KATKEND RAAMATUST ⟩ Reedese päeva tunneb Kopli trammis ära lõhnast

Illustreeriv pilt on aastast 2007, mil Kopli liinil sõitis "alkoholivaba tramm". Foto: Peeter Langovits

Loe katkendit Piret Tali vastsest raamatust «Minu Kalamaja. Hipsteriks saamatu».

Reedese päeva tunneb Kopli trammis ära lõhnast. See on kirbe lehk, milles on segi töönädala väsimus, higi, piiritusaurud, suitsuving, õli, karge proletaarse allasurutuse viha. Ja kuu alguse, kui pensioni ja palka saab, tunneb ka lõhnast ära. Sellisest reipast ja helgest nagu kallis margiviin.

Ehkki suured vabrikud, kuhu massid mitmes vahetuses vabrikuvilede saatel hommikul väravast sisse ja õhtul teistpidi välja voolasid, on kaardilt kadunud, on selline proletaarne elutsükkel visa püsima. Palgapäevast palgapäevani ja reedest reedeni elu. Aga mis sel tööinimesel siis tahta ongi.

Ilmselt on see kamp kuu esimesed kümmekond päeva purjakil ning ülejäänud rahatu ja ahastuses. Seega ohtlik ja vihane.

Teisalt võib arvata, et kaine kangelane on ohutu, ta väldib su pilku, häbeneb, vaevleb ärajäämanähtudes ja tuumapohmellis. Ärplema ja õiendama tuleb ta ainult purjuspäi. Siis oleks talle nagu äkitsi installeeritud kõik ärksamad vaimunooled, mis muidu kurvalt lontis jõude ripuvad.

Esimese korruse paarike toimib justnimelt selles rütmis, ehkki palgatööga ei tundu neil ammu enam miskit pistmist olevat. Meest küll näeb kusagil poes turvateenistuses ja naist koristamas, aga muidu veedavad nad teineteise ja pudeliga oma tujuküllases tangorütmis meeleolukalt aega.

See rütm on kui infarktieelne südamekardiogramm, kus sõim ja rusikad jõuavad kohati füüsilise vägivalla, kiirabi ja politseini. Leppimiste ja uute tülideni.

Ühel ühistu koosolekul esineb mees biojäätmete kogumise vastase avaldusega, mis lõppeb enam-vähem käsikähmlusega.

«Ma situn kõik välja, minge persse oma biojäätmetega, meil ei jää midagi järele,» röögib ta. Nagu oleks meie prügi sorteerimise seaduse välja mõelnud.

Maadam on seevastu kui maja kuninganna, kes parimatel hetkel on mesimagusalt mahe, kehvematel sajatab kui tige saatan. Piisab tal vaid oma plaatinablondide kiharatega trepikotta purjetada, ühes käes ajalehepaberist keeratud tossav plotski, siis ei tea kunagi, kummast torust tuld antakse.

Sa saad võtta nagu tuppa sittunud kass selle eest, et välisust lahti ei saanud, prõmmisid, kriipisid või autoga juhtusid kõnniteele sulavett pritsima või sellega hoovi sõitsid. Miks sa, raisk, üldse autoga sõidad.

Siis korraga ilmub sinu postkasti vastukaaluks imearmas jõulukaart nõukogudeaegsel blanketil. Vahel on sõnumid kirjutatud plotskipaberi karbi tagakaanele. Kirjapaberiks sobib kõik.

«Ma kutsun sulle politsei,» saab üks meie vanem naiskülaline vaimse maksahaagi, kui võtmega välisuksest sisse ei pääse. Mis muud need 65aastased daamid ikka on kui murdvargad. Tuleb kõigile enne uksest sisenemist joonelt koht kätte näidata. Et miskit kaksipidi mõistmist poleks.

Näiteks kirjutada ülakorteri üksikemast nooriku uksele teibiga tondikirju, kus korduvad väited «miks sul meest pole, kes sind korralikult kepiks, et su laps kogu aeg ei jookseks ja karjuks» ning taustaks õudselt ulguda. Ma kujutan ette, et kui need kaks pohmellis on, ei julgeks kärbeski lennata, lapsest rääkimata.

Lõpuks on mees kinnimajas ära käinud ja sureb, naisest saab invaliid. Enamik luumurde on tal kodus tekkinud. See toimub kuidagi kiiresti ja äkki.

Kord aitan tal maja eest lund lükata, sest tal on käsi värskelt kipsis, kui proua heldib ja räägib, kuidas temagi on paremaid päevi näinud, sest tema ema laulis Estonias. Ta toob välja isegi muusikaleksikoni.

Proua kaob, korter müüakse ära. Ja ühel õhtul, kui hilja koju tulen, seisab maja ees taas politseiauto.

Kaks noorukest politseinikku võtavad uksel vastu ülestõstetud kätega mehe, kelle karvasel rinnal troonib jäme kuldkett. Siidsärk on uljalt eest lahti nagu James Bondil. Sellel Sean Connery aegsel. Mehel tossab suus sigaret.

«Minä loin oma vaimo,» (mina lõin oma naist – soome k) ütleb ta pehmel keelel.

«Kuule, äkki on kiirabi vaja, siin on keegi vaimu näinud, äkki on hull,» ütleb noorem politseinik raadiosaatjasse. Ilmselt ta on Lõuna-Eestist ega oska soome keelt.

Toast paistab plaatinablond vanem naine, kes on paar lööki pihta saanud. Verd on.

Mõtlen, kuidas nii uksest sisse saada, et ise terveks jääksin.