Kummaline juhtum, mis saab alguse, kui politseiinspektor sõidab otsa pargitud autole

Foto: Shutterstock

Andrea Camilleri «Inspektor Montalbano juhtumite» sarjas on ilmunud kolmas osa «Viiulihääl». Loe raamatust katkendit!

Andrea Camilleri, «Viiulihääl». Foto: Raamat

Ilusad naised teevad sitsiillase elu huvitavaks. Komissar Montalbano saab seda vaid kinnitada, sest teda hoiavad ärkvel kolm noort naist: Michela, kes leitakse oma villast mõrvatuna, tema sõbranna Anna, kes toetab Montalbanot uurimises ja paneb ta südame põksuma kiiremini, kui see talle hea oleks, ja muidugi Livia – naine, keda Montalbano armastab, kuid kes nõuab midagi, mida mees talle nõrkusehetkel lubas, nimelt abielu ... Selle kõige tõttu on Montalbanol keeruline pea selge hoida, abiks ei ole siin ka segadused ülemustega.

Inspektor Montalbanot on võrreldud Georges Simenoni, Dashiell Hammetti ja Raymond Chandleri legendaarsete detektiividega, kuid tema puhul lisanduvad Sitsiilia päike, meri, toit ja värvikad inimesed, kelle tegemiste üle saab naerda rohkem, kui krimilugude puhul tavaline. See kõik muudabki Montalbano lood ainulaadseks ja võluvaks.

***

Aknakatted avanud, mõistis Salvo Montalbano kohemaid, et sellest päevast head nahka ei tule. Oli alles öö, koiduni veel vähemasti tunnike, aga juba hakkas pimedus sedavõrd järele andma, et silm seletas tihedate vihmapilvedega kattunud taevast ja teispool heledat rannariba merd, mis meenutas Pekingi paleekoera. Sellest päevast peale, kus üks seda tõugu tilluke koer haukumise asemel raevukalt rögisedes Montalbanot valusasti säärest hammustas, oli mees hakanud niimoodi kutsuma merd, mille pinnale tekitasid külmad tuulepuhangud lugematuid säbrulisi, totakate vahutortidega laineid. Inspektori tuju võttis silmapilk halva pöörde, pealegi polnud hommikupoolikuks plaanitud tegevus just meeldivate killast: tuli minna matusele.

 

Eelmisel õhtul oli ta kugistanud alla külmkapist leitud värsked anšoovised, mille oli hankinud koduabiline Adelina – salatisse segatult, rohke sidruni, oliiviõli ja otse veskist jahvatatud musta pipraga. Montalbano võttis einest viimast, ent korraga rikkus kogu lõbu ära ootamatu telefonikõne.

«Alloo, ärra? Ärra, kas tõesti olete teisel pool toru teie isiklikult?»

«Tõesti mina isiklikult, Catarè. Räägi aga rahus.» Jaoskonnas oli Catarella pandud vastama telefonikõnedele eksliku veendumuse tõttu, et sel kohal ei saa ta keerata kokku nii palju jama kui mujal. Pärast paari kolossaalset mõõtu vihapurset mõistis Montalbano, et ainus viis pidada dialoogi nii, et sonimine jääb talutavatesse piiridesse, on kõneleda Catarellaga samas keeles.

«Palun teie andeksandi ja arusaamist, ärra.»

Ahaa. Palub vabandust ja arusaamist. Montalbano teritas kõrva – kui Catarella nõndanimetatud itaalia keel kippus tseremoonitsevaks ja pompoosseks, tähendas see, et küsimus pole kergete killast.

«Ole mureta ja räägi, Catarè.»

«Kolm päeva tagasi otsiti just teid isiklikult, ärra, aga teid ei olnd kohal ja mina unustasin teile edasi öelda.»

«Kust siis helistati?»

«Floridast, ärra.»

Montalbano süda vajus saapasäärde. Ühtäkki nägi ta vaimusilmas, kuidas teeb, dressipluus seljas, sörkjooksu koos Ameerika narkovastase võitluse kartmatute ja sportlike agentidega, kellega uurib keerukat narkoärijuhtumit.

«Ei tea, kuidas te siis omavahel rääkisite?»

«Kuis me siis rääkima pidime? Eks ikka itaalia keeli, ärra.»

«Kas nad ütlesid sulle, mida tahavad?»

«Muidugist, nad rääkisid mulle kõigest kõik ära. Ütlesid nõnda, et aseülem Tamburanno naine suri ära.»

Montalbano ei suutnud hoida tagasi kergendusohet. Ei helistatud mitte Floridast, vaid Siracusa kandist Floridiast.

Caterina Tamburrano oli juba pikka aega haige olnud, nii et uudis ei mõjunud sugugi ootamatult.

«Ärra, kas seal olete ikka veel teie isiklikult?»

«Ikka mina, Catarè, pole ma muutunud ühti.»

«Öeldi seda kah, et matusetalitus tehakse neljaba ommikul üheksast.»

«Neljapäeva? See tähendab homme hommikul?»

«Just nii, ärra.»

Montalbano oli Michele Tamburranoga liiga lähedane, et matusele minemata jätta, telefonikõnest poleks küll piisanud, et sellist olukorda lappida. Vigàtast Floridiasse tuli autoga sõita vähemasti kolm ja pool tundi.

«Kuule, Catarè, minu auto on praegu parandustöökojas. Mul on tarvis, et homme hommikul täpipealt kella viieks toimetataks minu juurde Marinellasse mõni teenistusauto. Anna härra Augellole teada, et mind pole, jõuan tagasi pärastlõunal. On kõik selge?»

 

Duši alt väljudes oli Montalbano punane nagu vähk: et tasakaalustada teda merd vaadates tabanud külmatunnet, oli mees kuuma vett lausa kuritarvitanud. Habet ajama hakates kuulis ta teenistusauto saabumist. Pealegi, kes kümne kilomeetri raadiuses poleks selle saabumist kuulnud? Auto katapulteerus kohale ülehelikiirusel, pildudes pidurdades igas suunas kruusavalanguid, järgnesid jukerdava mootori meeleheitlik möiratus, kriipiv käiguvahetus, terav krigin ja veel üks kruusavalang. Juht oli manöövriga ühele poole saanud ja auto tagasisuunda pööranud.

Majast väljudes leidis minekuvalmis Montalbano eest jaoskonna ametliku autojuhi Gallo, kes pakatas suurest rõõmust.

«Vaadake siia, härra! Näete, mis jäljed? Milline manööver! Pöörasin auto otsejoones ümber telje!»

«Hästi tehtud,» nõustus Montalbano süngel toonil.

«Kas panen sireeni ka?» päris Gallo välja sõites.

«Pane jah – endale persse,» soovitas Montalbano mornilt. Seejärel sulges ta silmad, tal polnud vähimatki tahtmist rääkida.

Nähes, et ülemus sulges silmad, hakkas Indianapolise kompleksi põdev Gallo tõstma kiirust, kuni see küündis tunnikilometraažini, mille uskus oma juhivõimetele vastavat. Nõnda ei läinud õieti veerandtundigi, kui juhtus avarii. Pidurikrigina peale tegi Montalbano silmad lahti, ent ei näinud mitte tuhkagi – kõigepealt nõksatas tema pea hoogsalt ette, misjärel turvavöö tiris ta jälle tahapoole. Järgnes südantlõhestav metallikrigin, pärast mida naasis lausa muinasjutuline, linnulaulu ja koerte haukumisega täidetud sulnis vaikus.

«Said haiget?» päris inspektor Gallolt, nähes, et too mudib rindkeret.

«Ei. Aga teie?»

«Üldse mitte. Kuidas see juhtus?»

«Mingi kana tuli tee peale ette.»

«Ma pole elu jooksul veel kordagi näinud, et kana autot nähes teed ületaks. Vaatame, mis seisus auto on.»

Mehed ronisid autost välja. Ümberringi polnud hingelistki. Pika pidurdusteekonna jäljed olid asfaldil selgelt näha, kohe nende algusest paistis tume tombuke. Gallo astus lähemale ja pöördus võidukalt inspektori poole.

«Mida ma ütlesin! Oligi kana!»

Ilmselgelt oli tegu enesetapuga. Auto, mille tagaosa olid nad sõna otseses mõttes purustanud, oli küllap olnud pargitud korralikult tee äärde, ent vajunud kokkupõrke tagajärjel veidi kaldu. Tegu oli pudelrohelise Renault Twingoga, sõiduk seisis umbes kolmekümne meetri pikkuse pinnasetee otsas, mida mööda võis jõuda trellitatud akende ja ustega kahekordse villa juurde. Teenistusauto tuli oli puruks ja parem porilaud mõlkis.

«Mida me nüüd siis peale hakkame?» päris Gallo muserdatult.

«Sõidame edasi. Kuidas paistab, kas meie auto on töökorras?»

«Proovin järele.»

Kolinal tagurdades tõmbas teenistusauto end teisest masinast lahti. Ka sedapuhku ei ilmunud keegi villa aknale. Küllap magati seal tinarasket und, sest kindlasti kuulus Twingo mõnele majaelanikule, teisi hooneid läheduses polnud. Samal ajal kui Gallo püüdis kahe käega kangutada üles rehvi kriipivat porilauda, pani Montalbano paberitükile kirja jaoskonna telefoninumbri ning pistis selle kojamehe alla.

 

Kui kord juba viltu vedama hakkab, siis jääbki nii. Umbes pool tundi pärast väljasõitu asus Gallo jälle rindkeret mudima, aeg-ajalt kippus tema näole valugrimass.

«Istun ise rooli,» teatas inspektor ja Gallo ei vaielnud vastu.

Fela kanti jõudes keeras Montalbano kiirteelt kõrvalteele, mis viis külakeskusesse. Gallo ei märganudki muudatust, mehe silmad olid kinni ja pea klaasi vastu toetatud.

«Kus me oleme?» päris ta silmi avades niipea, kui kuulis, et auto peatus.

«Viin sind Fela haiglasse. Mine maha.»

«Aga mul pole ju midagi viga, inspektor.»

«Mine maha. Tahan, et nad sulle pilgu peale viskaksid.»

«Jätke mind siis siia ja sõitke edasi. Võtate mu tagasiteel peale.»

«Ära aja paska. Hakka juba astuma.»

Pilku visati Gallole peale kauem kui kaks tundi: muudkui kuulati südametoone, mõõdeti kolm korda vererõhku, tehti röntgenit ja pakuti meeldivat seltskonda. Viimaks leiti, et Gallol on kõik oma koha peal, valu tuli asjaolust, et mees oli löönud pea vastu tuuleklaasi, nõrkus aga pandi ehmatuse arvele.

«Mida me siis nüüd peale hakkame?» päris Gallo veelgi lohutamatumalt.

«Mida siis ikka? Eks ikka sõidame edasi. Aga rooli jään mina.»

 

Floridias oli ta käinud kaks-kolm korda ja mäletas isegi Tamburrano elukohta. Seepärast võttiski ta suuna Madonna delle Grazie kirikule, mis asus peaaegu otse kolleegi kodu kõrval. Väljakule saabunud, nägi ta leinarüüs kirikut ja rahvasumma, mis ruttas pühakotta. Küllap algas matusetalitus plaanitust hiljem, teistelgi võis takistusi ette tulla.

«Lähen siinse jaoskonna töökotta, et lasta auto üle vaadata,» teatas Gallo, «pärast tulen ja võtan teid peale.»

Montalbano astus puupüsti täis kirikusse, teenistus oli alles alanud. Inspektor vaatas enda ümber ringi, tundmata ära ühtegi inimest. Ilmselt oli Tamburrano esimeses reas, suure altari ees puusärgi juures. Inspektor otsustas jääda sinna, kus oli, peasissepääsu kõrvale. Tamburrano kätt võis ta suruda ka siis, kui kirst kirikust välja kantakse. Kui missa oli juba mõnda aega kestnud, ehmatasid meest kirikuõpetaja esimesed sõnad. Inspektor oli kindel, et kuulis õigesti.

Alustuseks ütles ta:

«Meie kallis Nicola jättis selja taha pisarateoru ...»

Kamaluga julgust kogunud, puudutas inspektor ühe vanadaami õlga.

«Vabandage, proua, kelle matus see on?»

«Kadunud raamatupidaja Pecoraro. Miks te küsite?»

«Arvasin, et proua Tamburrano.»

«Aa. Too matus tehti Sant’Anna kirikus.»

Jooksusammul kulus inspektoril Sant’Anna kirikusse jõudmiseks veerand tundi. Hingeldava ja higisena kirikusse sisenedes leidis ta eest ainult kirikuõpetaja, kes seisis tühjas löövis.

«Vabandage, kus toimub proua Tamburrano matus?»

«See lõppes pea kaks tundi tagasi,» märkis preester teda range pilguga mõõtes.

«Ega te ei tea, kas ta maetakse siia?» päris Montalbano preestri pilku vältides.

«Oh ei! Pärast teenistust viidi kirst Vibo Valentiasse. Ta sängitatakse sinna, perekonna hauakambrisse. Tema abikaasa, lesk, soovis talle isikliku autoga järele sõita.»

Niisiis osutus kogu jant mõttetuks. Inspektor oli märganud Madonna delle Grazie väljakul vabaõhulaudadega kohvikut. Kui Gallo võimalikult hästi korda tehtud autoga kohale jõudis, oli kell peaaegu kaks. Montalbano jutustas talle juhtunust.

«Mida me nüüd siis peale hakkame?» päris meeleheitekuristikku varisenud Gallo juba kolmandat korda hommikupooliku jooksul.

«Võta üks brioche granita’ga, siin on need väga head, ja siis hakkame tagasi sõitma. Kui taevaisa meid aitab ja jumalaema meid saadab, jõuame ehk kella kuueks Vigàtasse.»

Palvet võeti kuulda, tee kulges nagu lepse reega.

«Auto on ikka veel seal,» teatas Gallo, kui Vigàta juba paistma hakkas.

Twingo seisis sama koha peal, kuhu oli neist hommikul jäänud – pinnasetee otsas, kergelt kaldus.

«Küllap on nad juba jaoskonda helistanud,» märkis Montalbano.

Tegelikult ajas inspektor käojaani: nähes autot ja trellitatud akendega villat, muutus ta rahutuks.

«Pööra tagasi,» käskis ta ühtäkki Gallot.

Gallo tegi ulja tagasipöörde, vallandades signaalikoori, ja jõudes Twingoga kohakuti, veel ühe, uljamagi, ning peatus otse kahjustatud auto taga.

Montalbano kargas kiiruga autost välja. Esiteks leidiskinnitust sõidu pealt tahavaatepeeglist nähtu: paberilipik telefoninumbriga oli ikka veel kojamehe all, keegi polnud seda puutunud.

«Asi ei klapi,» ütles inspektor Gallole, kes oli ilmunud tema kõrvale. Ta jalutas mööda sissesõiduteed edasi. Villa paistis olevat ehitatud hiljaaegu, peaukse ees oli rohi alles lubjane. Majaesise platsi nurgas seisis uute katusekivide virn. Inspektor silmitses tähelepanelikult aknaid, valgust ei paistnud kusagilt.

Montalbano astus ukse juurde ja helistas kella. Ta ootas pisut ja helistas siis uuesti.

«Kas tead, kellele see kuulub?» päris ta Gallolt.

«Ei ühti, härra.»

Mida nüüd teha? Õhtu oli saabumas, inspektor hakkas juba väsima ning tundis õlul mõttetu ja kurnava päeva raskust.

«Lähme ära,» ütles inspektor. Seejärel lisas ta, püüdes end asjatult veenda: «Kindlasti on nad juba helistanud.»

Gallo pilgus peegeldus kahtlus, ent ta ei öelnud midagi. Gallol ei lasknud inspektor jaoskonda sisenedagi, vaid saatis ta kohe koju puhkama. Montalbano asetäitja Mimì Augellot polnud kohal, ta oli läinud andma aru Montelusa uuele politseiülemale Luca Bonetti-Alderighile, noorele ja vilkale bergamolasele, kel oli kuu ajaga õnnestunud äratada igas ilmanurgas teravat vastumeelsust.

«Politseiülemat,» teatas Fazio, kolleeg, keda Montalbano enim usaldas, «pani muretsema asjaolu, et teid polnud Vigàtas. Nii pidi teie asemel minema Augello.»

«Ah et pidi?» ei jäänud inspektor vastust võlgu. «Küllap haaras ta jooksujalu kinni võimalusest end heast küljest näidata.»

Ta jutustas Faziole hommikusest avariist ja küsis, ega teine ei tea, kes on villa omanik. Fazio ei teadnud, kuid kinnitas ülemusele, et uurib järgmisel hommikul linnavalitsusest järele.

«Aa, ja teie auto on meie garaažis.»

Enne kojuminekut küsitles inspektor Catarellat.

«Kuule, Catarè, mõtle nüüd hoolega järele. Ega sulle ei helistatud seoses autoga, millele otsa sõitsime?»

Ei mingit telefonikõnet.