Kuidas seitsmeaastane poisike paljajalu vanavanaisade sünnimaale jõudis

Foto: Everett Collection/ Shutterstock

Kirjastuselt SE&JS ilmus põllumehe ja kirjamehe Ants Aamani raamat «Maa ja armastus», mille talufilosoofiast kiirgab külmal kivilinnade ajastul meelekindlust, soojust ja rahu. Loe raamatust katkendit!

Krimmi magus rohi ja puukingad

Minu isa esivanemad rändasid prohvet Maltsveti kutsel Juminda poolsaarelt kahe härjavankriga Krimmi. Ilmavalgus võttis esivanemad vastu eestlaste asunduses Sõrt-Karaktšoras, kus tol ajal elati juba jõukalt – onul oli üle paarikümne hobuse ja papa jõudis lisaks oma majapidamisele ka piirkonna meieri ametit pidada.

Ants Aaman, «Maa ja armastus». Foto: Raamat

Aga suur sotsialismus muutis kõik varsti põrguks – sead, lehmad ja lambad rööviti punaväele toiduks, aitade uksed lõhuti eest ja vili lasti külatänavale maha, et hobused, keda kätte ei saadud, end öösiti priist viljast lõhki sööksid.

Isale jäi kolm eredat mälestust Krimmis oleku ja sealt tuleku ajast.

Ta mäletas surmani, kui magusalt maitses Krimmis kevadel tärganud värske rohi, mida toa taga põlvili olles nagu lammas sõi. Sest kõht oli tühi, kuna punane terror oli riisunud kogu inimtoidu.

Teiseks mäletas ta, kuidas papa suutis asjad nõnda korda ajada, et nad said perega õiguse esivanemate maale naasta. Pikaks rännuteeks ja rongisõiduks meisterdas papa talle väga uhked puukingad.

Kolmandaks jäi mällu, et Moskvas peeti meeldejääv lühike rongisõidupaus, sest perre lisandus noorem õde, kes ei jõudnud Eestimaale naasmist emakõhus ära oodata. Moskvast Eesti poole sõites aga võttis kiiskavat viisnurgatähte «täitornist» pilotka ees kandev soldat ta jalast papa tehtud uhked puukingad ja viskas need rongiaknast välja.

Nõnda jõudis seitsmeaastane poisike paljajalu vanavanaisade sünnimaale.