ARMASTUSE SUVI ⟩ Kokandusvõistlusest Andaluusias saab väga ootamatu teekonna algus

Andaluusia. Foto: Shutterstock

Kirjastuselt Eesti Raamat on ilmunud Lucy Colemani südantsoojendav armastusromaan «Suvi Andaluusias». Teose tõlkis Ülle Jälle.

Lucy Coleman, «Suvi Andaluusias». Foto: Raamat

Ajakirjanik Lainey, kel on imepärane võime tabada toidu väiksemaidki maitsenüansse. Sarmikas peakokk Rick, kelle käe all saab igast roast unustamatu meistriteos. Ja kokandusvõistlus Andaluusia kloostrihotellis, mis muudab nende jaoks kõike …

Toidugurmaanide Lainey ja Ricki töö viib nad kuuks ajaks vapustavasse Hispaania maahotelli. Ümbritsetuna imelisest loodusest, ajaloost, helidest, lõhnadest ja muidugi kohaliku köögi hõrgutistest, on kerge unustada sassis inimsuhted ja argipäevamured. Ehkki kummalgi tuleb pärast võistlust minna oma teed, pole nende maailm enam endine ning Andaluusia ja õnne kutse näib aina tugevamaks muutuvat.

Kas Lainey ja Rick julgevad riskida õnneliku lõpuga, kui selleks tuleb kaalule panna kõik?

Loe raamatust katkendit!

***

GASTRONOOMILINE PARADIIS

Avades hetkel kõigi meelest parima restorani Aleatory ukse, ei suuda ma oma õnne uskuda. Sellised võimalused on haruldased ja mingil põhjusel valis saatus minu. Olin õigel ajal õiges kohas. Kuna minust sai äsja populaarse ajakirja Upscale Dining üks ajakirjanikke, on kõigi pilgud nüüd minu peal ja ma pean näitama, et suudan pealkirjale ka hea loo lisada.

Aleatory avati Piccadillyl üheksa kuud tagasi. Restoran avaneb uhke Green Parki poole ja ootejärjekord sinna on viis kuud. Põhimõtteliselt on üleöö saanud staatuse sümboliks öelda, et sa oled seal õhtustanud, ja #Aleatory on olnud Twitteris trendikas vähemalt korra nädalas juba mitu kuud – täiesti hullumeelne.

Seega on surve mulle tuntav. Meie lugejad ootavad artiklit, mis paneb neil suu restoranis pakutavate kulinaarsete hõrgutiste peale vett jooksma, aga lisaks heidab ka valgust uuele tõusvale tähele, kes mitte lihtsalt ei astunud, vaid lausa hüppas rambivalgusesse. Inimesed imestasid, kui hakkasid liikuma jutud, et peakokk Rick Oliver ja popikoon Cathy Clarkson ühendavad jõud, asutamaks uue stiilse restorani. Ja nüüd olen mina siin, närviliselt põnevil oma senise karjääri tähtsaima intervjuu eel.

Sees põlevad küll tuled, aga mitte kedagi pole näha, ent enne, kui me jõuame elegantse klaasist vastuvõtulaua juurde, tuleb üks kelner meie poole.

«Tere hommikust. Kuidas saan aidata? Kahjuks avame alles keskpäeval, kui teil on broneering.» Pikk naeratav noor mees on sõbralik, ent vabandav.

«Mina olen Elaine Summers ja see on minu kolleeg Anthony Preston. Meil on intervjuu Rick Oliveriga?» Ma ei tea, miks ma ütlen selle nagu küsimuse, nagu võiks ta märkmikku vaadata ja meid petistena minema saata.

«Oh, muidugi. Vabandage, aga Cathy ja peakokk on koosolekul. Annan neile teada, et te olete siin.»

Taamalt kostab vali mürtsatus ning Ant ja mina võpatame, ent kelneri nägu on liikumatu, nagu poleks ta seda kuulnudki. Paisuvad hääled annavad mõista, et köögis ei ole kõik hästi, ja me läheme oma teejuhi kannul, kes juhatab meid vastassuunda. Kelnerit ei paista häirivat vali tülitsemine, mis aina ägeneb.

«Tundke end salongis hästi,» ütleb ta käega viidates. «Kas soovite tassi teed või kohvi?»

«Kohv oleks kena, aitäh,» vastab Ant ja ma noogutan.

«Kaks kohvi,» naeratab noor mees viisakalt ja kiirustab minema, pealtnäha endiselt taustal käivast lärmist häirimatuna.

Me möödume muljet avaldavast maast laeni veiniriiulist, mis on ühtlasi eraldusseinaks, varjates osaliselt restorani peasaali.

«Huvitav, mida see tähendab. Ilmselgelt on kellelgi üsna kehv päeva algus,» sosistab Ant, kui me kahekesi jääme.

«Tundub tõepoolest, et me saabusime valel ajal. Loodetavasti ei mõjuta see intervjuud.»

«Võib-olla on kuulujuttudel siiski alust,» vastab tema kulme kergitades.

Rick Oliver sai tuntuks Food Haveni peakoka Martine Alvarezi abikokana töötades. Oliver töötas kuulsas restoranis neli aastat ja selle ajaga sai restoran oma ühele Michelini tärnile juurde veel kaks, mis oli fenomenaalne saavutus. Ühel päeval tekkis tohutu konflikt ja Rick lahkus. Kuulujutud levisid nagu kulutuli – selline skandaal võinuks igaühe karjääri üleöö hävitada. Küsimus oli selles, kas Rick ikkagi vallandati. Martine hoidis tagaplaanile, näiliselt spekulatsioonide üle kahjurõõmu tundes, ent Rick üritas tekitatud mainekahju igati piirata. Kõik jälgisid teda, arutledes, mida ta järgmisena ette võtab. Endale toetaja leidmine ja oma restorani rajamine oli julge samm, aga temast on saanud tõeline teerajaja.

«Nad on restorani kujundamisega suurepärast tööd teinud ja see sisustus maksis ilmselt väikese varanduse.»

Antil on õigus, kõik on elegantne ja lihtne: baarilett on läikivast valgest marmorist, tagaseinas peeglid ja laes mahe valgustus. Salongis on kaasaegne õhustik, siin on erinevad kallid tugitoolid säravates värvides. See tuletab meelde õitsevat troopilist metsa. On erksat rohelist ja väikeseid värvilaike, mis on nagu eksootilised lilled.

Ant torkab oma musta koti diskreetselt ühe tugitooli taha, istub ja ma summutan muige. Keskkond on selline, kus kõik võõras tundub kohe üleliigne.

«Väga kunstipärane,» jätkab Ant, kui ma vajun laimirohelisele toolile, mis on tohutu lehe kujuga. Panen töökoti enda kõrvale ja võtan välja puudritoosi, sättides hobusesabast valla pääsenud juukseid. Uues helehallis pükskostüümis tunnen ma end vähemasti professionaalina, ehkki olen närvis. Ent Antiga, kes on ajakirja esifotograaf, oleme suurepärane tiim ja see artikkel köidab kindlasti lugejate tähelepanu. Seega on aeg sügavalt hinge tõmmata ja end koguda.

«Kindlasti on see Cathy mõju,» vastan ma. «Tema videod on alati silmatorkavad, värviküllased ja erinevad. See tool on mugavam, kui tundub.» Toolileenile naaldudes libistan sõrmed tahtmatult üle selle kanga.

Olen teinud kodutööd ja lugenud kõike, mida Cathy ja Ricky kohta kätte sain, aga kõige enam huvitab mind see, kuidas nende teed ristusid ja mis nende partnerlust inspireeris. Ma ei tea, kas see intervjuu käigus ka selgeks saab.

Ringi vaadates märkan, et saalis toimetab aina rohkem teenindajaid. Arutlen tahtmatult, kas nad üritavad end köögis toimuvast taandada või valmistuvad lihtsalt avamiseks. Enam ei ole valjusid hääli kuulda, aga samas oleme ka üsna kaugel.

Ant nõjatub lähemale. «Kas nad on ehk intervjuu unustanud?»

Kehitan õlgu ja näen kelnerit meie poole tulemas. Tal on näol lai naeratus, mis tundub siiras, kui ta kandiku meie ette lauale paneb.

«Cathy vabandab, et peate ootama, ja tuleb kohe, kui saab. Seni aga palub ta teil degusteerida uusi maitseid tänasest desserdimenüüst. Meil on roosa šampanjakook suhkruvatist kaunistusega, pistaatsiapähklite ja roosipuru kattega keeks ning tsitrusšerbeti džinnis immutatud šokolaaditrühvel. Head isu!»

Kõik tundub vapustav, aga me tulime Ricki intervjueerima ja kui tema tulla ei saa, raiskame ainult aega. Arutlen, kas magustoidud on vaherahupakkumine, et meid suhkrulaksuga rahustada, aga ma ei kavatse sellest keelduda. Erinevate imeliste roogade degusteerimine käib minu töö juurde, aga restoranid ei ole alati nii kallid ja uhked. Siia oma raha eest sööma tulemine oleks tõesti eriline sündmus.

«Oh sa pagan,» ütles Ant, kui me mõlemad ettepoole nihkume ja innukalt väikesed kahvlid võtame.

«Need on nii ilusad, et peaaegu kahju on neid lõhkuda,» ütlen ma, kaaludes, mida esimesena proovida.

«Seis!» röögatab Ant ja ma tardun.