss, jagas oma lähitulevikuplaane sõbrale üks pikajuukseline noormees.

Vabadus ööpäev läbi magada!

Vabadus vastutustundetult pidutseda!

Vabadus reisida!

Vabadus kuu aega rahulikult raamatukogus kirjutada!

Kuulasin jutte nende noorte uskumatutest vabadustest ja imestasin, et kuhu ma ometi kõik enda omad kaotanud olen.

 

Minu ainus vabadus tol pühapäeval oli valida, kas tassida kolme paksu kausta lõputööga ja 13-kilost last viis kilomeetrit süles või minna bussiga, kus laps tõenäoliselt kogu tee kontrollimatult karjub.

Valisin esialgu bussi, kuid mürgiste pilkude peale, millega seal kisavat last ning tema vaigistamises võimetut ema igast küljest pilduma hakati, otsustasin järgmises peatuses siiski väljuda ja jalgsi edasi minna. Tulebki figuurile kasuks, eks ole.

Lapse ja lõputöö koorma all tuikudes õnnestus mul kuidagi kontsast mööda astuda ja jalg välja väänata. Mu viis aastat vana kinga küljeõmblus oli lõplikult alla andnud. Valu oli nii suur, et pigistas pisara välja. Ja kui üks juba tee lahti murdis, polnud kõiki järgmisi võimalik kinni hoida. Need järgmised ei olnud enam valust, need olid sellest kõigest, mis oli kogunenud: mehest, kes ei või paar tundigi last valvata, et ma saaks rahulikult linnas oma asjad (mida pole enam kuigi palju) ära ajada; lapsest, kes ei või kordki bussis vaikselt istuda, vaid peab ilmtingimata võõraid inimesi nähes täiest kõrist röökima pistma; sellest mõttetust lõputööst, mille koostamiseks on kulunud kõik mu vabad hetked viimase aasta jooksul ja millest pole muud kasu peale selle, et saan lisada veel ühe paberitüki oma tunnistuste, kiituskirjade ja diplomite kausta seisma.

Mis tööd ma selle bakalaureusediplomiga peaksin saama paari-kolme aasta pärast, kui laps lõpuks kilomeetripikkuses lasteaiajärjekorras esimeste hulka jõuab? Mida ma oma eluga üldse pihta hakkan, kui ma tööd ei leia – jäängi eluks ajaks Säästumarketi sabades seisma, röökivaid lapsi kantseldama ja kevadisi kärbatanud kartuleid koorima?

Kössitasin tükk aega nagu hunnik õnnetust tänava äärekivil oma katkise kinga, väljaväänatud jala, mu ootamatust nutmapuhkemisest vakka ehmunud lapse ja kolme tumesinises kõvas köites kaustaga.

Märksõnad
Tagasi üles