LUGEMISSOOVITUS ⟩ Kaks uut raamatut popmuusika ajaloost, millega tasub kursis olla

Simon Le Bon (Duran Duran). Foto: Rudi Keuntje/ Future Image/ Scanpix

Rahvusraamatukogu kultuurinõunik Karl Martin Sinijärv soovitab kahte muusikaajaloo raamatut: Stephen Davis «Duran Durani lugu: please please tell me now» ja Kelefa Sanneh «Seitse suurt. Levimuusika ajalugu».

Stephen Davis, «Duran Durani lugu: please please tell me now». Foto: Raamat

Suuremalt jaolt on rokipeeride ja popikoonude eluraamatud natuke nagu autoajakirjandus või restoranikriitika – põhimõtteliselt võib üldkõlbuliku lünkteksti ette valmistada, seejärel täita tühjad kohad vajalike sõnade ja numbritega, natuke vuntsimist ja vut-vut kirjastuse jutule. Või, tänapäeval, lambist somesse üles.

Kehtib see rohkem elukulu selle osa kohta, mis puudutab ajastut rambivalgusse sattumisest vältimatu hääbumiseni üle kuulsuse kaare. See on üsna üksüheselt sarnane ülipaljudel. Lapsepõlved ja verinoorus on erinevad ning pakuvad pinget. Duran Durani puhul samuti, hea, et sellele on raamaturuumi pühendet. Tegelikult on üleni üsna ok lugemine, aga kas ja kui palju ütleb kellelegi, kes bändist ja ne muusikast ei tea ja/või ei pea? Taas üks üldine elulooraamatute häda – staar peab lugeja peas olemas olema ja raamat üksnes täidab ise lünki või täiendab olemasolevat. Artisti puhul on oluline ta looming, isik selle taga on enamasti täiesti normaalne jobu, kel lihtsalt vedas. Või siis mitte. Ja eks kirjuta normaalsest jobust särav raamat. Tänan väga.

Kelefa Sanneh, «Seitse suurt». Foto: Raamat

Sama on nö popmuusikaajalugudega. Tänamatu ülesanne igast otsast. Eriti veel, et suur osa ajallolistest isikutest on elus ja publikust veel suurem osa. Omad väljakujunenud arvamused igal viimasel kui ühel. Siis peabki kirjutama kirjutaja seisukohalt, pretendeerimata täielikkusele ega täiuslikkusele, sest tee, mida tahad ja kuidas iganes, vastu kolpa saad niikuinii. Ma olen aastaid painanud Mart Juurt, et ta peaks kirjutama järje Valter Ojakääru okupatsiooniaegseks klassikuks kujunenud teosele «Popmuusikast», mis lõppes just umbes täpselt Duran Durani ja Classix Nouveaux’ mainimisega. Tost ajast on nelikend aastat läinud ja midagi ju muusikas ikka toimunud. Vist. Aga Mart ei võta vedu. Kesse ikka tahab piki muhku saada.

Ma ei kiida ega laida seda Kelefa Sanneh’ raamatut, peale juba huviliste ei hakka seda niikuinii keegi lugema. Ning nende jaoks täidab ta mõned lüngad päris hästi. Niipaljukest ütlen, et sõnade nagu «rokk» ja «kantri» kasutamine on sama rõve nagu kokaraamatus gorgontsoolast, motsarellast või kaputšiinost lugeda. Durani raamatus juba paparatšodest räägitakse, mis on isegi kaputšiino-loogika järgi väär. Intermetšot ehk ka? Mingu buratiinokeelendajad pipramaale. Nii vabadel aladel nagu roog ja rock liikudes võiks natuke tunnetust olla ning sellest juhinduda, reeglid keeles on nagu noodijoontele kängitsetud Sex Pistols. Pealegi, oldagu omas lolluses järjekindlad – kui juba «rokk» ja «kantri», siis paluks ka «pank» ja «popp» ja «hipphopp». Aitäh, ei soovi seesugust keeletulevikku.