RAAMAT ON PAREM ⟩ Kaks krimiromaani, millest kehv telesari võib halva mulje jätta

Kirjanik Charlaine Harris. Foto: Shutterstock

Rahvusraamatukogu kultuurinõunik Karl Martin Sinijärv soovitab lugeda Charlaine Harrise krimiromaane «Tõelised mõrvad» ja «Pealuu päranduseks».

Need raamatud seisivad mul hea mitu kuud siin lauanurgal ja mattusivad üha uute alla. Kuidagi ei suutnud end lugema sundida. Põhjus lihtne – Aurora Teagardeni müsteeriumidest oli tehtud üks erakordselt ebaesteetiline telesari, mille mõnd osa olin kahetsusväärsel kombel vaatama juhtunud. Nii koledaid soenguid, kostüüme, arhitektuuri ja interjööre polnud ammu näinud. Jõledus kuubis. Niisiis olin ette halvasti häälestet ja lükkasin raamatulugemist muudkui edasi.

Charlaine Harris, «Tõelised mõrvad». Foto: Raamat

Seda enam, et mingi eriline hubavikusõber ma ju samuti pole. Samas raamatukogutöötajast nuuskur on olemuslikult kena karakter ja nõnda võtsin puht kollegiaalsest kohustusest asja ette. Läks õnneks. Kehtib vana tõde, et korralikest raamatutest saab üldjuhul kehvi filme ja vastupidi. Siin on raamatud piisavalt palju paremad, et pühkida meelest nood nigelad talendid. Ja soovitangi lugeda. Muidugi võiks kogu seda mugavat ninnunännu keskklassi ameeriklust muhedasti keel-põses-huumoriga võtta, ent on võimalik see oma peas autori abiga uueks lavastada. Lood toimivad, nalja saab natuke ka, naisteka (nõme sõna, onjo) elemendid on paigas.

Kes telekavas Teagardeni nime kohtab, vahetagu välkkiirelt kanalit. Kui aga on soov maheda roimaloo seltsis sulnisti aega viita, sobivad Charlaine Harrise lood nagu lusikas kõrvaauku. Keskajal kandis iga enesest lugu pidav pürjel kõrvade puhastamiseks asjaomast tillukest hõbelusikat kaasas, tänapäeval teame hästi, et ajude harjamiseks sobib üks kerge kvaliteetne krimivik ülihästi. Vähemalt väitnud nõnda akadeemik Lippmaa, kui laskis pool sajandit tagasi toonasesse Teaduste Akadeemia raamatukokku muu hulgas ohtralt ingliskeelset põnekirjandust tellida.