:format(webp)/nginx/o/2022/05/27/14582034t1h77f5.jpg)
Nädalaid raamatumüügi edetabelites figureerinud raamatu «Kelmi süda» autor Tomas Legrant on viie lapse isa. «Ma ei mõista tänaseni, olles ise väikeste lastega kodune, kuidas saab üks täiskasvanu võtta kätte ja oma last rihmaga karistada,» ütleb värske autor.
«See on ülim alandus. Olen pidanud ise sellega palju tööd tegema, et vanematele andestada ning sellest lahti lasta. Lapsed pole loomad, keda dresseerima peab. Lapsed vajavad hoolt ning armastust, tähelepanu ning hirmuvaba keskkonda. Noorim tütar saab mul peagi neljaseks. Teinekord krutskeid tehes ütleb ta meie järelpärimise peale, et ta kardab öelda, mis ta korda saatis ja see on arusaadav. Kardab ka siis, kui selleks põhjust pole antud. Ta teab, et keeras mingi jama kokku. Meie lapsevanematena ütleme talle, et ta võib meile alati kõigest rääkida ning ta ei pea kartma, tahame üksnes aru saada, miks ta midagi teeb ning palume tal sedasi mitte enam teha. Seletame talle, mida selline tegu enesega kaasa toob ning miks seda mitte teha, mitte ei karju üle toa, et meie käsk on seaduseks. Meie kodus ei välgu rihmad, ei panda kedagi nurka ega ei sakutada kedagi juustest või karistata last muudmoodi. Laps hakkabki valetama ja varjama eelkõige hirmu tõttu,» ütleb endine elukutseline varas, kelm ja valetaja Tomas Legrant.
Loe raamatust katkendit!
***
Vits üksnes kasvatab viha
Mõned usuvad, et me sünnime siia ilma puhta lehena, teised jällegi, et sünnime siia patustena. Mina sooritasin oma esimese teadliku patu olles seitsmeaastane.
On öeldud: ära varasta, kuid too blondi peaga ja inglinäoga poiss läks ning varastas ikkagi! Varastasin, et osta aleviku lastele korrusmaja all olevast poest kommi ja jäätist. Varastasin ja jäin vahele. See oli roheline 25-kroonine rahatäht. Meie pere jaoks oli see tol ajal äärmiselt suur suumma.
«Ütle, kes varastas! Mida sa selle rahaga tegid?» karjus ta mu peale, olles minust juukseidpidi kinni haaranud. Ema sakutas mind vihaga.
«Emme, sa teed mulle haiget!» murdus mu hääl meie korteri pimedas esikus. Väike varas oli hirmul ja pisarates.
«Mida sa selle rahaga tegid?» karjus ta, ilma et oleks mu tuuseldamist vahepeal lõpetanud.
«Emme, sa teed mulle haiget!» Nutsin südamest, proovides ta kätest haarata, et nii valus ei oleks. «Emme, ära tee! Palun, sa teed mulle haiget! Emme! Ai! Saatan käskis seda teha!» Purskasin välja sõnad, mis mind nüüd ometigi päästa võinuks.
Taanis olles olid mu vanemad leidnud usu. Neist olid saanud tulihingelised kristlased. Hea ja halb. Taevas ja põrgu. Patt ja lunastus. Kõik meie pere pühapäevad veedeti nüüd kirikus. Kõik näis äkitselt olevat must-valge. See oli mulle nüüdseks juba pealuusse tambitud, et hea ma kohe kindlasti ei ole. Kirikus räägiti ikka ja jälle, kui väga meil tuleb pingutada, et taevasse pääseksime. Nii palju reegleid, mida järgida ja asju, mida mitte teha.
«Saatan minu sees tegi seda!» kordasin läbi nutu, lootes, et valu leiab kiire lõpu.
Inimesele kohe meeldib vastutust kellegi teise peale veeretada!
«Võta püksid maha!» hauguti nüüd minu suunas käsklusi.
Ma küll ei tea, kes tolle generatsiooni vanematele Saatana välja ajamist õpetas, kuid meie majas tehti seda ikka nahast püksirihmaga.
«Aluspüksid kah!»
Minu väikesed lapseohtu käed võtsid püksivärvlist kinni, et seejärel oma siniste pallikestega trussikud põlvini tõmmata. Pruuni püksirihma kileda laksu summutas hetkega mu valukarjatus ja seda saatev järjekordne hüsteeriline nutt.
«Ei pane käsi ette!» uriseti minu suunas vihaga.
Veelkord. Veel. Ja veel, kuniks selle seitsmeaastase poisikese kintsud olid punased ja viha karistajas näis raugevat. Salaviha ja frustratsioon. Elu näis raske ja ebaaus olevat.
«Mõtle hästi järele ja enne tagasi ei tule, kui oled meelt parandanud ning valmis andeks paluma!» kostusid resoluutselt öeldud sõnad. «Said aru?!»
Meeleparandus pidanuks endaga kaasa tooma kindla veendumuse, et enam samamoodi ei käitu. Ei eksi. Sõnad «palun vabandust» ei ole kunagi mu seest kergesti välja tulnud. Vabandamine tähendab täielikku mõistmist ning nõustumist, et olen valesti käitunud. Kuid nõustuda sellega, et keegi mind alandaks? Ükski lapse tegu ei olnud väärt sellist karistust. Kust pidi minusse see soov vabandada tulema, kui ma ei saanud kindel olla isegi inimestes, kelle kaitsele ja turvatundele ma lootsin? Mida aeg edasi, seda enam juurdus minusse veendumus, et vanemad võinuks mind selle rihmaga ükskõik kui palju peksta. Muutuma see mind ei pane.
Vits üksnes kasvatas minus viha.
/nginx/o/2024/10/18/16426805t1hbc77.png)