AJALOOLINE KRIMI ⟩ «Mis on abielul õnnega pistmist? Asi oli traditsioonis, sündsuses ja ellu jäämises»

Raamatuga «Mõrv Blackwater Bendis» jätkub Clara McKenna ajalooliste kriminaalromaanide sari «Stella ja Lyndy mõistatused», mis heidab pilgu traditsioonidesse uppunud Inglise maamõisa, kuhu toob värskeid tuuli Ameerika «miljoni dollari printsess» Stella Kendrick.

Stella viibib juba paar kuud Inglismaal New Forestis ning valmistub kihluspeoks krahv Atherly poja Lyndyga, kes on talle juba väga meeldima hakanud. Kuid tulevane ämm ei suuda leppida Stella ameerikaliku vaba olekuga ega jõua ära kahetseda, et ta poeg ei saanud omal ajal abielluda leedi Philippaga, kes on nüüd rikka lord Fairbrotheri naine. Aga siis leitakse Blackwateri ojast Philippa mehe surnukeha ja kaunis, kuid salakaval leedi Philippa on taas vaba! See teeb Stella üsna murelikuks.

Raamatu süžeeliinid viivad erinevate kuritegudeni ja hakkavad lõpuks omavahel põimuma. Sündmuste taustaks ja vallandajaks on paksu verd tekitav tõuponide «iludusvõistlus», oma tähendus on ka arheoloogilistel väljakaevamistel, mida korraldab lord Atherly ühes muistses kalmes.

Pildile ilmub uusi problemaatilisi tegelasi, nagu daame hullutav taimekütt Cecil Barlow või Stella isa silmarõõm, väidetav seltskonnalehe ajakirjanik Jane. Kuritegude lahendamisel pakuvad politseile taas tõhusat abi Stella ja Lyndy, kelle vahele ei suuda kiilu lüüa ei Lyndy ema ega leedi Philippa oma kahtlaste plaanidega.

Loe raamatust katkendit!

Clara McKenna, «Mõrv Blackwater Bendis». Foto: Raamat

***

August 1905

Hampshire, Inglismaa

Leedi Atherly ei söandanud abikaasa poole vaadata. Ta ei võinud end usaldada, et üle ei reageeri. Ja mida siis küll seltskonnas arvataks?

Kunagi oli ta Williamit ülimalt nägusaks pidanud. Nüüd olid nad aga juba liiga palju aastaid koos elanud ja tema pidanud liiga pikalt taluma rahulolevat helki mehe pilgus. Niisiis vaatas ta otse enda ees keerlevaid kirevates riietes tantsijaid, kroonlühtri sära, mis veikles vastu daamide ehetelt, kleitide sädelevatelt kaunistustelt, läikima löödud põrandalt. Muusikud, kes olid nii head kui neid Londonist üldse võis leida, olid alustanud Lehári pala «Kuld ja hõbe». Leedi Atherly ise eelistas Johann Strauss nooremat, sest mäletas veel korda, kui keerles Straussi «Viini vere» saatel ühe hästirõivastatud kavaleri käte vahel ringi. Aga samas meeldisid talle kõik valsid, isegi see uus. Lõug valutas pingutusest, kui leedi Atherly üritas hukkamõistvat ilmet alla suruda.

«Ma oleksin arvanud, et oled rahul, Frances.»

Rahul? Nii Williami moodi midagi sellist öelda. Tema rõõmust võis aru saada – mees oli saanud kõik, mida soovis. Pealegi, mis on abielul õnnega pistmist? Asi oli traditsioonis, sündsuses ja ellu jäämises. Ja need kõik vankusid ohtlikult ühe noore kasvatamatu Ameerika tüdruku õlul. Kuidas ta võiks sellega rahul olla?

Kõnealune tüdruk keerles mööda, seejuures piisavalt lähedalt, et naiste pilgud võinuks kohtuda, kui leedi Atherly poleks preili Kendricki pilku vältinud. Preili Kendricki elevandiluukarva pitsidega roosa satäänkleidi saba kahises mööda põrandat, kui tüdruk jälle valesammu tegi. Isegi oma äärmiselt võimeka tantsupartneri embuses (Kas leedi Atherly polnud oma poega mitte hoiatanud, et ta ameeriklannaga liiga tihti ei tantsiks?) jäi tal nõtkusest vajaka.

«Eks ole armas?» kommenteeris William. Leedi Atherly pööri tas silmi ja hoidis keelt hammaste taga. Lollakas.

Eks seda piigat imetlenud muidugi kõik mehed. Kuidas teisiti? Preili Kendrick oli kaunis ning jagas kõigile naeratusi ja komplimente nagu maiustusi. Tema lakkamatud küsimused jätsid meestele ka mulje, nagu teda tõesti huvitaks, mida neil öelda on. Naised olid muidugi targemad. Võta kasvõi proua Cowperthwaite ja proua Edsall, kes kohe lehvikute taga sosistama kukkusid, kui preili Kendrick möödus. Ükski heast suguvõsast daam ei huvitu hobusearetusest ega fossiilide väljakaevamisest ega kalapüügist ega sellest, kes valiti parlamenti ega mõnest muust niivõrd mehelikust ajaviitest.

Ja siis valssis mööda leedi Philippa Fairbrother. Leedi Philippa oli nõtke. Nutikas. Silmipimestavalt kaunis. Ja ta ei paljastanud oma hambaid nagu hobune. Oma smaragdrohelise ja elevandiluu karva satäänkleidiga oli ta hea Inglise kasvatuse musternäide. Ja kas ta polnud mitte Lyndyt jumaldanud? Markii tütrena kehastas ta kõike, mida üks ämm võiks soovida.

Kui vaid leedi Philippa oleks abiellunud Lyndyga ja mitte lord Fairbrotheriga. Morrington oleks laostumisest pääsenud, ilma et leedi Atherlyl tulnuks taluda alandust ameeriklaste tõttu. Kui vaid leedi Philippa oleks suurema kaasavara pärinud.

«Sa ise nõudsid, et miss Kendrick peole tuleks, Frances. Miks sa siis mossitad, kui su tulevane minia on balli kauneim neid?» Sest ükski hästikasvatatud daam ei naeraks tantsides ega eiraks ta ka seltskonnas viibivate emandate pahakspanevaid pilke. Mille üle sel miss Kendrickil üldse naerda on? Kindlasti ei öelnud Lyndy midagi vaimukat. Leedi Atherly poeg pole vaimutseja.

Algusest peale otsustas leedi Atherly, et teeb miss Kendricki originaalitsevale käitumisele lõpu. Aitab neist Lyndyga patseeri mistest ilma saatjadaamita ja ise automobiili juhtimistest. Aitab avalikest õrnuseavaldustest, luba küsimata tallis käimistest ja ühiskondlikest kohustustest šlikerdamistest. Ent leedi Atherly pingutustele vaatamata käitus miss Kendrick ikka veel impulsiivselt, lasi end tunnetel kaasa kiskuda ja mis kõige hullem – esitas järjekindlalt kohatuid küsimusi. Leedi Atherly oli teinud vea, kui nõudis, et miss Kendrick ja tema talumatud sugulased Morrington Hallist välja koliksid. Kui aga miss Kendrick asus elama Pilley mõisa, ei saanud leedi Atherly tal enam silma peal hoida. Tülinaks oli seegi, kellega plika läbi käis. Leedi Atherly oli juba eos surmanud sündsusetu sõbrustamise hõbesepa tütrega. Aga veel täna õhtul oli leedi Atherly kuulnud alusetut kõlakat, et miss Kendrick on sina peal küla vana erakuga, kes on lisaks kõigele ussipüüdja!

Kas see tüdruk ei löö millegi ees risti ette, et aga Atherlytele häbi teha?

«Meeldiv õhtu, kas pole?» sõnas ühe väikemaaomaniku täidlane naine, kes oli talle külje alla pugenud. Naise purpurpunane siidkleit oli kriiskavas ebakõlas tema punaste juustega ja enda parfümeerimiseks oli ta end vulgaarselt roosiveega üle valanud. Leedi Atherly oli ta aastaid tagasi ühele aiapeole kutsunud ja see naine eeldas, et võib sestpeale teda igal seltskondlikul koosviibimisel familiaar selt kõnetada. Leedi Atherly teadvustas tema kohalolekut vähima võimaliku peanoogutusega. Naine lasi lehvikul kokku vajuda ja osutas sellega üle saali. «Heldeke. Mis teie lapsel küll arus on?»

Leedi Atherly, kes teadis, et ta tütar Alice läks õhtusöögile, otsis pilguga tantsupõrandalt Lyndyt. Saali tagaotsas olid tantsijaid kobarasse kogunenud, nende seas Lyndy ja miss Kendrick. Üks lakei, ilme ebaiseloomulikult murelik, ütles neile midagi ja osutas ukse poole. Enne kui teener jõudis lause lõpetada, korjas miss Kendrick oma kleidi slepi käte vahele ja tormas temast mööda, et saalist kaduda. Lyndy tõttas talle järele.

Leedi Atherlyst vallandus pikk vaikne ohe. Mis siis nüüd?

Kogu enesevalitsusega, mille leedi Atherly suutis esile manada, pigistas ta huuled kokku, toetas sõrmeotsad kergelt tiaara külmadele briljantidele ja ütles: «Vabandage mind.» Tegelikult oleks ta tahtnud oma abikaasale karjuda: «Kas näed, mida sa suguvõsale teinud oled, William? Kas näed, mida ma pean taluma?» Aga seda ta ei teinud. Ta tüüris sihikindlalt läbi pungil täis ballisaali, olles otsusele jõudnud. See peab lõppema.

Tom Heppenstall keeras kraani liiga hilja kinni. Vahumüts mul litas üle serva ja vaht libises mööda klaasikülge alla. Mees vangu tas vastikust tundes pead, kui haaras käteräti järele, mis tal õlal rippus. Klaasi kuivaks pühkinud, asetas ta õllepindi baariletile ja noppis selle kõrvalt kahepennise, peaaegu vaatamata, kes oli porteri tellinud. Ta vaatas hoopis üle punetavate nägude mere avaneva ukse poole.

Oeh, pagan küll.

Ukseavas, vana kartulikott üle õla heidetud, seisis Harvey Milkham ja põrnitses teda tolmuse kulunud mütsi alt, mis mõlemal peaküljel lotendas. Kas Tom oli seda meest üldse kunagi paljapäi näinud? Ussipüüdja rasvased juuksed olid võidunudvalged ja nagu Tom teadis, siis osalt sellepärast, et Harvey oli kõigi teada vana nagu New Foresti mets ise. Mõned lõõpisid, et kord kohanud Harvey kuningas Rufust ennast, enne kui see õnnetult enneaegu otsa sai. Aga lisaks teadis Tom teda paksude hallide puhmaskulmude järgi, mis mütsi alt metsikult välja turritasid. Ime, et mees üldse midagi nägi. Aga pilk oli tal terav nagu öökullil ja nüüd piidles ta sellega rahvast täis kõrtsi.

Igal teisel päeval valaks Tom Harveyle tavalise välja, enne kui vennike letinigi jõuab. Püsikundesid erak ei häirinud, sest vennike ei toppinud oma nina teiste asjadesse. Venivatel vihmastel päevadel lõbustas Tom end sellega, et torkis ussipüüdjat küsimustega: Kas Harvey leidis uue uru? Kas ta külastas lord Duddletoni, et sööta armulise isanda rääkivat linnukest ussidega, mille ta oli sellel päeval püüdnud? Kas Harvey oli kohanud toda härrat Londoni loomaaiast? Või oli ta taas kord Pilley mõisas ameeriklasi külastanud?

Milline eriskummaline paar need kaks – miss Kendrick ja ussi püüdja. Aga omamoodi oli nende sõprus ka mõistetav, olid ju mõlemad väikestviisi metsa poole.

Aga sellisel õhtul nagu täna (ja hoidku Jumal selle eest) kuulutas Harvey saabumine vaid õnnetust. Mitte kõik kohalikud polnud nii külalislahked. Ja ega Harvey ise ka kaasa aidanud. Rohkem kui ühel korral oli ussipüüdja otsustanud, et Knightwood Oakis pole ruumi jalgagi maha panna, ja oma kartulikoti sisu otse põrandale tühjendanud. Kohalik köögiviljakaupmees ja kes-kõik-veel polnud sestsaadik oma jalga üle kõrtsiläve tõstnud. Tom pidi enne Harveyni jõudma, kui vana ussipüüdja sama trikki katsetab.

Tegemata kuulmagi kellegi bitteripindi tellimust, komberdas Tom leti tagant nii kiiresti välja kui paistes pahkluu lubas ja trügis kihava rahva sekka. Kui Harvey Milkham tolle neetud kotiga uksel ei seisaks, oleks Tom viimasel ajal elavnenud äriga rahul. Sellest peale, kui eelmine vikaar maha löödi ja küla peal levisid kuulujutud, et tapja mõlgutas mõrvaplaani just Knightwood Oaki trahteris, oli Tom näinud uute kundede juurdevoolu. Peamiselt oli see ümberkaudsete külade rahvas, kellest osa rändas kohale nii kaugelt kui Ringwoodist ja Minsteadist, et mõrvariga samas pubis õlleklaasi kummutada. Õnneks polnud jutud Old Foresti piirest kaugemale levinud. Kui untsantsakad hakkaksid kokku voorima, kaasas kõiksugu häda ja viletsus, teeks Tom ehk tühjadele kõlakatele lõpu. Aga kuni linnavurlesid pole näha, siis kes on Tom, et ärile kätt ette panna?

«Kuidas jalg elab, Tom?» küsis üks heasoovlik kunde, kui kõrtsmik üritas mööda trügida. Tom vastas uratuse ja peavangutu sega, kui märkas toda kasutut poisinolki, kes oli tema kirstunael ja paistes pahkluu põhjus. Poiss hoidis enda ees mustade õlle klaasidega ülekuhjatud kandikut. Kui ta katsus meestepundist mööda navigeerida, kergitas poiss kandikut. Ähvardavalt pea kohal õõtsuv klaasivirn kõlksus, aga ei kukkunud.

«No-noo!» karjus Tom. «Vaata õige ette, mida sa teed seal, poiss.»

Eile oli poisivemmal Tomi teadmata pool klaasitäit siidrit põrandale läigatanud, kui oli väidetavalt kuulnud pubi eelmise omaniku, vana Bertie kummitust. Tom teadis, et see oli vaid tuul, mitte rohkem kui sajand tagasi smugeldamise eest vangikongis kuhtunud mehe vinguv viirastus, aga poiss jäi legendi uskuma. Lisaks jättis ta siidriloigu koristamata. Täna hommikul, kui Tom oli keldrivarusid üle vaadanud, libises ta kleepjal vedelikul ja nikastas pahkluu ära. Et Tom pole sekeldaja tüüpi, pigistas ta alla lusikatäie siirupist oopiumitinktuuri, enne kui kamandas, et poiss terve põranda ära peseks. Aga isegi temale oli selge, et päev otsa leti taga seismine jalale head ei tee. Tuikava pahkluuga Tom liipas heasoovijast mööda ukse poole.

«Harvey! Harvey!»

Hõiked, mis kerkisid üle kõrtsisumina, kui sulased, poesellid, kaubavedajad ja talunikud end alkoholist õlitatud keelepaeltega päevatööst välja elasid, ei pärinenud pubi sisemusest. Mehed tõstsid pilgu oma õlleklaasidelt, kui Tom avatud uksele lähenes. Üks Morrington Halli tallipoistest kargas kaarikult maha ja tõmbas hobuse pubiesisele kiviklibuplatsile.

«Oot-oot! Vii see hobune siit minema!» karjus Tom. Sellest ei tule midagi head, kui korralik bitteri hõng hobuse higihaisuga seguneb. Aga tallipoiss, nägu punetav ja ilmselgelt ärevil, ei teinud temast välja ja krahmas ohjadest vaba käega Harveyl ettevaatamatult käsivarrest kinni.

«Sa pead kaasa tulema. Otsekohe.»

Ehmunud Harvey keerutas end kannal ringi, et tallipoiss maha raputada. Kartulikott libises ta õlalt pubilävele maha. Mitu lähemal olevat meest kargasid eemale. Valu mööda jalga ülespoole sähvatamas, komberdas Tom nii kiiresti edasi kui sai. «Harvey, miss Kendrick kutsub sind,» lisas tallipoiss. Ameerika daami mainimise peale tõmbas Harvey üle oma habemetüükas lõua ja vantsis tallipoisi järel kaariku manu.

«Aga kas reilna põle mitte peol?»päris ta vana viril hääl.

«On, aga Tully sai rästikult salvata. Pead kiiremas korras kohale tulema.»

Kaks meest kargasid kaarikule, vana ussipüüdja nõtkemalt kui Tom oleks arvanud, ja jõudsid enne küla muruplatsist mööduda, kui Tom lävepakule jõudis. Ta sirutas ettevaatlikult käe hüljatud kartulikoti poole, milles miski vingerdas. Tom krahmas koti kätte ja käänas kotisuu kämblas kindlalt kahekorra. Siis lonkas ta pikkamööda uksest välja, ületas pubiesise platsi – möödudes puust laudadest, mis näisid nii vanad, et võisid olla juured alla ajanud – ja külatanuma, kuni jõudis muruplatsile. Selle serva rajatud tiheda lillepeenrani jõudnud, asetas Tom koti maha ja astus eemale. Pikk peenike keel nilpsas välja, kui sile pruun pea kotisuust välja tungis. Ülejäänud keha, seljal tumepruun siksakmuster, vonkles järele ja kadus puhmastesse.

«Põrgu päralt.» Tom jälestas madusid. Aga kes ei jälestaks, kui Harvey Milkham välja arvata? See polnud aga vaid ussisugu, mida ta needis. Tom teenis kasumit, tõsi, aga kas ta peabki jääma seda tegema Morrington Halli õnnetuste arvelt?

Stella hüppas automobiilist välja ja jõnksatas paigale. Ta pöördus, et näha, mis teda kinni peab. Ballikleit oli autoukse nurga taha takerdunud.

«Uhh. Lase lahti.»

Ta sikutas seda kahe käega ja ignoreeris kärinat, kui ta roosikarva satäänkleidi saba jalapikkuselt lõhki rebenes. Uksest vabanenud, tormas ta talli poole.

Ma ju ütlesin neile, et midagi sellist juhtub.

Tallis oli maad võtmas pimedus. Loojuva päikese pikad oranžid kiired, mis poolavatud akendest sisse immitsesid, valgustasid vaevu teed. Miks laternaid polnud süüdatud? Stella ruttas mööda vahe käiku, mida ta oli viimase kahe kuu jooksul sadu kordi peljanud, põigeldes kõrvale ärevil ja mahaheidetud pilkudega tallipoistest, kes rivistusid vahekäigu servadesse nagu raudrüüd Morrington Hallis. Ta möödus teiste hobuste latritest. Enamik hobuseid olid rahulikud ja pistsid pea uudishimulikult latriuste kohalt välja. Tõupuhas Orson ei vaevunud aga heinte kohalt peadki tõstma.

Nende paljulubav mära Tupper aga hirnatas, kui Stella mööda läks, sest aimas halba.

Kui Stella viimaks oma hobuse latrini jõudis, eristas silm vaevu tuttava kuju, mis oli õlgedega kaetud põrandal pikali. «Tully!»

Ta heitis end põlvili hobuse kõrvale ega hoolinud torkivatest õlgedest, mis läbi siidsukkade tungisid. Tully ei reageerinud. Ei tervitushirnatust, ei pea kergitamist ega isegi äratundvat pilku. Hobuse silmad jäid suletuks, kui Stella lähemale kummardus ja pea vastu hobuse saledat kaela surus.

Jumal, palun tee nii, et ta kõigest magaks.

Tully vasaku esijala paistes põlve ümber oli seotud puhas valge side. Väriseva käega puudutas Stella hobuse vigastamata paremat põlveõnnalt. Ta oleks peaaegu nutma puhkenud, kui tundis selget ühtlast pulssi. Aga südamelöögid olid kiiremad kui vaja.

Harvey oli teda hoiatanud, et viimasel ajal oli siinkandis rohkem madusid liikvel. Ja et rästikute sigimisaeg oli täies hoos, teadis isegi Stella, et tiine rästik võib ohtlik olla. Stella oli sellest Lyndyle rääkinud, aga mees seletas, et mõisavalitseja teavitamine pole tema seisusele kohane. Siis hoiatas ta lord Atherlyt, aga too oli professor Gridley eelseisva külastusega liiga ametis, et huvi tunda. Lõpuks läks ta ise mõisavalitseja jutule. Aga kuna lord Atherly polnud korraldust andnud, kehitas see vaid õlgu ja teatas, et tal pole õigust tegutseda. Need hierarhiareeglid olid hulluksajavad.

Ja ise veel ütlevad, et ameeriklased teevad rumalaid asju.

Liikumine õlgedes püüdis Stella pilku. Seni oli tal silmi jätkunud vaid Tullyle. Ta kergitas pead ja tundis ära lähedal põlvitava vanamehe, kel lotendav müts peaaegu silmile vajunud. Stella haaras kergenduse ja lootusrikka meeleheitega vanamehel käest. «Harvey, palun ütle, et temaga saab kõik korda.»

«Oo jaa, reilna. Punub sul juba õige pea mööda nõmme ringi.» Harvey patsutas Tullyt õrnalt ümarale vatsale. «Praegu magab õndsat und.» Mees kõneles murret ja kähinal, aga Stella ei pidanudki iga sõna mõistma. Piisas lohutavast hääletoonist. Stella heitis talle käed ümber, pigistas silmad kinni ja kallistas vana ussipüüdjat. Vanamees lõhnas niiske mulla ja magusa piibutubaka järele, nagu vanataat Luckett. Stella oli oma vanaisa armastanud. Kui teener oli talle ballil Tullyst uudiseid toonud, jäi Stellal süda seisma. Ta hoolis vaid sellest, kuidas kiiresti armastatud hobuse juurde jõuda. Keda huvitas, et isal küüti pole? Keda huvi tas, kas leedi Atherly tema rutakat lahkumist pahaks paneb? Aga nüüd, talli sünges vaikuses, pingul kehas levimas kergendustunne, igatses ta sätendavat ballisaali, muusikat ja Lyndy käte vahel tantsimist. Ta oli pidu nautinud.

Mõne viimase nädala jooksul oli Stella kartusega osalenud lugematutel tantsuõhtutel, kellaviieteedel, õhtusöökidel ja aiapi dudel, aina naeratades, naljatades ja visti õppides. Kokkuvõttes näis igaüht, sealhulgas isa ja leedi Atherlyt üllatavat, kui võluv üks ameeriklane võib olla. Stella sellest aga eriti rõõmu ei tundnud. Kuni tänaseni. Täna õhtul, vaatamata leedi Atherly vastuseisule, oli Stella otsustanud tantsida üksnes Lyndyga (ja milliseks tantsupartneriks ta osutus!). Kõik muutus. Viimase paari kuuga oli Stella oma vikonti üsnagi kiindunud.

«Khm,» tegi teegi ta selja taga.

Stella avas silmad ja kiikas üle õla. Lyndy, torukübaras ja sabakuues nägus nagu alati, seisis latriuksel, käed rinnal tihedalt risti. Ta oli isa Daimleris Stella kõrval siia sõitnud. Aga lisaks oli ukseavas ka ülemkutsar mister Gates ja Lyndy taga kobaras mitu talliabilist. Keegi oli süüdanud laternad ja vaatepilt oli kõigile näha. Kohmetunud Stella tõmbus Harveyst eemale. Ta toetus kandadele ja lükkas vallapääsenud salgu kõrva taha. Kübarat ta ei kandnud. Ilmselt unustas ta selle kiiruga peomajja.

«Kas Tullyga saab kõik korda, söör?» kokutas üks tallipoistest, silmad suured, kui ta pikema tallimehe Leonardi selja tagant kaela välja sirutas. See oli Charlie, sama poiss, kes Tully latrit küüris ja talle iga päev süüa andis. «Nägin teda ennist värisemas ja higistamas.»

«Oo jaa,» venitas Harvey. «Korras nagu Norras. Rästikud hobust maha ei murra, aga olemise teevad viletsaks küll. See, mida sa nägid, poiss, oli mürgi toime.»

«Aga sa määrisid teda mürgivastase salviga, eks?» tahtis Stella teada.

Kas see oli tõesti alles mõne nädala eest, kui Stella, kes oli isegi tallimehe teadmata Tullyga kahekesi ratsutama hiilinud, sattus selle veidra karuse vanamehe peale, kes kandis mütsilodu, põlveni ulatuvaid saapaid ja lõhestatud otsaga ussikeppi. Stella oli Tully juhtinud kitsa oja juurde, mis Whitley metsast läbi voolab. Mr Harvey Milkham ehk ussipüüdja, nagu kohalikud teda kutsusid, oli teisel pool oja ja suskas kepi sammaldunud kivihunniku alla. Stella jäi vaatama, mida mees teeb. Ilmselt märkas too nende sealviibimist – Tully polnud kunagi kuigi tasane jooja olnud –, aga ei liigutanud oimugi. Hetke-paari pärast tõmbas Harvey kepiotsaga välja pika vingerdava mao ja mässis selle endale kaela ümber. Sama kordas ta veel, kuni ta õlgade ümber rippus kolm rästikut. Viimaks teiselt kaldalt Stella ja Tully poole vaadanud, keris ta ussid kaela ümbert lahti, võttis maast koti ja kukutas need sinna.

«Te olete vist see Ameerika reilna, kes Pilley mõisas elutseb?» küsis mees.

«Jah, ma olen Stella Kendrick.»

«Meeldiv tutvuda, piiga.» Siis oli ta kärmelt üle oja kalpsanud, kämbla tolmuse kuue vastu pühkinud ja käe ette sirutanud. «Tere tulemast New Forestisse.»

Kõhklemata surus Stella pakutud kätt, tänulikuna südamliku ja ausa vastuvõtu eest. Mehe käsi oli kare ja pahklik justkui puukoor, aga nagu kõik muugi selle tema kõrval põlvitava mehe juures, siis ka ootamatult tugev ja lohutav.

«Jah, piiga,» kinnitas Harvey. «Alati peab natike vastumürki ühes olema.»

Ta tõusis püsti ja rapsis kulunud rõivailt õlgi. Stella tegi sama, märgates alles nüüd, et kleit on rikutud ja jalg põlveni nähtaval. Mr Gates pööras kähku pead ja üritas jõllitavaid talliabilisi edutult eemale udida. Keegi ei nihkunud paigast.

Pärast nende esmakohtumist oli Stella hakanud Harveyt ise üles otsima ja käis tal ükskord isegi külas. Tookord jõid nad plekk-kruusidest tilgakese viskiga teed («Tervise perast,» nagu Harvey ütles). Stella oli nautinud olemist mahajäetud söe põletajaonnis, mis oli ehitatud haost ja okstest ning kaetud mätastega, kuulates mitte järjekordset vestlust ilmast, vaid nikastustest, sinikatest ja rästikuhammustustest, mida Harvey oli mürgivastase salviga ravinud. Selle asemel, et olla kui tulevane Inglise vikontess mõnel väljanäitusel, sattus ta «Robinson Crusoe» tegelaseks. Milline virgutav vaheldus.

Ainuüksi selle mälestuse eest oleks Stella tahtnud meest veel kord emmata. Selle asemel vaatas ta Tullyt, kes puhkas mugavalt paksudel õlgedel, ja sikutas rebenenud seelikusaba koomale.

«Kui palju ma teile võlgnen?» küsis Lyndy, kes astus latrisse, vältides hoolikalt Stella pilku. Kas ta oli vihane või püüdis kõigest väest naeru tagasi hoida? Stella ei osanud ikka veel Lyndy ilmeid õigesti tõlgendada.

«Kahepennise pindi õlle jaoks võtaks tänuga vastu küll, armuline ärra.»

«Mu isa maksab kaugelt rohkem kui kahepennise, Harvey,» lubas Stella. «Sa päästsid täna kalli hobuse. Kuidas seda hindamatut tegu üldse hüvitada?»

«Põle midagist, reilna. Tubli tugev mära nägi ise suurema vaeva.» Harvey naeratas, kui mütsilodu peast võttis ja Tully pea ümber undavale kärbsele äigas. Tal oli kaks esihammast puudu.

«Nii kergesti sa ei pääse,» manitses Stella. «Pane tähele, Harvey Milkham, ma leian veel viisi, kuidas sulle lahkuse eest tasuda, meeldib see sulle või mitte.»

«Põle kahtlustki, reilna, üldsegi põle kahtlust, et sina teed nii nagu süda kutsub.» Ta noogutas põgusalt Stellale ja siis Lyndyle, enne kui mütsi tagasi pähe tõmbas. «Õnnesoovid, milord, tule vaste pulmade puhul.» Kui ta ukseava ummistavate talliabiliste vahelt läbi trügis, osutas ta pöidlaga Stellale. «Ja edu sellega.»

Lyndy itsitas ja noppis Stella juustest õlekõrre. «Olge te tänatud, tubli mees,» vastas Lyndy sõbralikult. «Edu kulub marjaks ära.»