«Järgmine, kes kõhtu patsutab, saab hoobi kõrisõlme pihta»

Foto: Shutterstock

Loe katkendit M. W. Craveni raamatust «Kuraator», mis oli 2021. aastal Briti parima krimipõneviku nominent.

Inglismaale Cumbriasse on siginenud sarimõrvar, kes jätab ohvritelt eemaldatud kehaosi rahvarohketesse kohtadesse, kõigi silme alla, ja igas sündmuspaigas on üks ja sama veider sõnum: #MLV6.

M. W. Craven, «Kuraator». Foto: Raamat

Asja kutsutakse uurima Washington Poe ja Tilly Bradshaw, kes esiotsa satuvad suurde segadusse. Miks on mõrvar pannud mõne ohvri narkoosi alla, samas kui teine on pidanud surema piinades? Miks nende ainus kahtlusalune eitab tegu, mille kohta neil on ümberlükkamatud tõendid, kuid võtab omaks asju, millest uurijad midagi ei tea? Ja miks näib, et kõik kolm ohvrit kolm aastat tagasi ühel ja samal ajal kaheks nädalaks puhkuse võtsid?

Lugu muutub veelgi hämaramaks, kui Poe’le helistab FBIs usalduse kaotanud agent. Tolle meelest ei ole tegemist üldse sarimõrvariga, vaid hoopis hirmuäratavama vastasega – mehega, kes nimetab end Kuraatoriks.

Raamatuga «Kuraator» jätkab M. W. Craven meisterlikult «Washington Poe» krimipõnevike sarja, mille kõik praeguseks ilmunud osad on olnud nomineeritud Briti parima krimipõneviku tiitlile. Sarja debüütteos «Nukumäng» aga tõi Cravenile prestiižse võidu: Kuldse pistoda auhinna.

***

 

Teine jõulupüha

Ka seersant Washington Poe vihkas jõule.

Veendunud iriseja nagu ta oli, ei sallinud ta mingit sunnitud lõbutsemist ja kuni tänaseni oli ta suutnud vältida iga­sugust tähistamist, olgu organiseeritud või isetekkelist. Tavaliselt ta töötas sunnitud jõulupuhkuse ajal, veetis selle üksinda või leidis mõne omasuguseid inimvihkajaid täis kõrtsi ja jõi, kuni pühad läbi said.

Aga mitte sel aastal. Sel aastal oli teda täielikult ja korralikult «tillitatud».

Selle asemel, et kõrtsis istuda või oma kahesaja-aastases karjuseonnis passida, külmkapp õlut täis ja ahjus järelejäänud küpsekartulid, viibis ta ühes Cambridge’i-lähedases külakeses katusekorteris.

Tema sõber ja kolleeg Matilda ehk Tilly Bradshaw oli ta beebipeole vedanud.

Esmalt oli Poe järsult keeldunud.

Tilly paistis pettunud, aga mis seal’s ikka, küll ta üle saab. Nad võivad ju parimad sõbrad olla, aga beebipidu mingi rikka inimese kodus oli täielik põrgu.

Tilly oli jalgu trampinud.

Poe teda ignoreerinud.

Siis aga kasutas ta Poe peal oma kõige tapvamat relva, mille vastu mees oli võimetu: lõputut loogikat.

Poe oli öelnud, et beebipeod on naistele.

Tilly oli tema peale kogu osakonna kuuldes karjunud. Kõik, kes viibisid riikliku kriminaalameti raskete kuritegude analüüsi­üksuses, mis tegeleb sarimõrvarite ja näiliselt ilma motiivita mõrvadega, jäid kuulatama.

Ja itsitasid.

«Washington Poe, sul võib ju peenis olla, aga see ei tähenda, et võiksid kasutada patriarhaalse ühiskonna sotsiaalseid privileege selleks, et viilida kõrvale asjadest, mis sulle ei meeldi.»

Poe oleks peaaegu küsinud, millest paganast Tilly ometi räägib, kui kuulis kedagi kihistamas: ««Võib ju peenis olla» – ei tea, mida ta sellega silmas peab?”

Poe oli püüdnud väita, et ei saa oma springerspanjelit Edgarit nii kauaks üksi jätta.

Tilly oli vastanud, et Edgar võib jääda Poe naabri, Victoria Hume’i juurde. «Ta on ju nagunii kogu aeg seal.»

Poe üritas tõtt rääkida – et ta ei taha minna.

«Ennäe imet, härra,» pareeris Tilly, «mis ajast Washington Poe alati seda saab, mida tahab? Meie ülemus inspektor Stephanie Flynn saab lapse, tema õde on lahkesti talle beebipeo korraldanud – me oleme tema sõbrad, meid kutsuti ja me lähme, niisama lihtne see ongi.»

Niisiis tusatses Poe beebipeol toanurgas. Siiamaani oli ta vältinud inimestele otsa vaatamist. Ta kavatses seda jätkata, kuni on piisavalt kaua kohal viibinud, et on sobilik lahkuda. Tema šampanjaklaas oli juba nelikümmend minutit tagasi soojaks läinud, aga vähemalt oli tal kätega midagi teha.

Bossi vanem õde, Jessica Flynn, elas renoveeritud tellise­tehase viimasel korrusel. Korter oli avatud planeeringuga, lofti stiilis ja oleks sobinud pigem Manhattanile kui maalähedasse Cambridgeshire’isse. Kohal oli vähemalt viiskümmend naist. Poe oli ainuke mees – asjaolu, mis meenus iga kord, kui keegi talle kummalise pilgu heitis.

Ta oli ülemusega vaevu rääkinud. Flynn oli tere öelnud, kui ta kohale jõudis, aga siis oli naistejada ta minema tassinud. Nüüd istus ta nende keskel ühel õe suurtest sohvadest. Poe tundis end räbalalt, aga paistis, et Flynni enesetunne oli veel hullem.

Mees jälgis, kuidas keegi sirutas käe ja patsutas Flynni kõhtu.

«Korista ära,» nähvas Flynn ja lükkas käe eemale.

Kui on olemas tüüpiline rase naine, siis Flynn see kindlasti ei olnud. Ta pigem mossitas kui säras, kandis retuuse ja New York Dollsi T-särke, mitte Laura Ashley rasedakleite, mida elukaaslane Zoe talle Poe teada ostnud oli, ja keeldus kategooriliselt igasugusest vanemapuhkusest. Hiiglaslik kõht oli ainus, mis ta rasedust reetis. Kõik muu oli ikka sama: blondid juuksed korralikus hobusesabas, meik tagasihoidlik ja töötelefon alaliselt kõrva ääres.

Flynn põrnitses naist, kes oli ta kõhtu katsunud. «Järgmine, kes kõhtu patsutab, saab hoobi kõrisõlme pihta.»

Naine naeratas närviliselt, mõistmata, kas Flynn teeb nalja või mitte.

Poe teadis, et ei tee.

Kuigi Flynn püüdis käituda, nagu poleks midagi muutunud, oli rasedus teda tibake muutnud. Tema keha oli hakanud tootma üleliia palju kortisooli, organismi võitle-või-põgene režiimile lülitavat hormooni.

Ja Flynn ei põgenenud. Iga uut kogemust ja raskust tuli peksta, kuni see alla andis. Enne rasestumist oli ta olnud tasakaalukas ja viisakas juht. Nüüd aga ropu suuga lärmav hull. Varem oli ta säilitanud rahu ka kõige põikpäisemate ja hullemate mölakatega suheldes, keda SCASile ikka vahel ette sattus, aga nüüd võis ta vihastuda ka siis, kui liiga valjult klaviatuuril tippisid.

Poe arvates oli see ülimalt lustakas, kuigi Flynnile ta seda kunagi mõista ei andnud.

Ta oli Zoega vestelnud, aga neil oli väga vähe ühist.

Zoe töötas Citys ja profileeris naftahindu, tema aga kõikjal, kus teda vajati, ja profileeris sarimõrtsukaid. Zoe teenis aastas seitsmekohalise summa, tema … oluliselt vähem. Nad ei suhtunud teineteisesse vaenulikult, aga valitses vaikiv kokkulepe, et nad ei peaks liiga sageli kokku puutuma.

Poe heitis pilgu Bradshaw’le ja naeratas. Naine kandis kleiti, mille ta nende esimese ühise juhtumi ajal heategevusgalale minekuks oli ostnud – kleidi kangas kujutas pisikestest koomiksite kaanepiltidest koostatud mosaiiki. Õhtu erilisust tähistas ka teistsugune soeng. Tavaliselt olid juuksed kahes hiiresabas, täna aga üles kuhjatud nagu suhkruvatt. Poe mõtles laisalt, kas naine oli juuksuris käinud või ise veebist leitud õpetuse järgi teinud. Ta oleks pigem teist varianti pakkunud.

Bradshaw märkas, et mees teda vaatab, ja tõstis pöidlad. Ta polnud varem beebipeol käinud ning lähenes sellele endale omase entusiasmi ja teaduspõhisusega.

Kingitustele oli ta kulutanud väikese varanduse: mõni, näiteks Ämblikmehe bodi, oli nunnu ja kohane, teine, näiteks elektriline topeltrinnapump, ei olnud.

«Niimoodi saad kõige tõhusamalt piima välja pumbata, inspektor Stephanie Flynn,» seletas ta kõikide kuuldes.

Poe kadestas Flynni kingitust. Inspektor ei pea seda liiga kaua kasutama, samas piinab moodne pastamasin, mille Bradshaw oli talle jõuluks kinkinud, teda aastate kaupa. Poe’le ei maitsenud pasta. Teda ei huvitanud, et see vähendaks ta kolesteroolitaset, oleks «väravaks täiesti uue kokakunsti juurde» või et ise pastat valmistada oleks kulutõhus.

Aga Bradshaw lihtsalt oli selline.

Kuigi Bradshaw oli kolmekümnendate eluaastate alguses, oli raskete kuritegude analüüsiüksus tema esimene päris töökoht. Olles teismeeast alates akadeemilises maailmas magistri- ja doktorikraade kaitsnud ning seejärel töötanud grantidega, mida uurimisasutused talle lahkesti jagasid, polnud tal olnud ei aega ega kalduvust mingite seltskondlike oskuste arendamiseks.

SCAS oli tema esimene samm välismaailma ning suhtlus igaühega, kelle IQ jäi alla 150, osutus talle tõeliseks proovikiviks. Ta oli naiivne, piinavalt aus ja võttis kõike sõna-sõnalt, aga kuigi Poe oli esialgu temasse ettevaatusega suhtunud, taipas ta peagi, et naisel on potentsiaali olla SCASi kõige väärtuslikum tööriist.

Tilly spetsialiseerus matemaatikale, aga oli nii intelligentne, et soovi korral teadis ta mõne tunniga mistahes valdkonnast rohkem kui keegi teine. Ta suutis leida andmemustreid ka seal, kus arvuti ei suutnud, ja pingutamata lahendamatutele probleemidele täpselt sobivaid lahendusi kavandada ning oli jõuliselt lojaalne.

Kui pastamasin kõrvale jätta, oli ta Poe parim sõber ja Poe tema oma ka. Bradshaw pehmendas Poe teravaid servi ja mees aitas tal välismaailmas hakkama saada. Nad olid muljetavaldav tiim, mis tuli neile ilmselt kasuks, arvestades, kui suurtesse jamadesse nad tihtipeale sattusid.

Jessica Flynn oli rikas naine rikaste sõpradega, kes kõik töötasid Citys. Üheksakümnendatel oleks neid yuppie’deks nimetatud. Nad olid Bradshaw oma kollektiivse tiiva alla võtnud ja peagi oli Tilly nende tähelepanu keskpunktis. Kui Poe’le oleks tundunud, et Tillyt pilgatakse, oleks ta vahele astunud, aga oli selge, et naised ei teinud seda. Bradshaw oli nii aus ja tal polnud mingeid tagamõtteid – erinevalt inimestest, kellega Jessica ja tema sõbrad iga päev suhtlesid, inimestest, kellele noa selga löömine, topeltmängud ja lihtviisiline valetamine olid elustiil. Vestelda inimesega, kes vastas talle esitatud küsimusele, mitte sellele, mis annaks taktikalise eelise, oli nende jaoks nagu sõõm puhast õhku.

Poe vaatas Jessica Flynni katusekorteris ringi. Korter, mille kõigis neljas küljes olid suured, vähemalt kolme meetri kõrgused aknad, hõlmas terve ülemise korruse. Kuigi väljas oli pime, nägi Poe, et avara maastiku ja majataguse parkla poole avanevate akende taga olid suured rõdud. Esifassaadi rõdu kaunistasid sepisrauast istmed ja pingid. Väikesel laual seisis tagurpidi pööratud jäänõu.

Sisekujunduses domineeris katmata tellis, mida täiendas kallis mööbel ja kodutehnika. Jessica tegeles ilmselgelt mägironimisega. Fotod ja mälestusesemed võtsid enda alla terve nurga. Mälestustekogu keskmeks oli mägironimise harulduste kollektsioon. Aukohal troonis kaunil tiikpuust alusplaadil vana kirka.

Aluse allservas oli messingist plaat. Poe nägi, et sellele oli midagi graveeritud, aga teksti lugemiseks seisis ta liiga kaugel.

Ta lonkis lähemale.

Talle astus ligi üks naine.

«Näen, et olete mu väikesele kinnisideele jälile saanud,» ütles ta kätt sirutades. «Meid pole ametlikult tutvustatud, mina olen Jessica Flynn, Stephi õde.»

Neid oli õhtu algul tutvustatud, aga rutakalt ja formaalselt.

Naine oli pikk ja kassilik, liigutused olid sujuvad ja graatsilised. Tal olid Flynni kuldsed juuksed, aga palju lühemas soengus, vahest mägironimise pärast. Poe oli kolm aastat Black Watchis teeninud ja teadis, et looduses olles on isikliku hügieeni nõuetest raske kinni pidada – kõigesse, mis seda hõlbustab, tuleb suhtuda täie tõsidusega.

Naine oli hästi riides, aga mitte ülepakutult nagu teised. Teksased ja kašmiirdžemper. Ainsaks ehteks tagasihoidlik kuldkett.

Poe uuris fotosid. Jessica oli peaaegu kõikidel. Köied üle rinna rippumas, karabiinid vööle kinnitatud, lai naeratus päevitunud näol. Mees kummardus ühele pildile lähemale ja kissitas silmi. Ta tundis koha ära: Napes Needle’i nimeline mägi järvepiirkonnas. Kalju oli kitsas, koonusekujuline ja nägi välja nagu rakett.

«See on mõni aasta tagasi tehtud,» ütles naine. «Pärast seda hakkasime ühes Keswicki pubis plaanima suuremat ettevõtmist.»

«Scafell Pike?» pakkus Poe. Scafell Pike oli Inglismaa kõrgeim mägi, aga see ei vajanud erilist ekspeditsiooni planeerimist; ilusa ilmaga võis lühikestes pükstes ja tossudes tippu ronida.

Jessica osutas maailma tuntuima mäe pildile.

«Everest?»

Jessica noogutas. «Everest.»

Poe vilistas. «Vinge. Ohtlik.»

Naine kehitas õlgu. «Kõik on ohtlik.»

«Millal te lähete?»

«Nad lähevad järgmise aasta mais, kui jugavool tippu ei peksa.»

«Nad?»

«Mina kardetavasti nendega ei liitu.»

«Ohoh … mis juhtus? Sa ei paista inimesena, kes rasketest sihtidest loobuks.»

«Kahjuks diagnoositi mul Addisoni tõbi,» märkis naine.

«Ma ei tea, mis see on.»

«Veab. See on krooniline endokriinne häire. Tähendab, et mu neerupealised ei tooda piisavalt steroide.»

«Aga see on ravitav?»

«On. Pean kogu ülejäänud elu tablette võtma, aga minu eluea pikkust see ei mõjuta.»

Poe hakkas taipama.

«Aga Everesti vallutamine on probleem?»

«Kõrgmäestikuhaigus. Minu olukorras mõjub see rohkem ja Everesti tipp on 8848 meetrit – sama, nagu 747 lennukõrgus –, nii et minu diagnoos oleks grupi kindlustuse kehtetuks muutnud.»

Poe osutas kirkale ja luges graveeringut messingplaadilt: «Tenzing Norgay mägironimiskirka. Mount Everesti ekspeditsioon, mai 1953.»

Kirkal oli puust käepide ja see nägi välja hulga primitiivsem kui need, mida Poe oli näinud järvepiirkonna mägironimisvarustuse poodides. Lühem ots oli lai ja lame nagu hellebardil, pikem terav ja kaarjas. Käepide lõppes koonusekujulise metallnaastuga.

„Kirka, mida šerpa Tenzing tippu jõudmiseks kasutas, on siiski päris hea lohutus,” märkis Poe.

„See, mida tema kasutas, asub tegelikult ühes Nepaali muuseumis. See siin on selle kirka koopia, mida ta kasutas varem sama ekspeditsiooni ajal söör Edmund Hillary elu päästmiseks, kui too kaljulõhesse kukkus. Sellepärast Hillary valiski Norgay oma partneriks, kui tippu vallutama läks.”

„Sa ei püüdnud kunagi originaali hankida?”

Jessica turtsatas. „Ma ei küündi kaugeltki sellele tasemele, seersant Poe. Sellised artefaktid maksavad sadu tuhandeid naelu.”

Poe vaatas ringi. „Paistad siiski üsna hästi hakkama saavat. See koht küll odav ei ole.”

Naine puhkes naerma.

„Korter kuulub pangale, seersant Poe. Ma maksan lihtsalt subsideeritud üüri. Pean kodus kliente võõrustama ja mulje on investeerimispanganduses kõige tähtsam.”

„Ja see sa siis oledki? Investeerimispankur.”

„Jah, aga see pole pooltki nii vinge, kui paistab,” ütles naine naeratades. „Lähme välja?”

Jessica avas kahe poolega ukse. Tuppa tungis pahvakas jahedat õhku. Naine astus välja. Poe läks tema kannul.

Jessica pöördus ning nõjatas klaasist ja metallist rõdupiirdele.

„Stephanie räägib, et sa oled tõbine olnud?”

„Ah, lihtsalt mingi viirus,” vastas Poe.

„Mingi viirus” oli väga leebelt öeldud. Ta oli juba peaaegu nädal aega siruli olnud. Isegi „Charlie ja šokolaadivabriku” raamatu vanavanemad ei lebanud nii palju voodis. Asi algas peavaluga, millest sai haukuv köha, mis muutis kurgu tuli­valusaks. Poe’le tundus, et hullem on möödas, aga see polnud meeldiv kogemus. Talvised viirused pole seda kunagi.

„Mul on selle raviks suurepärast viskit,” teatas Jessica. Ta kadus korteri sisemusse ja ilmus minuti pärast merevaigukarva vedelikuga täidetud kristallist viskiklaasidega.

Poe nuusutas jooki ja võttis lonksu. Viski oli nagu tuli ja jää. Imeline, suitsune ja ei meenutanud ühtegi jooki, mida Poe siiamaani proovinud oli.

„Miks sa siin oled, seersant Poe?”

Mees tahtis vastata: „Sest Tilly sundis,” aga see tundus kerglane. Ta otsustas tõtt öelda.

„Steph on hea sõber. Oleme koos paksust ja vedelast läbi käinud.”

Jessica noogutas mõtlikult. „Ma tahan sult teenet paluda.”

Poe ei lausunud midagi. Jessica ei olnud teda juhuslikult kõnetanud.

„Tahan, et veenaksid mu õde loobuma sellest tobedast karjäärist, mille ta on endale valinud.”

„Ja miks ma peaksin seda tegema?” uuris Poe ettevaatlikult.

„Umbes kuu aja pärast saab ta lapse. Minu õepoja või -tütre. Tal on kohustused, mida varem ei olnud. Noore ja vallalisena võid ju politseinik olla, aga enam ei tohi ta ennast tule­joonele seada. Tema peale loodetakse ja teie töö ei allu mingitele mõistlikele otsustele. Ta peab politseiniku ja päti mängimise lõpetama ja pärismaailma tulema.”

„See ei ole sugugi nii,” vaidles Poe. „Suurem osa tööst tehakse büroos.”

Jessica kergitas kulmu. „Eelmisel aastal oleksid peaaegu tulekahjus hukkunud, või ma eksin?”

„Nojah, aga …”

„Ja kas sind hiljuti mitte mõrva eest vahi alla ei võetud?”

„Jah, aga see oli eksitus. Tegelikult oli nii, et see mees …”

„Aga sa oled nõus, et teie töö sisaldab … mittevajalikult põnevaid hetki?”

Poe ei osanud midagi vastata. Tõsi, neil oli viimasel ajal paar napikat olnud. Ta süüdistas Bradshaw’d – too leidis muudkui uusi ja huvitavaid viise kurikaeltele lähemale pääsemiseks …

„Kas te seda mitte omavahel ei peaks arutama?” küsis ta.

„Stephanie ei kuula mind, seersant Poe. Varem kuulas. Vanema õe iga sõna oli tema jaoks puhas kuld. Enam mitte.”

Aga Poe ei kuulanud enam. Flynn rääkis telefoniga ja kortsutas kulmu. Ta tabas Poe pilgu ja noogutas. Poe kummutas viskiklaasi tühjaks ja krimpsutas nägu, kui jook ta valusat kurku kõrvetas.

„Töö tahab tegemist,” ütles ta. „Vabandust.”

„Mine,” ohkas Jessica.

Flynn pani juba mantlit selga, kui Poe tema juurde jõudis.

Zoe tuli nende juurde.

„Steph, sinu puudumine torkab silma,” täheldas ta.

„Anna andeks, Zoe. Ma kardan, et peame minema.”

„Oh ei!” hüüatas Bradshaw.

„Oh ei,” ütles Poe.

„Jumal tänatud,” pomises Flynn.