Kogu tõde sellest, mida keegi enam tõestada ei saa

Foto: Shutterstock

17 aastat pärast esmailmumist on taas lugejateni jõudnud Sass Henno noortepõneviku «Mina olin siin» uusversioon. Loe raamatust katkendit!

Esimene arest

Värdjad. Munnid. Lojaalsed koerad. Kärnased ja täissittunud, kotte lakkuvad koerad. Te peate mulle paberit juurde tooma, kui te midagi teada tahate. Jah. Sitaks juurde. Mitte idioodi ilmel, mida teile seal mendikoolis kaks aastat ajudesse tambiti, igat sõna jälgima, mida ma kirjutan. Just nii. Pead vaevumärgatavalt viltu. Nagu koerad. Võmmikutsikad. Ma tean, et teil on huvitav. Ma tean, et teil on põnev. Ma tean, et täpselt samasuguse idioodi näoga vaatasite te kunagi oma isa, kui ta teile näärideks kingitud mudellennukit põrandal huviga kokku pani. Vaatasite ja imetlesite, kuidas keegi teeb mängulise kergusega midagi sellist, mida te ei oska. Millest te aru ei saa. Millest te kärbund kottigi ei jaga. Sest te olete liiga lollid, et teid selle kallale lasta.

Te lõhute midagi ära. Või teete valesti. Nagu isa teile ütles.

Ma üldse imestan, et nutikamad teist on viimasel ajal vähemalt lihtmenetluse protokolle õigesti koostama hakanud. Kuigi te teete seda paarikaupa koos, pead enam-vähem üksteise õlal, nohistades ja ägisedes ning mõne sõna õigekirja aeg-ajalt koodeksist kontrollides, suudate siiski juba oma varesejalgu õigetesse lahtritesse kritseldada. Asi seegi. Kui mu vend eelmisel suvel Viimsis bussiootepaviljoni hunnikusse sõitis, ei pidanud ta pärast midagi maksma, sest mingi debiilikust nooreminspektor oli menetlusotsuses pooled asjad märkimata jätnud, ainult «ülaltoodule tuginedes karistada rahatrahviga 6000.−» oli väga püüdlikult välja kirjutatud. Aga «ülaltoodus» oli mitmeid vajakajäämisi. Seega, ülaltoodule tuginedes olete te kõik ühed kurvalt lollid sitakotid. Ja ma ei saa aru, miks te peate siin kahekesi vahtima. Kas te midagi üksinda ka teete? Onate ka kahekesi duši all peale tööd või? Pissil oskate käia ise või on hirm üksi kempsu ka minna? Türa, mul on tunne, et teil tulevad värinad ja krambid, kui te midagi ilma teisteta tegema peate. Eelmise aasta Pühajärve Beachi ajal võtsid Talis ja Aivo mingilt kohalikult kitselt raadiosaatja ära ja andsid gaasi ka väheke, sest tüüp oli jookide pärast ohkima tulnud. Aivo tahtis talle pudeli ka näkku lüüa, aga ment andis oma kella neile. Tall ja Aivo said kella eest pandikas 125.−. Raadiosaatjat ei tahtnud keegi osta. Üksi pole te mitte sittagi. Grupis olete te sama vähe. Nagu mingid kuradi Peterburi wannabe-uulitsamafioosnikud. Vanamuttidelt käekottide varastamise ja koolitüdrukute grupiviisilise vägistamise vahepeal käite veidi teistsugustel meestel mustade klaasidega Range Roverites suhu võtmas. Tegelikult tuleks teid kõiki grupiviisilise vägistamise eest maha lasta. Ma võin kiirmenetluse korras kohut mõista.

Sass Henno, «Mina olin siin». Foto: Raamat

Ülaltoodule tuginedes karistada mahalaskmisega eesti rahva ajude grupiviisilise vägistamise eest. Ja rahvas ütleb mulle veel aitäh.

Mul on paberit juurde vaja!

«Vabandage, kas ma saaksin paberit juurde?»

Haudvaikus.

Ainult võrekattega päevavalguslambid särisevad laes. Ja nurgas hingavad kaks menti. See, et ma midagi ütlesin, on nüüdsest selle ruumi saladus. Keegi ei kuulnud. Keegi ei mäleta. Tuba, mis pole oluliselt suurem kui keskmine peldik, oskab hästi saladusi hoida. Kui ma ei mõtleks pidevalt neile relvastatud debiilikutele, trellitatud akendele ja massiivsele metalluksele, tajuksin veelgi paremini selle ruumi hingesööbivat aurat. Seintele kraabitud tekstidest õhkub viha ja meeleheidet. Ängistust ja jõuetut raevu. Mida muud sa saaksidki tunda, kui sinu ümber ruumis, ruumist väljas, alumisel ja ülemisel korrusel on nii palju inimesi, keda sa vihkad palju rohkem kui oma vanemaid või keda iganes, kes su jamades süüdi on.

Ja ma tunnen, kuidas see tuba oma nimesid, kuupäevi ja roppusi täis kraabitud seintega on palju intelligentsem kui need kaks seina ääres nohisevat võmmi. Kas te olete mingid kuradi invapolitseinikud või? Te ei ole ju nii lollid, et te aru ei saaks. Või olete? Kuulmis‑ ja arusaamispuudega korravalvurid? Või lihtsalt veidi pikaldased? Tagasihoidlikult arenenud mõistusega nooreminspektorid? Ah? Nüüd te märkate, et ma ei kirjuta enam. Ja vaatan teid. Ja et te ei oska midagi öelda, on teil ebamugav. Teil puuduvad vastavad juhtnöörid, kuidas sellises olukorras toimida. Teilt pole keegi kunagi paberit küsinud. Suitsu, juua ja sitale küll, aga mitte kunagi tavalist paberit. Nüüd on error, jah? Nüüd sa sosistad talle midagi. Sa oled nii lühike ja tönts, et ei ulata selle pikema venna kõrva juurde, seega pead sa kikivarvule tõusma. Nüüd olete täpselt sellises asendis, nagu poiss ja plika. Põsemusi. Töötunked, relvavöö ja kirsad. Te olete peded! Ma ei tohiks küll naerda, aga te ju ei saa aru, et ma naeran. Emotsioone võmmidele ei õpetata. Kuskil Lõuna-Ameerika makropoli pedelinnajaos on kindlasti teie kujuga purskkaev. Suudlevad mendid.

Üks korravalvuritest liigutab.

Nii? Mis nüüd? Sa lähed ära? Jätad oma kaksikvenna üksi? Ära parem jäta. Ta kuseb endal püksid täis, kui ta minuga üksi ühes ruumis peab olema. Sina sõidad temaga ühes autos pärast vahetust koju ja tema haiseb.

Pikem mees noogutab mõtlikult, kui paks uksest välja astub. Uks kolksatab raskelt kinni. Kliks-klõks. Huvitav, miks ta ukse lukku keeras? Et äkki lasen vahepeal jalga? Ma pole ennast kordagi varem nii kurjategijana tundnud kui praegu. Ja nad räägivad, et minu siinistumisel on muuhulgas ka ühiskonda parandav toime. Fuck off oma imbetsilli jutuga.

Vaatan pikka menti. Ta ei vaata mulle otsa. Ma ei mäleta, kas ta on seesama, kes mu öösel kinni võttis. Aga tõenäoliselt on, sest ta on kuidagi tuttav. Ja võib-olla ta teab, et ma tean, et ta on. Ja võib-olla ta teab, et ma tean, et näiteks tema kolmemõõtmeline nägemine või stereokuulmine on minust umbes kahe ja poole sekundi kaugusel. Pastakaga, millega siis veel? Põlvega munadesse ja tera silma. Või kõrva. Üllatusmoment töötab samuti minu kasuks. Ja Kiirus on mu nimeks. Isegi aastatepikkune enesekaitsetreening, mendikool, jõusaal, rinnalihased ega ka su lemmikfilmid tarkadest politseinikest ei aita. Sest ma olen kiirem.

Käerauad on nii kuradi mõttetud. Need ei peata kedagi. Teevad ainult randmetele haiget. Oleks te mind kohapeal maha lasknud, oleks teine asi. Või vähemalt vigaseks. Oleks, oleks.

Panen pastaka hoopis rahulikult lauale. Väga rahulikult ja aeglaselt. Kui keegi sind selja tagant vaatab, tajud sa vahel selle momendi ära. Ma tunnen praegu, kuidas ta vaatab mu käsi. Jälgib iga liigutust. Iga sentimeetrit. Pöördun toolil järsult ümber ja ütlen:

«Vabandage, kas te saaksite kella öelda?»

Ment võpatab, astub sammu tagasi, mõtleb hetke, köhatab hääle puhtaks ja vastab: «3:32,» artikuleeritult lisades: «Teile tuuakse kirjapaberit varsti, tahtsite seda ju?» Artikuleeritult. Nagu akadeemias õpetati. Mõne aasta eest ei teadnud ma isegi, et selline sõna olemas on. Aga see pole praegu tähtis. Kurat, ma võin vanduda, et tunnen teda kusagilt. Mõne aasta eest olin ma pätt. Praegu võiksin su tütrele lõpukirjandi järeleaitamistunde anda.

Sass Henno Foto: Märt Miljan

«Jah, aitäh,» naeratan talle. Südamlikult on vist õige sõna. Mitte õige, aga esimene, mis mu ilme ja intonatsiooniga seoses pähe tuleks. Mitte keegi ei saa aru, kui ma valetan. Ema arvas, et ma olen narkomaan, kui talle esimest korda korralikult vastu hambaid andsin ja pärast igaks juhuks ütlesin, et ei mäleta. Tegelikult ei olnud mul enam ammu mingi kraamiga pistmist. Tegelesin juba selle halli Volvo mahamüümisega. See oli seesama kevad, kui me Ruslani garaaži seda topless-pesulat tegema hakkasime, aga need kaks kuradi hoora, kes pidid tööle tulema, hakkasid sinna hoopis mingeid tüüpe vedama. Üks murdis mu ninaluu. See on pikem lugu, kui hiljem aega jääb, siis räägin. Aga mõte on see, et keegi ei saa aru, mida sa tegelikult sellelt maailmalt tahad ja mida sa oma tegudega taotled. Ainult oletama on kõik kõvad mehed.

«Mul käed valutavad hullult,» sirutan raudus randmed tema poole, «kirjutamisega hakkasid väga soonima.» Võib öelda, et «nukralt» on see sõna. Või «kurvalt». Kasutada võib ka «mõjuvalt» või «taotluslikult». Mõlemad on õiged. Tegelikult võib neid viimaseid kasutada vist kõige kohta, mida me ütleme. Päevast päeva. Aastast aastasse. Kellele iganes.

«Kannatate ära.»

Värdjas.

Minutid mööduvad. Mina istumas selle laua taga ja mõtlemas oma elu kõige väärtusetumaid mõtteid, sest meelekohtades tuikab, kuklas pragiseb ja suulagi kipitab, ning kordnik seismas selle seina ääres, tõenäoliselt mõtlemas oma elu kõige põnevamaid mõtteid, on kõik, mis selles ruumis toimub. Need mõtted, mis vangistuses tulevad, on alati kõige kasutumad, kui need just põgenemisega seotud pole. Minu omad ei ole.

Et mitte ootusärevusest lolliks minna, tuleb endale tegevust leida. Vaatan toa seinu, mis on nii ära kraabitud, et paratamatult liigub mõte Olari õe randmetele. Hanna on hull plika, mingi kümme korda on tahtnud ennast ära tappa juba. Ma ei taha teda. Ma tahtsin tegelikult Renitat, aga ta läks kuhugi edasi ja ma ei näinud teda enam tol õhtul. Renital on tohutult ilusad silmad. Kavalad rebase silmad. Viimati käis ta mingi venelasega. Ma tahaks, et ta mu ära päästaks sellest jamast praegu. Me suudleksime jaoskonna ees. Ja sõidaks kuhugi kaugele. Kasvõi esimese ettejuhtuva autoga, mida ma käima panna oskan.

Pikk ment vaatab enda ette tühjusesse. Ja ma tunnen, et aeg-ajalt vaatab ta mind. Vaatab, nagu annaks see talle midagi mõtlemisaineks. Ja jälle tundub, et oleme kusagil varem kohtunud. Tõenäoliselt polnud see meeldiv. Ja nüüd ei suuda ta kuidagi välja jagada, mis mees ma olen, sest ma ei käitu tema eelduste kohaselt ja ei ole just tüüpiline keiss. Ära muretse, võmm, sa pole ainus. Keegi ei suuda. Ma mõtlen praegu Renita silmadele. Ta kaelale. Kõhule. Jalgadele. Varvastele. Raisk, ma armastan teda ikka veel.

Minutid mööduvad.

Võti lukuaugus teeb ukse lahtikeeramise häält. Uks avaneb ja see ment, kes enne ära läks, tuleb nüüd tagasi. «PAPER COPY» on kirjutatud karbi peale, mille ta minu laua peale paneb. Mitte minu laua, vaid selle laua, mis selles kambris on. Mina olen selle laua taha sattunud lolli juhuse tõttu ja ei peaks siin üldse tegelikult olema. See on kah pikem lugu. Mitte et midagi enam muuta saaks, aga küll te varsti aru saate.

Mendid sosistavad omavahel. Pikem, kes mind valvas, läheb minema.

Paks siga, kes paberit tõi, vaatab mind üleolevalt. Vaatan talle silma. Neile tuleb alati silma vaadata. Ment võtab kumminuia välja ja lükkab selle mulle nina alla ja puudutab otsaga mu põske.

«Korista ära oma toigas, munn, raisk!» lükkan selle raudus kätega eemale. Türa, ma ausõna tapan ta ära! Kui kinni minna tuleb, siis parem juba asja eest.

Kumminui käib väga kiiresti ühe arvestatavalt korraliku laksu vastu oimukohta. Korraks võtab pildi mustaks. Korraks võtab kõrvad lukku. Hetk veel ja ma tunnen, kuidas soe veri vasaku kõrva juurest alla niriseb. See põletab ja sügeleb. Marrastuspalavik levib aeglaselt üle põse. Pea huugab.

«Oli ohkimist midagi?» küsib nüüd paks. «Agressiivselt» on kokkuleppeline sõna selle iseloomustamiseks. Ametlik kõnepruuk see just pole. Värdjas koer. Tunnen, kuidas pisarakanalid vihaga täituma hakkavad.

«Pühi ära!» viskab ta taskust võetud sitapaberi minu ette lauale.

Kunagi me saame kokku kuskil ööklubis. Kunagi kohtume äkki pargis, kui sa oma litsi ja võõra mehe nikutud lastega jalutad. Kunagi juhtun ma sinuga supermarketis ühte kassajärjekorda. Kunagi olen ma oma kuuese bemariga ristmikul punase tule taga sinu kõrval reas. Ja siis kunagi oled sa väga kindel, et mendiks hakkamine oli sinu elu suurim viga. Lapsena tahtsid kraanajuhiks ja veidi vanemana maadeuurijaks. Päris kooli lõpus huvitas sind sport. Aga see, et sa mendikooli astusid, oli viga. Ja valesid otsuseid ei andestata kellelegi. Elu maksab meile nende eest kätte.

Või mina maksan.

«Paelad võta maha,» osutab ta oma nuiaga mu jalanõudele, «ja pane laua peale.»

Ma ei vasta midagi. See paelade asi on neil sellepärast, et ma ennast üles pooma ei hakkaks. Mõnikord on nad selle paelte asja unustanud. Või ununeb püksirihm. Tulemuseks on ukselingi või radiaatori külge poodud pisisuli.

BNS: Väikese koguse narkootilise aine omamisega politseile vahele jäänud ja arestikambrisse paigutatud, varem tingimisi karistatud noormees poos end üles.

Eesti Päevaleht Online: Politseile varem tuttav 20aastane Rass jäi ööklubis Essex läbi viidud haarangu käigus vahele üleeile hilisõhtul.

«Ta toodi arestimajja, vaadati korralikult üle, kingapaelad võeti ära,» ütles Lääne-Viru politsei ülemkomissar Kuratteab Kess. Poisil olid topeltpüksid rihmaga, millele Kessi sõnul õnnetuseks tähelepanu ei pööratud. Just rihmaga poos Rass end arestikambris nari nurga külge üles, vahendab EPL Online.

Ja nii see käibki.

Ühesõnaga, kõik see on mu enda turvalisuse huvides. Mingi järjekordne korduvale pretsedendile rajatud määrus. Määrused ei tea, et ma oskan ennast ka ilma abivahenditeta ära tappa. See on see teadmine, mida nad sõjaväes, lahingukoolis või mendiakadeemias ei õpeta, kuigi peaks. Alati on paljaste kätega vähemalt kaks lihtsat võimalust. Aga ma ei saa pedagoogipalka, et neid praegu õpetama peaksin hakkama. Ning kui te pole piisavalt nutikad, et selle peale ise tulla, siis olete oma haletsusväärse elu küllaga ära teeninud.

Ärge kartke, ma ei kaldu kõrvale. Kohe räägin teile selle loo, mille algus on kuskil aastate taga. Ja lõpp siinsamas koos minuga selle laua taga istumas. Ärge saage valesti aru. See ei ole minu lugu. See ei ole mu perekonna, lapsepõlve ega sõprade lugu. Ja kahjuks mitte ka armastuslugu, kui väga ma seda ka ei tahaks.

See on kogu tõde sellest, mida keegi enam tõestada ei saa. Need, kes seda lähedalt nägid, on tänaseks juba maetud, trellide taga või vaikivad koos oma uute, õnnelike ja turvaliste eludega. Ma tean, et nad mäletavad, kuid lihtsalt ei räägi sellest. Tegelikult poleks ka mina rääkinud, kuid praegu pole mul alternatiivi — ma tahan, et te teaks, kes ma tegelikult olen.

Minevik on fakt. Tulevik on see, mida on võimalik muuta. Niikaua kui see võib päästa kasvõi ühe väikese elu, on see lugu jutustamist väärt. Aastate möödudes olen end hingetuks valetanud, püüdes oma minevikku kõigile talutavaks muuta.

Selle asemel, et muuta neile talutavaks kõike muud, mis on veel minu võimuses. Mu sõbrad pole väljamõeldud ja meie teod polnud juhuslikud. Kuid ma ei väsi kordamast, et see pole enam minu lugu.

See on ühe poisi lugu, mis lõpeb seal, kus minu oma algab. Seda on vaja, et ma saaks alustada. Seda on vaja, et need asjad ei korduks. Ja seda on rohkem, kui te ootate.