«Isa olevat mürsu kinni krabanud ja välja tormanud. Mina röökisin sel ajal kummuli vanaema süles»

Paavo Kangur, «Vanavanaema Mare lugu läbi sõja ja rahu». Foto: Raamat

23. mail ilmub uus raamat «Vanavanaema Mare lugu läbi sõja ja rahu». «Raamat räägib vanavanaema Mare Kadaksoo loo, mis algab nostalgilistel Konstantin Pätsi tegutsemise aastatel, jätkub Teise maailmasõja mülkas ja näljastel 1950ndatel ning toob välja tänapäevani,» ütleb raamatu autor Paavo Kangur.

«Vanavanaema Mare lugu läbi sõja ja rahu» jutustab perekonnast, kassidest, sõjast ja elust endast. Mare suhtles inimesena ja kaubandustöötajana selliste omaaegsete säravate persoonidega nagu kirjanikud Juhan Smuul ja Hans Leberecht, kelle maja aitas Mare abikaasa Rein ehitada.

Mare juhatas nõukaaja lõpus Mustamäe ABC tüüpi kauplust ja nii võib raamatust leida tagasivaate omaaegsesse kaubandusvõrku. Tema väimees Heikki Koort oli näitleja ja diplomaat ning lapselapsed ja nende lapsed peavad oma igapäevast eluvõitlust tänases Euroopas.

Loe lõiku raamatust!

***

Vanaema Anette surm

13. augusti õhtul jõudis sõda Sõmerpalusse. Olime veel üleval. Kauguses sähvisid ilma mürinata põuavälgud. Võru linna kohal rippusid taevas «laternad» ja linna pommitati. Kell võis olla kümme õhtul, kui jaama sõitis Saksa hävitusrong.

Isa tuli ütlema, et peame kohe asjad pakkima ja tunni aja pärast olema valmis hävitusrongiga lahkuma. Isale oli näidatud üksikut kaubavagunit, kuhu võisime oma asjad viia. Ma ei tea, mida vanaemad ja isa oskasid kaasa krabada, aga palju seda olla ei saanud. Siis aga said sakslased arvatavasti uue käsu ja hakkasid Sõmerpalu metsa ehitatud ladusid õhku laskma ja põletama. Meiega neil enam asja polnud. Tekkinud «vaherahu» kasutasid isa ja vanaemad selleks, et suurem osa meie liikuvast varast vagunisse tarida. Aeg läks. Saabus hommik. Istusin vaguni uksel, kõlgutasin jalgu ja vaatasin niisama ringi. Peale sakslaste polnud ühtegi hingelist näha. Ilmselt jaama ülejäänud personal, kes elasid jaamast kaugemal, olid hävitusrongi saabudes vehkat teinud. Neil õnnestus peitu pugeda. Istusin ja mõlgutasin mõtteid. Jaama ees oli päris suur, laste mõistes päratu suur pooleldi kinnikasvanud tiik. Äkki käis kõva pauk ja vesi tõusis tiigist sambana üles! See oli esimene mürsk, mis plahvatas otse meie nina all. Seepeale karjus isa: «Nüüd kõik ruttu keldrisse!» Keldrini võis olla sadakond meetrit. Panime jooksuga minema. Nüüd oli mürin juba pidev ja väga kõva. Ilmselt oli puhkenud lahing ja ka rongist tulistati vastu. Keldrisse me jõudsime – nii tulevane kasuema Helmi, kes just sel õnnetul päeval oli meil külas, kui ka mõlemad vanaemad. Kelder oli meil selline maapealne ehitis, mis oli kaetud suure ja paksu mullakuhilaga ja milliseid võib tänapäevani raudteejaamades märgata. Talviti sõitsime sealt kelguga alla. Nüüd oli see kohandatud varjendiks. Välisukse ette oli lisaks püstitatud paksudest raudteeliipritest kaitsemüür, mis nägi välja nagu sein. Keldri sissekäigust paremat ja vasakut kätt seina ääres olid istumiseks pingid. Tagaseinas, kus muidu oli kartulisalv, oli põrandale visatud madrats ja sinna maandus isa. Mina ja mõlemad vanaemad istusime parempoolsel pingil, Mai koos Helmiga meie vastas. Kõige uksepoolsemal kohal istus sirgeseljaline vanaema Anette ja tema kõrval vanaema Adele, mina peadpidi tema süles ja tema kummargil minu üle. Väljas käis hirmus mürin ja ragin. Hiljem selgus, et venelaste tankidessant oli kusagil Petseri liinil läbi murdnud, läbinud Võru, siis hargnenud nii, et suurem osa liikus Antsla poole ja kolm tanki Sõmerpalu poole. Kuna tee keerles metsade vahel, ei märgatud neid enne, kui nad olid peaaegu semafori taga, kust nad ka tule avasid. Ühel hetkel mürin lakkas. Õues jäi vaikseks. Korraga ilmusid ukseavasse vene sõdurid, laskevalmis püssid käes. Nad olid väga nõgised ja koledad. Õnneks oskas isa vene keelt ja sai nendega rääkida. Nende nõue oli, et isa taastaks telegraafi töö, mis aga poleks kuidagi võimalik olnud. Nii nad siis võtsid isa kaasa ja läksid lahingupaika üle vaatama. Ilmselt olid sakslased vedanud oma ladudest raudtee äärde mingeid pudelitega kaste sihiga need oma rongi laadida, aga venelased ilmusid ootamatult, seda ei jõutud teha ning rong sõitis minema ja kastid jäid maha. Venelasi aga huvitas nendes kastides peituv vedelik väga. Nüüd sunniti isa nende sisu enne degusteerima, kui venelased julgesid proovida. Sakslaste hävitusrong oli kadunud. Meie vagun oli isa jutu järgi rongist lahti haagitud ja põles. Keegi oli vagunist välja visanud isa jalgratta ja minu lambanahkse kasuka.

Venelased kolasid ringi ja keegi ei märganud, et sakslaste hävitusrong, mis oli «kotti» jäänud, sest Antslas olid juba venelased ees, tuli vaikselt tagasi ja avas ootamatult tule. Venelased jooksid oma tankide poole ja taat pääses üldises segaduses nende käest tulema. Lahing algas uuesti ja väga vihaselt. Esimene tank sai pihta sealsamas jaama ees. Siis käis korraga hirmus prahmakas ning õhk keldris oli tolmust ja prügist paks.

Üks põgenev tank, kas siis kogemata või meelega, võttis sihikule meie keldri. Mürsk läbis liipritest kaitsemüüri ja paksu keldriseina ning sisenes parempoolsest ülemisest nurgast keldrisse, kus jäi tagumise seina äärde pidama ja hakkas seal ühe otsa peal ringi keerlema. Isa olevat mürsu kinni krabanud ja välja tormanud. Ise ma seda ei näinud, Mai rääkis. Mina röökisin sel ajal kummuli vanaema süles. Keldrisse sisenemisel tabas mürsk aga vanaema Anettet, kes istus väga sirge seljaga. See oli otsetabamus ja vanaema hukkus silmapilkselt. Kõik kohad olid verd täis ja mina hüsteerikas. Kaua see lahing ei kestnud. Kaks tanki põlesid jaama juures. Tankistid said surma ja olevat esialgu maetud sinnasamasse jaama juurde. Kolmanda tanki saatus jäi teadmata. Kui väljas tekkis järjekordne vaikusehetk, võttis isa oma verise valge särgi seljast ja väljus ülestõstetud kätega keldrist. Siis tulid rongist välja mitu ohvitserimundris meest ja valges kitlis arst. Vanaema oli surnud. Rongist toodi kanderaam, millele ta keha tõsteti, ja me kõik läksime rongi. Kanderaam vanaema Anettega tõsteti tühjale platvormile. Isa istus tema kõrvale ja sinna vinnati ka meie jalgratas.