«Õppida surma mitte kartma on sama, mis surema õppida, ja surema õppida on sama, mis elama õppida»

Kjell Westö. Foto: Bengt Oberger/Wikimedia Commons

«Loomingu Raamatukogu kuldsari» pakub seekord lugemiseks põhjamaade moodsat klassikat. Ilmunud on Kjell Westö romaan «Lang», mille on rootsi keelest tõlkinud Ülev Aaloe.

Kjell Westö (sünd. 1961) on soomerootsi ajakirjanik, luuletaja ja prosaist, kelle loomingu tähtsust märgivad mitmed nominatsioonid mainekatele kirjanduspreemiatele ning 2006. aastal pälvitud Soome kirjanduse peaauhind Finlandia. Westö värvika tegelaskonna ja rohke dialoogiga raamatud on inspireerinud nii filmitegijaid kui ka teatrilavastajaid.

Kjell Westö, «Lang». Foto: Raamat

Romaan «Lang» on lugu keskealise teletähe identiteedikriisist ja meeleheitlikust armastusest, mille taustal kangastub lugejale ilustamata kaader meie kaasaja olelusvõitlustest heaoluühiskonnas. Westö tabab meisterlikult armutu meediamaastiku närvilist olustikku, mida illustreerib hästi romaani nimitegelase Christian Langi nördinud küsimus: «Miks avalikkus peab koosnema ainult iidolite kummardamisest või poriga loopimisest? Miks sinna vahele ei mahu põrmugi mõtlemist?»

Raamatu lõpus tutvustab Westö elu ja loomingut lähemalt Tõnis Arnover, kes on tõlkinud ka tema teosed «Terendus 38», «Väävelkollane taevas» ja «Tritonus. Saarestikulugu» (2014, 2018, 2020, Eesti Raamat). Loomingu Raamatukogus on Kjell Westölt ilmunud veel «Bruusi juhtum» (1996, nr 19) Mari Alliku tõlkes.

Loe raamatust katkendit!

***

Lang tunnistas mulle, et miski murdus temas sel esimesel ööl Sarita juures, ja see miski sundis teda järele andma tundele, mis tal oli olnud juba kaua, kuid mille vastu ta oli siiani kangekaelselt võidelnud.

Lang oli alati kaasaega täpselt tajunud ja tunnistas ausalt, et tema hea vaist oli olnud tema tähtsaimaks relvaks võitluses hea elu eest. Ta oli läbi teinud hädavajaliku kursimuutuse ebamääraselt ja oma aja ära elanud vasakpoolsuselt moodsale turumajanduselembusele juba Ronald Reagani esimesel presidendiksoleku ajal; tollal lõbustas enamik tema sõpru, nende hulgas ka mina, end sellega, et välja mõelda ülepingutatud nalju Reagani ja Margaret Thatcheri ja maailmakapitalismi peatse allakäigu kohta. Langi romaanid olid algusest peale olnud labürintlikud ja vabad traditsioonilisest kronoloogiast, ja temast kujunes kiiresti tooniandvate intellektuaalide lemmik: teda peeti teraseks ja püüdmatuks postmodernistlikuks vääriskalaks selles realismiga üleväetatud Läänemeres, kus mina ise moodustasin osa ülemäärasest lämmastikust. Hiljem läks ka tema siirdumine televisiooni ajavaimuga kokku. Meie, kes me tundsime Langi isiklikult, teadsime, et ta on lõhestunud ja vastuoluline isiksus, aga kaamerad ja prožektorid paistsid talle tagasi andvat sisemise tasakaalu, yin’i ja yang’i ühtesulamise: teleekraanil mõjus muidu nii külm ja irooniline Lang otsekui ideaalne sulam soojusest, sarmist ja intellektuaalsest särast. Langis olid ühendatud selliste meessaatejuhtide nagu Sarasvuo, Stilleri ja Harakka kõrk iseteadvus niisuguste naiskolleegide nagu Tastula ja Pyykkö empaatia ja kaasaelamisega, ning tulemuseks oli „Videvikutund“ – saade, mis ühtaegu nii lummas kui ka provotseeris ning mille populaarsus möödus kiiresti teiste vestlussaadete omast, et jääda siis mitmeks hooajaks vaadatavuse pingereas esikohale.

Aga sel suvel, kui Lang kohtas Saritat, või tegelikult juba aasta varem, oli ta üha sagedamini tundnud end kuidagi kulununa ja mahakäinuna. Ta ütles mulle, et inimestega kohtumine oli läinud talle aina raskemaks. Õigemini mitte just raskemaks, parandas ta end, vaid lihtsalt aina tühjemaks, ta otsekui oleks jõudnud oma sisimas selgusele, et sõltumata sellest, kas ta käis oma vanaks jäänud ema vaatamas või kutsus oma teismelise poja õhtust sööma või lõunatas ühe või teise oma eksprouaga või magas mõne noore naisega, kelle oli mõnest baarist üles korjanud, polnud tema jaoks enam mingeid tõelisi kohtumisi inimestega: kõik oli vaid näitemäng, kirja pandud keskpärase seebiooperite vorpija poolt, etteaimatav segapuder šabloonsetest karakteritest ja väsinud, äraleierdatud repliikidest. Lang oli üha sagedamini tundnud äkilist kurbust, ja ta kirjeldas mulle, kuidas talle ilma mingi nähtava põhjuseta võis klomp kurku tulla ja kõht tinaraskeks muutuda. Kevade saabudes oli ta nagu tavaliselt tähele pannud poolunes linna veel katmata ilu, ja nagu alati oli ta imetlenud seda harukordset valget õhtuvalgust, mis pani Ullanlinna ja Eira juugendmajad helendama nagu muinasjutupaleed. Aga sel kevadel oli Langi hing jäänud kõigest hiilgusest hoolimata tühjaks ja surnuks, ja esimest korda elus oli ta kogenud Helsingi ilu range ja tõrjuvana: nagu oleks vanade kvartalite tornide ja tornikeste ning mustade ja roheliste plekk-katuste virvarri kohal olnud õhus midagi tardunut ja mahasalatut, otsekui oleks linn teokarbi kombel sulgunud oma tõrjutud ajaloo ümber. Lang ütles, et ta oli tundnud seletamatut soovi nutta, otsekui oleks põhjamaine kevad ja kogu see tärkav elu võidelnud tema enda vankuva elutunnetuse vastu, otsekui oleks valgus kõnetanud tema sisemuse allasurutud tundeid ning samas talle ette heitnud tema nõrkust ja julguse puudumist. Aga julgus milleks? oli Lang endalt küsinud ja andnud endast kõik, et oma üha väetimaks muutunud tuuma ümbruskonna eest varjata. Ta oli kohtunud oma produtsendi ja oma kirjastajatega, oli näpistanud öödest lisa, et uue raamatuga algust teha, ja viinud hooaja viimased telesaated läbi tavapärase intensiivsusega, nii et tema tegutsemisest polnud võimalik välja lugeda mingit nõrkust või ebakindlust. Peale selle oli ta andnud intervjuusid nädalalehtedele ning astunud üles isegi huumorisaates „Uudisleke“ – poeet Tommy Tabermanni paarimehena. Ja nagu ta väitis, oli ta täielikult säilitanud iroonilise ja talitsetult sõbraliku maski, millega inimesed olid juba harjunud ning mis talle nii hästi sobis. Aga kui saabus suvi ja kalenderpäeviku lehed olid kohustustest tühjad, muutusid väsimuse märgid sedavõrd ilmseks, et Langil ei õnnestunud neid enam ignoreerida. Ta magas iga öö üheksa tundi, kuid ärgates polnud tal mingit tahtmist üles tõusta. Ta ei vastanud telefonile, vaid lülitas mobiili välja ja lasi sõnumitel koguneda lauatelefoni automaatvastajasse. Juulis leidis ta, et tunneb ilmset vastumeelsust avada kirju, mis ta uksematilt leidis – ta kartis seda, mida need võisid sisaldada, ja tähelepanuväärne oli see, lisas ta, et kiitus tegi talle nüüdsel ajal sama palju haiget kui laitus – ja oma e-posti polnud ta kuu aega kontrollinud. Ja siis, nende pikkade ja üksildaste nädalate jooksul, kui ta istus oma arvuti taga ja tegi pikki jalgrattaretki ja otsis Saritat, hakkasid tema aistingud talle igasuguseid tempe tegema. Ta kannatas jälitamismaania all ja mööda linna kõrtse Saritat otsides kujutas ta endale ette, et tema selja taga sosistati, kui ta taas ukse poole astus. «See oli Lang, aga küll ta on ikka otsa lõppenud!» kuulis ta kellegi sosinat, ja teine hääl kommenteeris kohe otsa: «Lang ei jaksa enam ajaga kaasas käia, mees on end käest ära lasknud,» ja seejärel lisas kolmas: «Tema saadete vaadatavus kahanes ju möödunud talvel märgatavalt.» Lang hakkas neid hääli vältima. Ta põgenes vanadesse pildikatketesse ja viisijuppidesse, mis olid hakanud tol kevadel ja suvel talle silme ette kerkima ja kõrvus kumisema. Need olid pärit väga ammusest ajast, lapsepõlvest ja varajasest noorusest, ja seal kordusid isa ja ema ja vanem õde ja tolleaegsed sõbrad ja kõik tüdrukud, kellest ta oli olnud sisse võetud, aga vahel tundusid kõik need inimesed siiski nii võõraina ja stseenid ja muusika nii äratundmatuina, et Lang ei osanud täie kindlusega öelda, kas tegemist oli tema oma mälestustega või filmiga, mida ta oli kunagi ammu näinud.

 

Esimese Sarita juures veedetud öö jooksul märkas Lang, et pärast kuude kaupa vaikimist oli ta võtnud endale jutuka nostalgiku rolli. Öösel kella kahe ajal tõusid nad voodist, mässisid endale tekid ümber ja istusid uuesti söögilaua taha. Nad jõid kalvadost ja sõid juustukooki, mille Sarita oli Valintatalost ostnud, ja Lang rääkis kaugest ajast, kui raha ei saanud võtta maja seina seest automaatidest ning pärastlõunal tuli enne kella nelja panka jõuda, muidu olid ilma maksevahenditeta, sest krediitkaardid ja tšekivihikud olid vaid väljavalitutel, nendel, kes olid tõeliselt rikkad. Ja Lang rääkis Saritale, kui raske oli olnud enne telefonivastajate ja mobiiltelefonide ja e-posti aega inimestega kontakteeruda, mõnikord lihtsalt polnudki võimalik inimesega ühendust saada, nad lihtsalt ei vastanud, rääkis Lang, ja siis ei jäänud muud üle kui päevade või isegi nädalate ja kuude kaupa oodata, kuni nad kusagilt maailma otsast jälle inimeste sekka ilmusid. «Meie oleme muutunud ärahellitatuteks ja jultunuteks,» jutlustas Lang Saritale, «kõik peab toimuma kohe, me ei oota kedagi ega midagi, ja teised inimesed on lihtsalt tarbeesemed, kellest meile kas on kasu või ei ole,» pahvatas ta. «Jaa,» sähvas Sarita kuivalt, «neid saab näiteks edukalt kasutada külalistena jutusaate diivanil.»

Hiljem, kui nad olid taas tõmbunud magamistuppa, mille aknale oli hakanud trummeldama monotoonset vihma, rääkis Lang Saritale ühest varasemast suvest, kui ta oli töötanud koos oma sõbraga klaverikandjana ja pannud õhtuti selga liiga kitsa helekollase Lacoste’i pluusi ja läinud Kaubanduskõrgkooli diskole jahtima päevitunud tüdrukuid, kes kasutasid roosat huulepulka. Ta rääkis paksudest pruunidest ümbrikest, mis tema ja tema sõber – see olin muide mina – iga kuu lõpul said, ja sellest suurest õnnest, mida ta oli kodunt ära kolides tundnud – Lang ja mina üürisime selleks suveks, pärast kooli lõpueksameid, kahe peale kahetoalise korteri, et olla iseenda peremees ja ise nutsu teenida. «Nutsu?» küsis Sarita. «Mis nendes ümbrikes siis oli?» – «Rahatähed,» ütles Lang ja see mälestus ajas teda õnnelikult naeratama, «paks nutsakas krõbisevaid rahatähti.» – «Aa, raha,» ütles Sarita, «olen mina ikka loll.» – «Sa ei ole loll,» ütles Lang hellalt. Nad olid äsja taas armatsenud ja Langil oli hea ja mõnus tunne, peaaegu nagu kassil. «Ma kahtlustan, et tegelikult oled sa palju nutikam kui mina,» lisas ta. «Oo ei,» ütles Sarita, «sina oled nutikas, Lang, sa oled kuradi nutikas, ära püüagi mind veenda, et ei ole.» – «Ma ei ole üldse nutikas,» vastas Lang, «ma olen lihtsalt väsinud, kohutavalt väsinud.» – «Ma tean, et sa oled väsinud,» ütles Sarita, «ma kuulen seda sinu häälest. Nagu tuli hakkaks kustuma.» Sarita kohtas Langi imestunud pilku ja lisas: «Sul on tunne, et sa ei jõua ajaga kaasas käia. Ja see kurvastab ja hirmutab sind, sest just tänu võimele olla oma ajaga üks oled sa võinud endale sisendada, et sa oled igavesti noor ja igavesti muutuv.» Lang vaatas Saritat hirmusegaste tunnetega. Sartre! mõtles ta, ta loeb mu mõtteid, ka tema näeb seda vaheteksti oma silme ees, temas on midagi hirmuäratavat. Aga ta ei öelnud midagi. Hoopis Sarita oli see, kes jätkas, ta lebas Langi kõrval, toetus ühele küünarnukile, sasis sõrmedega tema rinnakarvu ja ütles: «Sa kardad surma, Lang. Ja selles pole midagi halba. Kui inimene on niikaugele jõudnud, siis on ta vabanenud suurest hulgast illusioonidest, ja kui siis enam ei kardetagi midagi muud kui surma, siis võib keskenduda sellele, mis on kõigest kõige tähtsam.» – «Ja mis see on?» küsis Lang ja tema süda peksis tormakalt. «Õppida surma mitte kartma,» vastas Sarita, «sest see on sama, mis surema õppida, ja surema õppida on sama, mis elama õppida.» – «Sa ei tohi niimoodi rääkida!» ütles Lang ägedalt. «Miks mitte?» küsis Sarita ja võttis rahulikult tema heitunud pilgu vastu. «Sest ma ei taha selliste asjade peale mõelda!» ütles Lang. «Ei,» ütles Sarita ja muigas irooniliselt, «sina tahad mõelda ainult minu noore pringi ihu peale.» – «Ja mis siis,» ütles Lang, „ma olen ju tavaline inimene, kurat võtaks, ma ei taha mingeid neetud tõdesid kuulda!» Ta oli mõne hetke vait ja lisas siis: «Me kõik kardame tõtt.» Ja siis ütles Sarita sõnad, mis kõlasid Langi kõrvus peaaegu nagu hällilaul. «Ära muretse,» ütles ta, «ära muretse, mu väsinud Lang, luba endale parem veidi puhkust, heida pikali, puhkame.»

Lang rääkis mulle, et need sõnad murdsid tema viimsegi vastupanu. Ta tundis, kuidas seletamatu kurbus temas taas võimust võttis, ja seekord ta ei punninud vastu. Selle asemel surus ta oma näo vastu Sarita kaela ja siis ta nuttis, mitte palju, ainult vaikselt, aga ikkagi nuttis. Ja tähelepanuväärne oli see, ütles Lang, et kui ta oli lasknud oma nutul vabalt tulla, siis tundus talle hästi tuttav kurbus äkitselt millegi muu kui kurbusena: see tundus peaaegu taeva kingitusena, nagu rõõm ja elu.

Kui pimedus nende ümber pikkamisi haihtus ja asendus halli uduvihmase koidikuga, lamasid Lang ja Sarita, näod vastamisi, käed teineteise ümber ja jalad põimunud, ärkvel, aga vaikides. Kui Lang silmad sulges, nägi ta mõningaid pildikatkeid, mis teda jälitasid, aga ta ei tahtnud mulle rääkida, millised need olid, sest see polnud tähtis, asi polnud selles, ütles ta, tähtis oli see, et kui ta seal niimoodi lamas, käed ümber Sarita ja tundes tema keha soojust, siis ei teinud need pildid haiget nagu tavaliselt, need lihtsalt olid tema peas ja kogu lugu. Ja siis tundis Lang, kuidas himu temas pikkamööda uuesti tärkas, see oli juba väsinud ja tümaks tehtud ja endast kõik andnud himu, aga himu sellegipoolest. Sarita vastas tema ettevaatlikele liigutustele ja siis tegid nad seda veel ühe korra, aga nüüd ilma palavikulise kireta, näljaga, mis oli rahulik ja peaaegu harras. Ja just siis lausus Sarita esimest korda tema nime sellisel viisil, mida Lang hiljem janunema õppis. Sellel oli õigupoolest üsna banaalne seletus, Sarita sosistas tema eesnime, aga tema keel ei paindunud ütlema kõva t-häälikut s-i ja i vahel, ja nii ei kõlanud see Christian, vaid selle asemel sosistas ta ikka ja jälle: Chrisschjan, minu Chrisschjan, ära üldse muretse, Chrisschjan. Ja Lang ütles mulle, et hiljemalt siis teadis ta kindlalt, et on armunud, ja ta aimas sedagi, et ühel päeval räägib ta Saritale ka nendest piltidest, mis teda vaevasid, pildist, millel oli tema õde Estelle sel talvel, kui ta esimest korda haigeks jäi, ja pildist, millel oli tema isa vaikiva ja tõrjuvana kirjutuslaua taga Pietarinkatu korteri elutoas, ja teistest piltidest, millest ta polnud iial mitte kellelegi rääkinud ja mida ta polnud iial suuteline kirja panema ja ära kasutama ja seeläbi kahjutuks tegema.