Kuidas «pillavalt inetu» Pauline Viardot vene publiku nõnda ära võlus, et rahvas keiserlikust keelust üle astus

Pauline Viardot' litograafia, autor Bernard-Romain Julien. Foto: Bibliothèque nationale de France/Wikimedia Commons

Inglise tunnustatud ajaloolase Orlando Figesi mahukas ja detailirohke teos «Eurooplased. Kolm elu ja kosmopoliitse kultuuri sünd» on haarav jutustus 19. sajandi rahvusvahelisest kõrgseltskonnast, kunstist ja kapitalist. 

Autor kirjeldab, kuidas sai alguse selline kultuurielu, nagu me tänapäeval endastmõistetavaks peame. Raamatut toetavad rohked illustratsioonid: mustvalged ja värvifotod ning kunstiteoste reproduktsioonid.

Orlando Figes, «Eurooplased. Kolm elu ja kosmopoliitse kultuuri sünd». Foto: Raamat

19. sajandil sai tööstusrevolutsiooni laineharjal täiesti ennenägematu haarde ka kultuurielu. Sidevahendite ja rongiliikluse areng andsid muusikale, kirjandusele ja kujutavale kunstile võimaluse jõuda kiiresti üle kogu kontinendi. Kultuur ületas riigipiirid ja ühendas Euroopa, nii et 1900. aastaks loeti kõikjal samu raamatuid, loodi samasugust kunsti, mängiti ja kuulati sama muusikat, esitati samu oopereid.

Orlando Figes uurib dokumentide, kirjade ja arhiivimaterjali põhjal kunsti ja kapitali suhteid, mis kultuurivahetuse võimalikuks tegid. Raamatu keskmes on suhtekolmnurk: vene kirjanik Ivan Turgenev; Hispaania primadonna Pauline Viardot ja tema abikaasa Louis Viardot, kunstikriitik, teatrijuht ja aktiivne vabariiklane. Turgenev ja Viardot’d toimisid üheskoos omamoodi Euroopa kultuurivahetuse saadikutena – nad suhtlesid Delacroix’, Berliozi, Chopini, Brahmsi, Liszti, Schumannide, Hugo, Flauberti, Dickensi, Dostojevski ning paljude teiste tollaste kultuuri suurnimedega.

Nagu Figes märgib, on peaaegu kõik tsivilisatsiooni suured edusammud toimunud kosmopoliitsuse kõrgperioodidel – ajal, mil inimesed, ideed ja kunstilooming liiguvad rahvaste vahel vabalt. Autori sõnul on Brexiti jt samalaadsete Euroopas käärivate ühiskondlike protsesside tõttu tegu pakiliselt olulise teosega ja ta loodab, et tema töö meenutab lugejatele Euroopa tsivilisatsiooni ühendavat ja edasiviivat jõudu.

Teose on tõlkinud Kristiina Raudsepp.

Loe raamatust katkendit!

***

1843. aasta 3. novembri õhtul kell kaheksa ootas täismaja Peterburi Suures Teatris elevusega eesriide tõusmist. Hoone oli puupüsti täis, et näha kuulsa soprani Pauline Viardot’ debüüti Venemaal Rosinana «Sevilla habemeajajas». Parteri esiridades troonisid tugitoolides Vene keisririigi kõrgeimad aukandjad, puha sabakuubedes, kõrval naised ja tütred enamasti valges, mis oli selle hooaja moevärv; nende taga õhturiietuses kõrged ametnikud ja vormis ohvitserid. Kusagil ei leidunud ühtki vaba kohta, ei beletaažil ega nelja alumise rõdu eraloožides, kuhu oli kogunenud aadel, teemandid sätendamas tohutu lühtri õlilampide valguses. Lühtrist kõrgemal, viienda ja kõrgeima rõdu odavaimatel kohtadel küünitasid lava nägemiseks kaela pinkidele kiilutud tudengid, teenistujad ja muusikasõbrad. Kuulajaskond sumises elevusest, hilinejad asusid kohtadele ja algas avamäng. Kuulsa lauljanna eelseisev etteaste ühes Giovanni Rubini ja tema itaalia lauljate trupiga oli paljude nädalate jooksul olnud Peterburi salongivestluste ainuke kõneväärt teema. Ajakirjandus oli nii suure pinge all, et üks ajaleht üritas stardis varastada, avaldades artikli Viardot’ esmaesinemisest – koos aplausitormi kirjeldustega – kaks päeva enne sündmuse toimumist.

Viardot-García, nagu teda toona kutsuti, välimus rabas kõiki. Oma pika kaela, suurte pungitavate silmadega ja raskete laugudega nägi naine välja eksootiliselt ebatavaline, mõne sõnul isegi hobuse näoga, kuid tema meeldiv naeratus ja arukusest sädelevad pruunid silmad ning miimika ilmekus, mis peegeldas elavat iseloomu, muutsid ta näo kütkestavalt huvitavaks. Venemaa välisminister krahv Karl Nesselrode kirjeldas naist tema Peterburi debüüdi põhjal «pillavalt inetuna». Vaimukuse poolest tuntud Heinrich Heine arvates oli lauljatar on nii kole, et see tegi ta «peaaegu ilusaks».

Naise lavalise köitvuse võtmeks oli tema hääl. See oli äärmiselt võimas, erakordse ulatusega ja varjundiküllane. Viardot’ hääl polnud pehme või kristallselge – mõni pidas seda kurguhäälseks, ent selles oli dramaatilist jõudu, emotsionaalset intensiivsust, mis sobis samavõrd nii tragöödia kui hispaania mustlaslauludega, mida naine tihti esitas (Camille Saint-Saëns võrdles seda mõruapelsinide maitsega). Clara Schumann, kes kuulis Viardot-Garcíat laulmas Pariisis 1843. aasta augustis, arvas, et ta pole «veel iialgi kuulnud sellist naisehäält». Venelased nõustusid temaga. «Oleme kuulnud paljusid esmaklassilisi lauljaid, kuid mitte keegi pole meid nii jäägitult haaranud,» kirjutas üks kriitik sellest esimesest esinemisest Peterburis. «Lauljanna hääle hämmastav ulatus, selle võrreldamatu virtuoossus, selle maagiline, hõbedane tonaalsus, need passaažid, mida isegi treenitud kõrv vaevu järgida jõudis – me pole varem midagi sellist kuulnud.» Pärast eesriide langemist kutsus publik laulja üheksa korda tagasi, seistes saalis püsti, ja mitte ükski inimene ei liikunud terve tunni jooksul väljapääsude poole.

Vene publik suhtus ooperisse kirglikult. Näidati üles spontaanset entusiasmi, mis rõõmustas Viardot’d. Teisel õhtul vallandas ta saalis vaimustusepuhangu, lauldes teise vaatuse laulutunni stseenis tuntud vene aariat. Ta oli vene keele tunde võtnud, et hääldus paika saada. Tegu oli artistitrikiga, mida ta välismaise publiku südamete võitmiseks sageli kasutas. Tsaar Nikolai oli nii rahul, et asus aplausitormi etteotsa, kutsus laulja keiserlikku looži ja saatis talle järgmisel hommikul paari teemantkõrvarõngaid, mille Pauline laskis jalamaid ära hinnata.

Iga järgnev etteaste kergitas elevuse uutesse kõrgustesse. Viardot’le endale, kes lisas debüüdile «Sevilla habemeajajas» samavõrd hiilgavad etteasted Rossini «Othellos», Bellini «Somnambuulis» ja Donizetti «Lucia di Lammermooris», tundus, et ta hääl kõlas õhtust õhtusse üha paremini. Iga aaria pälvis braavohüüdeid. Iga vaatus lõppes tosina tagasiplaksutamisega, mille sihtmärgiks oli enamasti Viardot. «Somnambuuli» eesriide langedes plaksutati ainuüksi teda tagasi viisteist korda. Eesriideäärses külgloožis istuv tsaarinna viskas lavale kameelia, mis maandus primadonna jalge ees. See žest rikkus keiserlikku keeldu lavale lilli visata. Järgmisest õhtust alates lennutati lilli lavale pärast iga Viardot’ lauldud aariat. Lillemüüjate äri õitses. «Ooperihullud» ostsid kokku viimase kui kättesaadava kimbu – see värske rituaal andis omakorda ainest kaasaegsele vodevillile «Lillekimbud», autoriks Vladimir Sollogub.

See oli venelaste itaalia ooperi hulluse haripunkt.