KATKEND ⟩ «Teda võeti igal pool meeleldi vastu: ta oli aupaklik, kus vaja, ning jultunud, kus tohtis»

Ivan Turgenev. Foto: Everett Collection/ Shutterstock

Postimehe kirjastuse romaanisarjas ilmus Ivan Turgenevi «Aadlipesa», mille tõlkis eesti keelde Virve Krimm. Loe raamatust katkendit!

Teda võeti igal pool meeleldi vastu: ta oli väga kena välimusega, sundimatu, lõbus, alati terve ja kõigeks valmis; ta oli aupaklik, kus vaja, ning jultunud, kus tohtis, ta oli oivaline kaaslane, un charmant garçon. Tõotatud maa oli ta ees lahti: Panšin taipas peagi suurilmaelu kunsti – oskas ihust ja hingest austada selle põhireegleid, oskas pooleldi pilkava ja tähtsa näoga tegelda tühja jamaga ning ühtlasi teha nägu, et ta kõike tähtsat tühjaks jamaks peab; ta tantsis väga hästi ja riietus inglaslikult. Õige varsti oli tal Peterburi ühe armastusväärsema ja osavama noormehe kuulsus. Panšin oli tõesti peenike poiss, ta ei jäänud isale sugugi alla, aga ta oli ka väga andekas. Ta sai kõigega hakkama – laulis meeldivalt, joonistas kenasti, kirjutas värsse ja mängis lavalgi üsna ilusasti.

Ivan Turgenev, «Aadlipesa». Foto: Raamat

Ta oli alles kakskümmend seitse aastat vana, aga juba kammerjunkur, ja tema auaste oli kaunis kõrge. Panšinil oli kindel usk iseendasse, oma mõistusesse ja oma läbinägelikkusesse; ta sammus oma teed julgesti, rõõmsal meelel ja täie hooga ning tema elu edenes nagu määritult. Ta oli harjunud meeldima kõigile, nii noortele kui ka vanadele, ja kujutles, et tunneb inimesi, eriti naisi, kuna ta teadis väga hästi nende igapäevaseid nõrkusi. Mehena, kellele kunstid polnud just võõrad, koges ta loomingulist indu, teatud kiindumust ja isegi vaimustust ning lubas seetõttu endale ka mitmesuguseid kõrvalekaldumisi: ta pummeldas, pidas tutvust isikutega, kes ei kuulunud kõrgemasse seltskonda, ja käitus üldse vabalt ning lihtsalt, kuid hingepõhjas oli külm ja kaval ning keset kõige pöörasemat pummelungi oli tema tark pruun silm kogu aeg valvas ja uuriv – see julge ja vaba poiss ei suutnud end kunagi päriselt unustada ega mitte millelegi täielikult anduda. Tema auks peab ütlema, et ta iial oma võitudega ei kiidelnud. Marja Dmitrijevna majja sattus ta kohe pärast O...sse saabumist ning sai siin peagi täiesti omainimeseks. Marja Dmitrijevna oli tema pärast üsna arust ära.

Panšin tervitas kõiki toas viibijaid viisaka kummardusega, surus Marja Dmitrijevna ja Lizaveta Mihhailovna kätt, patsutas Gedeonovskile õlale, keeras end kandadel ümber, haaras Leenakese pea käte vahele ja suudles teda laubale.

«Kas te ei karda ka nii tigeda hobuse seljas ratsutada?» küsis Marja Dmitrijevna.

«Heldus, see hobune on ju taltsamast taltsam, aga kui soovite, siis ütlen teile, mida ma kardan: ma kardan nimelt Sergei Petrovitšiga preferanssi mängida – ta tegi mu eile Belenitsõnite juures puupaljaks.»

Gedeonovski kihistas peenikest ja pugejalikku naeru: ta tahtis noorele hiilgavale Peterburi ametnikule ja kuberneri lemmikule meeldida. Marja Dmitrijevnaga kõneldes viis ta sageli jutu Panšini suurtele vaimuannetele. Sest tõesti, arvas ta, miks ei peaks niisugust noormeest kiitma! Kui ta lõikab loorbereid kõrgemas seltskonnas, on tubli oma ametikohal ja pole sealjuures põrmugi uhke. Panšinit peeti muide ka Peterburis korralikuks ametnikuks: töö lausa kees ta käes, ta ise kõneles tööst nagu muuseas, mis ongi sobiv seltskonnainimesele, kes oma ametiasju mikski ei pane; ometi oli ta käsutäitlik. Ülemustele meeldivad niisugused alluvad, ja ta ise ei kahelnudki mitte, et ajapikku, kui tal aga tahtmist on, saab temast minister.

«Te suvatsesite ütelda, et mina mängisin teid puupaljaks,» lausus Gedeonovski, «aga kes see oli, kes möödaläinud nädalal minult kaksteist rubla võitis? Ja veel ...»

«Röövel mis röövel,» katkestas Panšin teda lahkelt, kuid ühtlasi pisut põlglikult ja hoolimatult ning läks talle rohkem tähelepanu pühendamata Liisa juurde.

«Ma ei leidnud siin kuskilt «Oberoni» avamängu,» alustas ta. «Belenitsõna kiitles ainult, et tal kõik klassikaline muusika olemas on: tegelikult ei ole tal midagi peale polkade ja valsside, aga ma kirjutasin juba Moskvasse kirja ning te saate selle avamängu kindlasti juba nädala pärast. Ah jaa,» jätkas ta, «ma kirjutasin eile ühe romansi, ka sõnad on minu tehtud. Kas soovite, ma laulan teile? Ma ei tea küll, mis tast välja tuli, Belenitsõna leidis, et on imetore, kuid tema jutt ei tähenda midagi – ma tahaksin kuulda teie arvamust. Ah, olgu pealegi, pärastpoole.»

«Miks siis pärastpoole, miks mitte kohe?» sekkus Marja Dmitrijevna.

«Kuidas käsite, armuline,» lausus Panšin, näol see särav ja magus naeratus, mille ilmumine ja kadumine käis tema juures alati ühtviisi äkiliselt, ning lükkas põlvega endale tooli klaveri ette, istus, ja võtnud paar akordi, hakkas iga sõna selgesti hääldades laulma järgmist romanssi:

Nüüd kuu käib taevas, kus kesk pilvesõudu

on kahkjas viir,

ja juhib mere tõusulaine jõudu

ta võlukiir.

Mu lainte kuuks on minu hingemeri

nüüd seadnud sind

Vaid sinu lummas mõõnab soontes veri

või tõuseb rind.

Nüüd armupiinas, igatsuste vaevas

mul tumm on suu.

Oh, ränk on see... Sest sina – külm kui taevas

ning jahe kuu.

Teise kuplee esitas Panšin eriti tunderikkalt ja jõuliselt ning tormilisest saatemuusikast kostis lainete voogamist. Pärast sõnu: «Oh, ränk on see...» tõi ta kuuldavale kerge ohke, langetas laud ja jätkas tasasel häälel, morendo.