Justus Lipsius laimamisest: mis tooks eraelus ja ühiskonnas veel suuremat hävingut?

Justus Lipsiuse kuju Leuvenis. Foto: Shutterstock

Loomingu Raamatukogus ilmus filosoof Justus Lipsiuse «Laimamisest. Meelekindlusest». Teose on ladina keelest tõlkinud, kommenteerinud ja saatesõnaga varustanud Kristi Viiding.

Justus Lipsiuse (1547–1606), varauusaegse Euroopa ühe mõjukaima humanistliku mõtleja ja antiikkultuuri professori tööd sündisid ajal, kui tema kodustes Madalmaades toimus äge usu- ja võimuvõitlus. Lipsius vastas ühiskonna hädadele stoa filosoofia juurde pöördumisega ning temast sai uusstoitsistliku mõtlemise põhikujundaja ja elulaadi tutvustaja.

Justus Lipsius, «Laimamisest. Meelekindlusest». Foto: Raamat

Tema õpetuse keskmes seisis kristliku kannatamise asemel apatheia ehk tunnete vältimise idee. Selleni pidi aitama jõuda teadlik mõttetöö iseendaga meelekindluse saavutamiseks, mida siinse kogumiku põhitekst elava dialoogi vormis selgitabki.

Raamatu avab aga Lipsiuse menukas kõne laimamisest, kus ta käsitleb laimu räpast olemust tülide allikana ning näitab, et laimule ei ole mõtet vastata laimu ega kättemaksuga, vaid stoikule omase käitumisideaaliga: meelekindluse, kannatlikkuse ja põlgusega.

***

Kõne laimamisest

Täna kavatsen ma kõnelda laimamisest ja tuua päevavalgele, mis pahe see selline on. Sina, Jumal, kes sa oled üleni headus, hiilgus ja armastus, juhata mind ja heida valgust, et näeksin seda sulle vastumeelset pahet, ning pane liikuma mu mõte ja keel, et võiksin innustada inimsugu süütusele ning nii elus, sõnades kui ka kirjutistes vooruslikkusele, rahule ja armastusele.

Laimamiseks nimetan ma teiste varjatud solvamist ja kahjustamist kõnes või kirjas, segatuna kadedusega. Ladina keeles on see sõna pärit arhailisest sõnast, mis tähendas tüssamist või petmist.*1 Sest igasugune laimamine on valetamine ja petmine, nagu peagi seletan, ja seda sünnitab vale ja silmakirjalikkus. Kreeklased nimetasid seda sõnaga diabolē.*2 Seegi on sobiv, sest ta justkui torkaks ja läbistaks ja puuriks oma keele mürgise relvaga. Laimamise esmane eesmärk on seega petta, mida peab silmas ladinakeelne sõna, lõplik aga kahjustada, mida kreekakeelne. Oh pahede pahet! Ning ometi ei ole tänapäeval miski sagedasem! Mis tooks eraelus ja ühiskonnas veel suuremat hävingut? Samas pole ei praegused ega muistsed kirjamehed miskit sedavõrd puutumata jätnud. Ja kuna niipalju kui mina tean, pole keegi öelnud midagi vähegi põhjalikumat laimamise kohta ega selle vastu, siis loodan, et selle käsitlemine tuleb teile kasuks, mind aga teeb kuulsaks – asun ma ju esimesena seda avalikkuse ette tooma ja kirja panema.

Niisiis kõnelen ma laimamisest kolme: kui räpane see on, kui ohtlik ja kuidas seda vältida. Teilt, kuulajad, palun, et sellal kui mina neid pisut üksikasjalikumalt ja põhjalikumalt uurin, oleksid teie kõrvad ja meeled mulle avatud ning et te paisutaksite ja suunaksite mu kõne purjeid – kui nii võiks väljenduda – oma heasoovlikkuse läänetuulega.*3

Milliste tõenditega võiksin teile veel selgemini näidata laimamise räpasust kui mitte nende kahega: et laim saab osaks kõige räpasematelt inimestelt ja et see on ise ülimalt räpane? Saab osaks inimestelt, kes on ühtaegu nii tühised, laisad kui ka jutukad. Tühised: ma kõnelen puhast tõtt, kui väidan, et keskmiselt hea ja üllas loomus, rääkimata täiesti heast, ei ole kunagi end selle pahega määrinud. Uuri muistset ja praegust aega – sa loed, näed ja kuuled täpselt üht ja sedasama: kuidas Saturni mõju all kalduvad selle pahe poole mõned sünged ja õelad loomused,*4 nii et nad teisi kadestavad, iseendas aga kahtlevad. Kas näete neid pisikesi ja alatuid penisid, kes külaliste peale hauguvad, metsloomi aga ei puutu? Samasugused on inimeste seas need viletsamad, kes on sündinud kahjustama ja piinama üksnes süütuid. Tõepoolest sündinud, sest nad kalduvad ja pöörduvad selle pahe poole, nii et ei saa rahu enne, kui teised on ärevusse aetud.

Nimetasin nende teise tunnusmärgina laiskust. Sest mis oleks ilmsem? Laimamise esmaseks sädemeks ja hakatuseks on jõudeaeg. Pole ju iial aega ega soovi võõraid asju uurida neil, keda oma toimetused kinni hoiavad. See õnnetust toov jumalanna*5 on oma elupaiga ja kuningriigi sisse seadnud laiskade ja tegevusetute juures. Kes seda eitaks? Ta tuleb vähehaaval meie väljakuile ja avalikesse hooneisse, kus iga päev külvavad üliohtralt laimu eriti need, kelle ainsaks tööks on ringi luusida ja jutustada. Seal rünnatakse nii ühiskonna- kui ka eraasju, eksivad nii valitseja kui ka kaaskondlased, «üks tegi üht», «teine lausus teist» ja lõpuks pole kellegi kohta ühtki juttu, mis toetuks – kui väljenduda poeedi kombel – kindlalt jalgadele.*6 Ja kui seda teeksid asjatundlikud inimesed, ei paneks see mind nördima. Kuid nüüd segavad end petuasjadesse mitte üksnes kõige laisemad, vaid ka kõige rumalamad, kes nende asjade mõistmise ja tundmiseni ei küüni. Nii nagu laevas ei taluks keegi reisijat, kes laevamehi alatasa manitseb ja süüdistab, oskamata ise aerugi käsitseda, rääkimata siis tüürist, nii on meie jaoks põhjusega rasked ja koormavad need tühjad nõud, mis küll ülihästi kõlisevad, kuid on tilgatumad.

Ja lõpuks kolmas tunnusjoon – lobisemishimu. Sest kuidas saaksid nad teisiti? Loodus on lobisemishimulised teinud selliseks, et nad ei lobise üksnes palju, vaid ka halba. Kui keegi teist on selliste talitsematutega koos olnud, kellel – nagu Pindaros ütleb – on suu päitseteta,*7 siis kas ei käi nende erakordne jutt mitte üksnes kellegi kohta, vaid ka vastu? Aga muidugi. Sest nad toovad kuuldavale teadaolevaid ja ennekuulmatuid asju, tõeseid ja valelikke. Ja nii nagu Juudamaa Asfaldi järves ei vaju miski põhja, vaid kõik sinna visatu jääb pinnale hulpima,*8 nii ei jää nendegi südames miskit varjule, vaid kõik ujub pinnale ja voolab sealt välja. Ja kuidas nad sinu arvates saaksidki teistele halastada? Nad ei halasta iseendalegi. Sest sellele haigusele on omane, et kui neil ei ole midagi teiste kohta öelda, räägivad nad omadest ja koguni iseendast. Nagu meie kehad, mis on pikast näljast jäänud toiduta ja hakkavad iseennast õgima, nii juhtub ka nendega.

Nõnda on teil nüüd olemas isikud, kellest laimamine tunneb rõõmu ja keda ta köidab. Nagu järjekord nõuab, toon ma järgmiseks esile laimamise enda ja nimelt tema tõelise palge. Pean kõiki pahesid põlastusväärseks ja räpaseks, kuid seda eriti. 

Edasi loe raamatust!

1) Calumnia ’laimamine’; calvi ’petma, tüssama’ (ladina k).

2) Vanakreeka k-s dia + ballō ’läbi heitma’. Vrd allpool diabolos ’kurat’.

3) Läänetuult (Zephyros) peeti antiikajal ainukeseks leebeks tuuleks, see tõi kaasa maheda ilmaga kevade.

4) Keskajal ja renessansis usuti, et planeet Saturn on halva mõjuga, tuues inimestele kaasa õnnetusi, kannatusi ning äärmuslikke meeleseisundeid melanhooliast hulluseni. Vt ka lk 87, märkus 226.

5) Isikustatud laimamine; ladina keeles on calumnia naissoost sõna.

6) Vrd Horatius, «Kirjad», 2.1.176: «kas lugu variseb kokku või seisab kindlal jalal».

7) Nagu enamik Lipsiuse ladinakeelseist refereeringuist kreeka autoritelt on ka siinne Pindarose osundus kaudses sõnastuses ilma teose ja tekstikoha viiteta ning ei ole ei täpselt tuvastatav ega ka kindlalt Pindarosele omistatav.

8) Isidorus, «Etümoloogiad», 13.13.6. Asfaldi järveks kutsusid kreeklased Surnumerd.