10 mõtet, miks ja kuidas tekivad meie elus traumad

Foto: Shutterstock

Heliose kirjastuses ilmunud Bruce D. Perry ja Oprah Winfrey raamat «Mis sinuga juhtus?» on kõigile neile, kelle ema, isa, elukaaslane või laps on traumat kogenud. Ja kui sind või sinu lähedasi on kunagi kirjeldatud niisuguste väljenditega nagu «tahab inimestele meeldida», «õõnestab iseennast», «häiriv», «vaidlushimuline», «elab muus maailmas», «ei suuda ühel töökohal püsida» või «ei oska suhtes olla», on see raamat sulle. Või neile, kes tahavad paremini mõista ennast ja teisi. Siit leiad kümme mõtet, miks ja kuidas tekivad meie elus traumad.

 

• Olenemata sellest, kas neid armastatakse või mitte, on kõigil praegustel ja kunagistel vastsündinutel üks ühine omadus. Olenemata sellest, millistesse oludesse me sünnime, saabume siia ilma kaasasündinud terviklikkusega. Me ei alusta elu, küsides, kas minust piisab, kas ma olen vääriline, kas ma olen armastust väärt.

• Aju võib jagada neljaks omavahel ühenduses olevaks piirkonnaks: ajutüvi, vaheaju, limbiline süsteem ja ajukoor. Strukturaalne ja funktsionaalne keerukus kasvab alumistest ja lihtsamatest piirkondadest ajutüves ülespoole ajukooreni. Ajukoor vahendab ainult inimestele omaseid funktsioone, nagu kõne ja keel, abstraktne tunnetus ja võime meenutada minevikku ja kujutleda tulevikku.

• Kui last väärkoheldakse, võib tema aju luua seose väärkohtleja omaduste või väärkohtlemise asjaolude – juuksevärv, hääletoon, taustal mängiv muusika – ja hirmutunde vahel. Need keerukad ja segadusseajavad assotsiatsioonid võivad käitumist mõjutada aastaid, hilisemas elus võib tekitada paanikahoo näiteks restorani kelner, kel on pruunid juuksed ja kes seisab tellimust võttes liiga lähedal.

• Kui ühel vanemal tekib uus suhe, juhtub kaks asja. Esiteks hakkab laps – ja see kehtib ka beebide puhul – endalt küsima: «Kes see inimene on ja mis asi see on?» Teiseks tunneb ta, et vanema tähelepanu kandub tema pealt selle teise inimese peale. Nii et on üsna selge, kui häiriv on see ilma vaenulike, agressiivsete suhete või väärkohtlemisetagi.

• Rütm on terve keha ja vaimu jaoks ääretult oluline. Igaüks suudab arvatavasti näitena kirjeldada midagi rütmilist, mis neile parema tunde tekitab: kõndimine, ujumine, muusika, tantsimine, lainete murdumine rannal...

• Stress tekib siis, kui nõudmised või probleemid meid tasakaalust välja viivad, eemale meie reguleeritud «omadustest». Kui oleme tasakaalust väljas, on regulatsioon häiritud ja me tunneme ebamugavust või stressi.

• Tasakaal on tervise olemus. Tunneme end ja funktsioneerime kõige paremini siis, kui meie keha süsteemid on tasakaalus ja kui oleme tasakaalus pere, sõprade, kogukonna ja loodusega.

• Enamik inimesi tunneb väljendit «võitle või põgene». See viitab reaktsioonidele, mis võivad tekkida, kui me kardame. Aju suunab tähelepanu potentsiaalsele ohule, lülitab välja ebavajalikud vaimsed protsessid (näiteks elu mõtte üle arutlemine või lähenevast puhkusest unistamine).

• Kui laps kasvab kodus või kogukonnas, kus on palju etteaimamatust, kaost ja pidevat hädaohtu, muutuvad tõenäoliselt ka tema stressireaktsiooni süsteemid. See kehtib eeskätt siis, kui väärkohtlemine, kaos või kokkupuuted vägivallaga toimusid kodus, ja täiskasvanud, kes pidanuks last kaitsma ja hoidma, olid valu, hirmu või väärkohtlemise põhjustajad.

• Kui tekib mingi probleem või stressitekitaja, lööb see meid tasakaalust välja ja sisemine stressireaktsioon aktiveerub, et tasakaalu taastada. Ilma oluliste stressitekitajateta – sisemised vajadused (nälg, janu jne) on rahuldatud ja väliseid probleeme ega hädaohte ei ole – oleme pidevas rahulikus seisundis. Kui probleemid ja stress paisuvad, muutub meie sisemine olek valvsast surmahirmuks.