Kirjastus Toledo andis välja Lucia Berlini jutukogu «Koduabilise käsiraamat».
Eesti keeles ilmus jutukogu naiselt, kes sai üle ilma kuulsaks alles 11 aastat pärast surma
Lucia Berlin (1936–2004) sündis Alaskas, tema lapsepõlv möödus – pärast lühemaid perioode Idaho, Kentucky ja Montana kaevanduslinnades – El Pasos Texases ja teismeiga Santiagos Tšiilis, ta omandas ülikoolihariduse Albuquerques New Mexicos, lävis luuletajate, kunstnike ja muusikutega New Yorgis, elas seejärel Mehhikos, Californias ja Colorados. Kolmekümne kahe aastaselt oli ta kolm korda lahutanud (üks skulptor ja kaks džässmuusikut) ja nelja poja ema. Lapsepõlves kannatas ta väärkohtlemise ja täiskasvanuna alkoholismi all, terve elu saatis teda skolioos ja vanemas eas selle tagajärjena hapnikuballoon. Ta töötas kirjandusõpetajana, koristajana, kõnekeskuse operaatorina, haiglaametnikuna ja ülikooliõppejõuna, sattus sõltlasena vanglasse, võõrutusravile ja psühhiaatriahaiglasse, kirjutas elu jooksul 77 novelli ja saavutas maailmakuulsuse 11 aastat pärast surma, kui ilmus käesolev jutukogumik «Koduabilise käsiraamat».
Raamatu tõlkija Jüri Kolk ütleb, et Berlini tekstid on lihtsalt vaimustavad. «Enamasti pealtnäha aeglases, rahulikus rütmis võib ta edasi anda ka tormilisi arenguid, jutustada korraga mitut lugu, mis, mõistagi, toetavad üksteist, rääkida ühes lõigus kõigest väga täpselt, üksikasjalikult ja libiseda järgmises (või ka juba sama lõigu teises lauses) paljust üle nii mõjusalt ja täpselt, et taolised väljajätted käivitavad lugeja ja ta saab suurema pingutuseta osa ka ütlemata öeldust,» kirjeldab ta.
«Kõigis Berlini tekstides on selge atmosfäär; ruumid, olukorrad ja tegelased ilmuvad silmade ette otsekui ridade vahelt. Kõigil, ka kõrvaltegelastel, on väga nappide vahenditega loodud nägu ja hääl, pikema kirjelduseta manatakse esile kõik vajalik: iseloom, inimese elulugu, lõhn, riietus, hoiak.»
Need pole Kolgi sõnul niisama jutud ja Berlini elutunnetusega tasub tutvuda. «Berlini tekstid on üks kuramuse ehtne pärl kirjanduspõllul,» teab ta.