Suvi, mil üks poiss avastab, et Tartu pole sugugi nii igav, nagu ta arvas

Sirly Oderi illustratsioon raamatus «Kuningas Toti ja Dorpati tulelinn». Foto: illustratsioon raamatust

Tartu ühes vanimas kivimajas elab üheksa-aastane poiss Lukas koos ema, isa, väikevend Thori ja krutskeid täis koerakese Luurihiga. Kui seni arvas Lukas, et nad elavad täiesti tavalises, ehk isegi kõige igavamas Eestimaa linnas, siis sel suvevaheajal muutub tema arvamus igaveseks.

Kristin Kongi, «Kuningas Toti ja Dorpati tulelinn». Foto: Raamat

Kui vanaema Aada viib poisid ühel kaunil juunikuisel lõunapoolikul vanalinna jalutuskäigule, jutustab ta neile põnevaid lugusid Tartu ajaloost. Uued teadmised kodulinnast sütitavad Lukases, kelle suurim hobi on legendide kogumine, veendumuse, et iidses Tartus elas kindlasti mõni lohe. Nii otsustab ta hakata selleks Toomemäel tõendeid koguma ja satub seeläbi koos vennaga muinasjutulisele rännakule 200 aasta tagusesse Dorpatisse, kust ei puudu tuldpurskav lohejumal, uljas tuletaltsutaja ja jääkarude maa kuningas.

Südamlikus, lustlikus ning kahtlemata harivas loos kirjeldatud ajalooseigad ja arhitektuuripärlid noppis autor Tartu Ülikooli õppejõudude Kerli Krausi, Anti Selarti ja Ain Mäesalu põhjatuna näivast teadmiste varasalvest. Illustratsioonide autor on Sirly Oder.

Loe katkendit Kristin Kongi raamatust «Kuningas Toti ja Dorpati tulelinn».

***

Juunikuu esimesel päeval ringutab hommikupäike magusasti Tartu vanalinna kivikatuste kohal, mille puitharjad mustavad künnivarestest. Lindude kare kraaksumine lööb linnaelu kiiresti kihama. See kajab ka vanalinna põhjapoolses nurgas, kus askeldavad botaanikaaia püsielanikud: taimed, putukad, loomad ja linnud. Nende seas tüüne tiigivee kohal tiirutavad kiilid ning mesilased, kes juba varavalges maiaste nägudega õisikutesse lendasid, ja muidugi pardipere, kes naasis äsja karastavalt supluselt. Tõotab tulla erakordselt ilus päev, mille juhatab sisse värske hiliskevadine lõunatuul. See puhub mõnusasti ühe Jaani tänava elumaja lahtisest katuseaknast sisse ning jahutab leebelt pisikeste unimütside õhetavaid nägusid. Alanud on suvevaheaeg ja lapsed tähistavad seda tavapärasest pikema põõnamisega.

Üheksa-aastane Lukas kompab suletud silmadega seljatagust ja otsib oma parimat sõpra – valge-pruunikirjut Luurihit. Koerake on oma aastase eluea jooksul kutsikakarva turjalt raputanud ja teravad piimahambad korralike kondinärimise tööriistade vastu välja vahetanud. Temast on sirgunud truu mängukaaslane Lukasele ja väikevend Thorile.

«Luurih!» kutsub Lukas tasaselt ja avab oma unised silmad. Koer aga lesib voodiesisel vaibal ja järab vaikselt rohelist draakonipeaga toasussi. Poiss vaatab üle voodiääre ja sasib Luurihi pehmeid turjakarvu.

«Kas sa närisid seda?»

Koerake vabastab pehme sussi ja on ainsa hüppega voodis. Lõbus müramine ajab üles ka Thori, kes ei jää kutset ootama, vaid lükkab teki põrandale ja tuhiseb samuti venna sängi hüppama ja möllama.

Naerukilked ja pisikeste jalgade müdin jõuavad kiiresti kõrvaltuppa, kus ema ja isa kohvreid pakivad. Poistel pole aga vähimatki aimu, et peale isa tuleb ka emal minna ootamatult lühiajalisele tööreisile.