Noorte ulmeromaan, mis suudab lugejat üllatada
/nginx/o/2022/02/14/14365526t1h1419.jpg)
Sellest ajast on ikka kõvasti vett merre voolanud, kui ma viimati eesti noorte ulmekat lugesin. Mann Loperi «Inglite linn» kuulub nimelt just sellesse kategooriasse. Ma ei olnud temalt enne midagi lugenud, seega olin põnevil, mida teos endast kujutab, kirjutab raamatublogija Mariann Vendelin.
Tulevik pärast Riket. Masinad, mis kunagi inimkonda aitasid, on nüüd nende suurimad vaenlased. Lonni on peaaegu 15-aastane tütarlaps, kes unistab paremast maailmast. Üle kõige huvitab teda, kust Rike tuli ja kas seda on võimalik parandada. Tüdruku koduks on Kindlus, üks koht Linnas, kus masinad inimesi ei ohusta. Elutingimused on viletsavõitu ja varude täiendamiseks tuleb ette võtta ohtlikke retki. Lonni nendeks ei sobi, aga ta on valmis koos sõpradega reegleid rikkuma, et võtta ette väike seiklus.
«Inglite linn» meenutas mulle aega, kui lugesin kohutavas koguses noorte düstoopiaromaane ja maailmalõpulugusid. Teoses oli palju tuttavaid detaile - räämas hiigellinn, jäänukitest elatuv inimkoloonia, võimu haaranud tehisintellekt, muutust ihkav noor peategelane. Olid olemas kõik eeldused, et järgida valemit - teismeline kangelane leiab kallima ja alustab revolutsiooni. Selliseid romaane on aga juba küllalt kirjutatud, Mann Loperil on rääkida teist sorti lugu, kus ei ole esimese armastuse valu või muud tüütut draamat. Ta on kõrvale heitnud kõik üleliigse ja jätnud alles ainult seiklused, mistõttu romaan on üsna lühike, mahtudes 200 lehekülje sisse.
Sissejuhatus oli õige napp ja seejärel on lugeja juba sündmuste keerises. Esimestel lehtedel sündis nii mõndagi ootamatut, mida sisukirjeldusest kuidagi ei aima. Selliseid väikeseid üllatusi oli raamatus veel. Suurem osa teosest keskendub rännakule läbi Linna. Olin rõõmus, kuna jumaldan lugusid, kus rännates maailma avastatakse. Nii palju torusid ja roostet pole varem üheski raamatus ette tulnud. Lonni teekond pakkus mitut laadi avastamisrõõmu - saab näha erinevaid paiku ning järk-järgult selgub tõde Rikke kohta. Kõige põnevam küsimus peitus minu jaoks teose pealkirjas. Terve lugemise aja mõtlesin: «Kus on inglid?» Ka Lonni enda arengut oli mõnus jälgida, kuidas tagaplaanile hoidvast neiust saab südikas juht. Raamat vastas küll kõik pakilised küsimused ära, aga mul poleks midagi selle vastu, kui sellele tuleks järg.
Ulmet saab kirjutada keeruliselt, kasutades spetsifiilist terminoloogiat jne. Selles raamatus on kõik hästi lihtne ja toimuv seletatakse varem või hiljem ära. Kaasahaarava sündmustiku ning vähese lehekülgede arvu tõttu sobib see hästi esimeseks tutvuseks (eesti) ulmega. Eriti soovitan muidugi sihtgrupile - noortele, aga pole ühtki vastunäidustust, miks ka vanemad ei võiks lugeda. Üks põhjus, miks ma ise eesti ulmet vähe olen lugenud, on nii tobe, et lausa häbi on tunnistada - ma kipun raamatuid kaane järgi hindama... «Inglite linn» on üks vähestest, mille kujundus kutsub lugema. Ilus pilt ei ole ainult kaanel, vaid toreda üllatusena leiab illustratsioone ka loo seest! Igatahes, katsun oma viga tasapidi parandada. Püsige lainel, peagi võtan järgmise eesti ulmeka käsile!