KATKEND ⟩ «Uppunud jaht, pardal tapetud perekond, tänini lahendamata saladus...»

Foto: Shutterstock

Loe katkendit Denise Mina uuest põnevast krimiromaanist «Kinnisidee».

Ühe tavalise päeva hommikul teatab Anna abikaasa, et jätab naise tolle parima sõbranna pärast maha ja läheb nende kahte tütart kaasa võttes uue kallimaga reisile. Anna, kelle turvaline ja mugav maailm on kokku varisenud, leiab põgenemistee selles, mida on juba aastaid armastanud: temast veel halvemas olukorras olevate inimeste lugude kuulamises.

Denise Mina, «Kinnisidee». Foto: Raamat

Seda võimalust pakub tõsielukrimi taskuhääling. Istudes, klapid peas, keset oma senise elu varemeid, tunneb ta korraga ära ühe ohvri nime ja tema peas võtab võimust kinnisidee: Anna leiab, et on ainus inimene, kes teab, mis juhtus ta vana tuttavaga tegelikult.

Naine, kellel pole midagi kaotada, pühendub loo uurimisele. Paraku ei oska ta aimatagi, et ta minevik ja olevik kihutavad kokkupõrkekursil, ja kogu maailm, mille üles ehitamise nimel ta on nii palju vaeva näinud, sööstab vabalangusesse.

***

Lihtsalt räägi tõtt. Olen seda alati oma lastele öelnud. On alles totrus, mida lastele õpetada. Tõe rääkimiseks peab olema põhjus. Mina lakkasin tõtt rääkimast juba mõne aja eest ja võtke teadmiseks, see on olnud viimase peal. Parim otsus. Muudkui valetage ja valetage, mõelge välja nimed, taust, mis meeldib ja mis mitte, lihtsalt luuletage, nagu jaksate. See teeb kõik palju lihtsamaks. Aga nüüd, ehkki vastu tahtmist, räägin ma taas tõtt. Selleks on igati mõistlik põhjus.

Olin veel väga noor, kui ma oma elu tõtt rääkides esimest korda ära rikkusin. Mu ema oli just surnud. Mehed kogunesid öösel mu aeda, et mu maja suunas rõvedusi karjuda, kuna ma olin tõtt rääkinud. Kõik hakkasid omavahel arutama, mis minul ja minusugustel inimestel viga võiks olla. Keegi sai nii tigedaks, et naelutas mu välisukse külge kassi. Keegi mees murdis mu majja sisse ja üritas mind tõe rääkimise eest tappa.

Niisiis panin suu kinni ja lasin jalga. Vahetasin nime ära ja muutusin salatsevaks ja ettevaatlikuks. Panin selle osa oma elust luku ja riivi taha, ei rääkinud sellest enam kunagi. Kui mõni vähegi selle looga seotud asi jutuks tuli – elumajade põlengud, Gretchen Teigler, jalgpall –, läksin tualetti või vahetasin teemat. Mul polnud tunnet, et ma valetan, ma lihtsalt polnud enam Sophie Bukaran. Ma olin Anna McDonald ja neil asjadel polnud minuga mingit pistmist. Tundsin end turvaliselt.

Kui kõik ümberringi karjuvad ja sa oled väsinud ja hirmul ning kogu maailm sind vihkab, on lihtsalt vait olemine suurim luksus.

Aga nüüd räägin ma sellest jälle. Kirjutan teile lugemiseks selle kõige kohta terve raamatu. Ma pole kangelane. Ma pole ülivapper kanaarilind kaevanduses, kes on valmis laskma end surmatunnini taga kiusata, sest teab sügaval sisimas, et jäi tõele kindlaks. Mina räägin tõtt hoopis teistsugusel põhjusel. See pole küll nii kiiduväärne, kuid on ehk pisut mõistetavam. Ja tõde jääb tõeks.

**

Päev, mil mu elu õhku lendas, algas hästi.

Oli varane novembrihommik ja ma ärkasin ilma äratuskellata. Mul oli selle üle hea meel. See oli ühtlasi kenasti kooskõlas meie paarinõustaja soovitusega: mina ei aja Hamishit kell kuus hommikul oma äratuskellaga üles ja tema ei mängi õhtu otsa lapsi eirates telefonis Candy Crushi.

Ma ootasin seda päeva. Mul oli telefonis uus tõsielul põhinevate krimilugude taskuhäälingusari, mille kohta olin palju head kuulnud. Kavatsesin enne kõigi äratamist ja laste kooli saatmist asjast maigu suhu saamiseks esimest osa kuulata ja seejärel end nüride majapidamistööde laamast läbi murdes maratonkuulamise korraldada. Hea taskuhääling annab imelise võimaluse viibida samal ajal mitmes maailmas. Olen keemilisest puhastusest asju ära toomas käies tagasi löönud assüürlaste pealetungi. Olen aluspükse ostes olnud tunnistajaks sellele, kuidas jõhker mõrtsukas õiglase karistuse saab.

Lamasin ootusärevust ette nautides voodis, vaadates, kuidas tänavalt paistev valgus laes väreles, kuulates, kuidas küttesüsteem tööle lülitus ja vana uhke majadaami luustik ägama ja naksuma hakkas. Tõusin, tõmbasin kampsuni selga, torkasin sussid jalga ja hiilisin magamistoast välja.

Mulle meeldis tõusta enne teisi, mil majas valitses vaikus ja mina sain selles tardunud maailmas üksi lugeda või taskuhäälingut kuulata. Ma teadsin, kus kõik on. Teadsin, et nad on kaitstud. Võisin end lõdvaks lasta.

Hamish seda ei kannatanud. Tema meelest tekitas see kõhedust. Milleks oli mul tarvis seda aega omaette olemiseks, majas ringi hiilimiseks? Miks oli mul tarvis nii palju üksiolemise aega?

Usaldusprobleemid, ütles selle kohta paarinõustaja.

Püüdsin Hamishit rahustada, kinnitasin, et mul ei ole kavas teda ära tappa või midagi. Aga tundus, et see ei mõjunud eriti rahustavalt. «Tegelikult, Anna, kui olukorda Hamishi seisukohast hinnata, siis võib see tema jaoks võrdlemisi vaenulikult kõlada.» – «Tõesti või?» küsisin ma vaenulikult. Kas see kõlab tõesti vaenulikult? Siis arutasime seda mõnda aega. Tegemist oli nõmeda protsessiga. Olime mõlemad vaenulikud ja kurvad. Meie suhe tegi läbi surmaheitlust.

Hiilisin kõige valjemini kriuksuvaid põrandalaudu vältides kikivarvul üle trepimademe ja kiikasin mõlema tüdruku tuppa. Nad magasid oma väikestes voodites sügavat und, koolivorm toolile valmis pandud, sokid kingades, lips krae all ootel. Soovin, et oleksin neid kauem silmitsenud. Ma ei pidanud neid enam iialgi nii süütuna nägema.

Läksin tagasi trepimademele. Maja ülemist ja alumist korrust ühendas tammepuust käsipuu, täpselt pihukumeruse järgi lihvitud, käe all pisut reljeefne. See laugles trepilookega kaasa nagu pikk kollasest martsipanist madu. Trepp viis alla suurde vestibüüli, kus välisukse kõrval troonisid marmorsambad ja põrandat ehtis Hamishi suguvõsa iidset vappi kujutav mosaiik. Maja ostis 1869. aastal Hamishi vanavanaisa. Uuest peast, Kreeka stiili viljelenud arhitekt Thomsoni käest.

Hamish tundis oma tausta üle tohutut uhkust. Minu oma kohta ei teadnud ta midagi. Ma pean seda siinkohal rõhutama. Ma ei ütle seda nüüd, mil kõik on ilmsiks tulnud, üldse mitteüksnes tema kaitsmiseks. Ta oli üks advokatuuri vanemliikmetest ja lootis saada kohtukoosseisu valitud nagu ta esiisadki. Ta poleks seda kõike üksnes soovist minuga koos olla ohtu seadnud.

Kui me tutvusime, olin ma Anna, uus ajutine kontoritöötaja kuskilt Aberdeeni kandist. Hamishi valimine oli mul hoolega läbi mõeldud. Tuleb siiski öelda, et ma armastasin teda ja armastan mõnikord praegugi. Kuid ma valisin teadlikult vanema, rahaka ja positsiooniga mehe. Oma häälekõla armastava, faktidest ja seisukohtadest pakatava. Ta pakkus ideaalset peidupaika.

Hamish oli selles majas sündinud ega olnud kunagi kuskil mujal elanud. Ta perekond oli kakssada aastat Šoti justiitssüsteemis või sellega seotud valdkondades tegev olnud. Välisreisidest ta suuremat ei pidanud. Luges üksnes Šoti kirjanike raamatuid. Minu jaoks oli see niivõrd kummaline. Pidasin teda lausa pisut eksootiliseks.

Hallis oli sel hommikul külm. Kõndisin sellest läbi valgesse läikivasse saksapärase kujundusega kööki ja tegin kannutäie kohvi. Võtsin telefoni. Tõsielul põhinevate krimilugude taskuhäälingusari kandis pealkirja «Surm ja Dana». Kirjeldus teatas: «Uppunud jaht, pardal tapetud perekond, tänini lahendamata saladus ...»

Oo jaa: pahaendeline toon, mõrvad, kõik oli olemas. Ja see lugu oli juhtunud ajal, mil mu tüdrukud olid tillukesed, maailmast eemal viibitud ajal täis väikeseid kampsuneid ja emade ajatu lahingrivistuse ridades vaikides kooli juures passimist. Mina ei teadnud sellest mõrvaloost mitte midagi.

Valasin endale suure kruusitäie kohvi, võtsin istet, asetasin telefoni enda ette köögilauale ja vajutasin esitusnuppu. Ootasin paeluvat ja pingelist lugu.

Mul polnud aimugi, et mind ootas ees taaskohtumine Leon Parkeriga.