Sinijärv soovitab suveks kahte head krimkat, millel on sõnum - ära nori muhku

Foto: Shutterstock

Rahvusraamatukogu kultuurinõunik Karl Martin Sinijärv soovitab kahte krimiromaani: Peter Swanson «Ohtlik Tutvus» ja T. M. Logan «Puhkus».

Ei ole kaua aega kaht raamatut ühte patta pannud, aga nüüd panen rahumeeli. Ja mis pada see siis on? Krimivikupada ühest küljest. Võiks öelda, et täitsa toredad lood, rebige suveks madratsi vahele ja ongi okei. Aga ei ole okei. Tahan tiba iriseda, ehkki rubriik on soovituslik ning proovitamisest ei pääse ma ühegi aia taha. Ega tahagi. Asju, mis mulle sugugi ei meeldi, ei too ma poest ega raamatukogust silmaligi, saati veel siinsele veerule.

Peter Swanson, «Ohtlik Tutvus». Foto: Raamat

Head lugemised mõlemad. Mõlemad kipuvad mõndpidi inimsuhete ja sisepigisemise suunas, mis on negatiivne. Positiivne on, et eelvälditut saab rahulikult jälgida, mis siis, et «Puhkuses» tekib esimene laip vahetult enne lõppu ning üpris kogemata ning «Ohtliku tutvuse» laibad on suuremalt jaolt valmis juba enne loo enese algust. Lugude kruttimise kunsti tuleb kiita ning isegi kui kõik muutub mõistvale lugejale üsna kohe klaariks, siis seda, kuidas enesekesksusest hõlmatud peategelinskitele asjad kohale ei jõua… Jah, seda on tõepoolest tore vaadelda. Vaadata, mismoodi igasugu jama välistab mõtestet tegevuse. Eriti, et iseenese mured välistavad kõik muud vaatenurgad. Perfektsed egomaniaki jõulujutud tos mõttes.

Nood raamatud on väga hea lugemisvara nii paadunud krimivikusõbrale kui seebikahullule. Kumbki saab heita pilgu teise inimese maailma. Saab ka õppetunni, kui vaja. Mis põhiline, kummastki tuleb välja inimeste üheskoos elamise põhireegel: ära topi oma nina teise inimese asjadesse. Jah: ära tee seda. Kui teed, süüdista iseennast. Ei või usaldada mitte kedagi, kes on vaadanud minu või sinu telefoni sisse ilma küsimata, avanud mõne teisele adresseeritud kirja jne jne. Kui tegid, siis… See rong on läinud. Võib tulla uus rong, aga ei pruugi. Ma ei ole ühtki võõrast värki vaadanud. See on piir. Punane joon. Igal meist on mitu elu – tööelu, abielu, eraelu, argielu… Need ei saa iiales täiesti kattuda. Oldagu õnnelikud ses kattumuses, jäetagu vabadus muuks. Muidu ei toimi.

Nende raamatute mõte ongi selles: taju piiri ja tea joont. Ära nori muhku. Ja kui keegi on su nimega kirja avanud või vaadanud su telefoni sisse, siis tea, et tasub tasakesi ära minema hakata. Või pauguga. Nii on.