Postmodernistlik olukord korteris ehk Single White Female

Noor ajakirjanik Piret Tali 2001. aastal. Foto: Urmas Luik

Loe katkendit Piret Tali vastsest raamatust «Minu Kalamaja. Hipsteriks saamatu» (Petrone Print, 2022).

Ühel päeval helistab tuttav tekstiilikunstnik Ele Praks ja ütleb, et tal on sisustusajakirjas Diivan vaja kärmelt looga skoorida ja mul on ju uus korter. Kunstfotograaf Mark Raidpere teeb pildid ka. Selle kohta, et minu korter on kallist disainmööblist tühi ja Diivan on noobel ajakiri, on see üsna ootamatu ettepanek.

Peale mõningaid kahtlusi ja kõhklusi võtan ettepaneku vastu. Ma olen ise sunnitud inimestele auku pähe rääkima, et nad meediaga suhtlema soostuks. Kalamaja ei ole nendes läbirääkimistes veel üldse mingi teema. Linnaosa päevadeni läheb vähemalt tosin aastat.

Mõistan ja hindan kamraadide raskusi töö tegemisel. See on veel aeg, kui paljud inimesed pelgavad oma kodu näidata. Esiteks kardetakse vargaid. Teiseks kardetakse maksuametit, kes küsiks, kuidas nad palga eest selle kõik ostsid või millega nad oma esimese miljoni teenisid.

Minu kabinetis, kus siis pole veel ei kirjutuslauda ega klaasidega raamatukappe, on seinal kolmemeetrine filmiplakat kirjaga «Single White Female. Living with the roommate can be murder» (vallaline valge naine. Elu koos toakaaslasega võib olla mõrv – inglise k). See on 1992. aasta Ameerika psühholoogilisest trillerist, kus mängisid Bridget Fonda ja Jennifer Leigh.

Mis toob Ele Praksilt kaasa huvitava nendingu juba Diivani loo juhtlõigus: «Piret Tali kabinetis, mis paikneb köögi ja elutoa vahel, on tekkinud tüüpiline postmodernistlik situatsioon.» Vau, kõnnid iga päev läbi toa ega aimagi, et vaesuse ja mööblipuuduse võib postmodernismiks vormistada.

Autor kirjutab: «Erkrohelisel seinal olev plakat muudab kabinetina kasutatava ruumiosa jõulise kergusega kergelt boheemlaslikuks. Sisekujundaja ei saa selliseid detaile kunstikavatsuslikult välja mõelda. See oleks liiga veider, liiga pealetükkivalt umbmäärane, liiga otseselt vihjav. Inimene oma kodus on aga isiksus, kes teab või tunneb, milliste jõujoonte ristumispunktis on tal hea või kerge hingata.»

Kunstikriitik toob paralleeli teises seinas oleva vanaema kummuti ja selle kohal olevate ammuste vanavanemate fotodega, mille paspartuul on kuldne kiri «hinnata kaasaanne». Minu kodus on need esmakordselt raamituna ja julgelt seinal väljas. Minu vanematekodus hoiti neid riidekapi alumises põhjas, sest vanaisal on seljas Eesti kodanliku aja armee ohvitserimunder. Mäletan, millise hoolega ma neid fototöökojas raamida lasin ning neile sobivat raami valisin. Nagu kirjutab minu ema suguvõsauurijale suunatud kirjas: «Minu tütar elab seal, kus meie ilus elu katkes, ja poeg seal, kus see oleks pidanud jätkuma.» Ema elas lapsena kaks trammipeatust Kopli poole ning viimane elupaik oli tal Tallinnas Nõmmel, täpsemalt Pääskülas, kus mu vend elab.

Piret Tali, «Minu Kalamaja. Hipsteriks saamatu». Foto: Raamat

«Kommertstekstid ulatavad teineteisele käe üle reklaamivabade aastakümnete ning ka üle toa – nagu juhtub filmiplakatiga Pireti kabinetis,» kirjutab Praks.

Ilmselgelt pole mul oma vallalise staatuse deklareerimisega probleeme, ehkki deklareerimise pärast ma seda seinale poleks pannud. Ka korterikaaslased on olnud kommuunides piisavalt tüütud. Mäletan, et jagasin kord korterit modelliga, kes tahtis igal õhtul rääkida sellest, et ta ei saa oma jalgadele Eesti kaubandusvõrgust piisavalt pikki sukki ning et mis on parem, kas briti või ameerika Vogue. Õhtul kell 22 töölt või peolt tulles ei huvita see sind vähemalgi määral. Siis tunned end kui keskmine abielumees, kes ütleb ah või möh ja jääb magama.

«Single white female» film kui selline ei jätnud mulle mingit erilist muljet, küll aga olen seda plakatit toimetuse seinal ööd kui päevad vahtinud. Kui ma töötasin Pühapäevalehes, vist isegi mõned aastad peatoimetajana, paiknes minu tööruum Pärnu maantee Ajakirjandusmaja viiendal korrusel, osa toimetust kolmandal ja lehe kujundusosakond esimese korruse saalis.

See kummaline kimäär oli tekkinud kolme lehe – Päevalehe, Hommikulehe ja Rahva Hääle – ühinemise järel. Omavahelist arvutivõrku neil ei olnud ja nii traavisin ma piltide ning paberitega päevi ja öid viie korruse vahel ringi.

Allkorruse saalis, kus varem töökangelasi viimsele teele saadeti ja hiljem innovaatiline Hommikuleht asus, oligi see plakat saali rõduserval üleval. Kui aga umbes 11-12 ajal öösel kujundusse maandusid, töllerdas see loosung sul silma all. Et sina oled tööl, kui teised kodus istuvad. Aga ega siis ka keegi teine tutvusringkonnas veel abiellunud või peret loonud. Lapsi sündis ju üheksakümnendatel ülivähe.

Plakati korjasin üles prügihunnikust, enne kui toimetused hakkasid Narva maanteele endisesse Eesti Kaabli tehasesse kolima. Otsa sai romantiline-boheemlaslik Ajakirjandusmaja ajastu, kus mõnelgi korral päike enne tõusis, kui me toimetusest minema saime. Nagu Ants Juske kusagil nentis – kus paljasjalgsed üliõpilased ja vanad kunstikriitikud suure broadsheet’i iga päev ära täitsid.

Veel läheb mõni aasta ja kodusesse kabinetti leiavad tee vana tisleri tehtud raamatukapid ja plakat kaob tolmu koguma. Siis saab kabinetist juba lastetuba.