Lucy Jones uues raamatus: kas pole kummaline, et tänapäeval peab arst käskima meil õue minna?

1. juuni 2022, 11:01

Loe katkenidt äsja ilmunud Lucy Jonesi teosest «Paradiisi kaotades. Miks meie meeled vajavad loodust».

Üks varasemaid teadusuuringuid looduse ja tervise seostest viidi läbi ühes Pennsylvania äärelinnahaiglas. Roger Ulrich, kes on arhitektuuriprofessor Rootsi Chalmersi tehnikaülikooli tervishoiuehitiste arhitektuuri keskuses ja nüüd ka juhtiv ekspert tervishoiusüsteemi tõenduspõhises arendamises, uuris aastatel 1972–1981 neljakümne kuue sapipõieoperatsioonist taastuva patsiendi haiguslugusid. Ta tahtis teada, kas vaade aknast maastikule avaldas rohkem tervendavat mõju kui linnavaade. Ulrich ise oli teismelisena kannatanud neeruhaiguse käes ja uskus, et haigevoodist avanenud vaade männipuule oli tema taastumisele kaasa aidanud. Ainuke vahe kaht tüüpi haiglapalatite juures oli patsientidele voodisse paistev vaade. Ühel pool hoonet asuvate palatite aknast oli näha lehtpuid; teisel pool maja paistis aknast telliskivisein. Patsientidele määrati palatid selle järgi, milline parasjagu vabaks jäi. Uuringu juures oli ülioluline aspekt, et patsiendid ei saanud vaadet valida, mis välistas võimaluse, et roheluselembesed inimesed oleksid saanud paluda endale loodusvaatega palatit.

Lucy Jones, «Paradiisi kaotades». Foto: Raamat

Ulrich töötas läbi nende patsientide haiguslood, kellel oli eemaldatud sapipõis aastatel 1972–1981 mais ja oktoobris. Andmeid koguti järgmiste aspektide kohta: haiglas veedetud päevade arv, iga päev patsiendile antud valuvaigistite ja rahustite arv ning tugevus, väiksemad operatsioonijärgsed komplikatsioonid ja õdede märkmed patsiendi taastumise kohta. Viimased jaotati kahte gruppi: positiivsed («heas tujus») ja negatiivsed («nutab», «häiritud», «vajab toetust»).

Tulemused olid hämmastavad. Patsiendid, kelle aknast paistsid puud, veetsid operatsiooni järel haiglas vähem päevi, nende kohta oli õdedelt vähem negatiivseid hinnanguid ning nad võtsid vähem keskmise ja tugeva toimega valuvaigisteid. Samuti oli väiksemate komplikatsioonide esinemissagedus natuke madalam. Ärevusevastaste ravimite kasutamises gruppide lõikes erilist vahet ei ilmnenud, aga Ulrich pakkus, et selle põhjuseks võis olla seinavaatega patsientidele manustatud narkootilise toimega valuvaigistite suurem hulk, mis võisid neid piisavalt lõõgastada, et rahusteid ei läinud vaja.

Oma märkmetes möönis Ulrich linnavaadete kohta, et telliskivisein on kõige monotoonsem ja et mitte kõik tehisvaated ei pruugi anda sama tulemust. Ilmselt võiks ka vaade Püha Markuse väljakule Veneetsias või kullakarva kivimajadega külale Provence’is või New Yorgi muljet avaldavale panoraamile mõne inimese jaoks teraapiline olla, aga uurimistulemusi võeti arvesse ning need mõjutasid haiglate planeerimist Ameerika Ühendriikides ja Suurbritannias, kus Ulrich oli 2000ndatel tervishoiunõunik. Uuring mõjutas ka paljusid teisi looduse ja tervise vahelistesse seostesse sukelduma ning Ulrichi tööd edasi arendama.

Viimase kahekümne aasta jooksul on maailmas korraldatud uuringuid, mille käigus on jõutud järeldustele, et loodusel on positiivne mõju vaimsele tervisele; näiteks selgus, et puude ja roheluse olemasolu vähendab antidepressantide väljakirjutamise vajalikkust. Londonis läbiviidud katses kasutati kaht sorti andmeid: esiteks tänaval kasvavate puude hulka ja teiseks terviseameti andmeid inimestele välja kirjutatud antidepressantide kohta. Autorid avastasid kvalitatiivse suhte puuderohkuse ja antidepressandiretseptide hulga vahel. Muidugi ei saa lihtsalt öelda «Istuta puu ja viska tabletid minema», aga uuringud, mille arv on kahekümne esimese sajandi algusest märkimisväärselt kasvanud, on vaadelnud kõike, alates linnulaulust kuni aiapidamiseni, metsas elamisest mere ääres elamiseni, pargis käimisest õues õppimiseni, ning hinnanud, milline suhe on neil füüsilise ja vaimse tervisega. Kogutud info viitab sellele, et kokkupuutel enama kui inimtekkelise maailmaga on oluline seos inimeste vaimse tervisega, millest on tihti mööda vaadatud.

Tuhanded teadlased uurivad nüüd inimeste ja looduskeskkonna vahelist sidet – või selle puudumist – ning seda tehes on tõendusmaterjali kvaliteet niivõrd palju paranenud, et seaduste loojad ning meditsiinitöötajad on hakanud seda aeglaselt, kuid kindlalt märkama. 2018. aasta oktoobrist hakkasid Shetlandi saarte arstid lisaks teistele ravimeetoditele välja kirjutama «looduseretsepte» patsientidele, kellel oli probleeme vaimse tervise, diabeedi, stressi ja südamehaigustega. Need retseptid tähendavad kalendreid ja matkaradu, mille on kokku pannud Kuninglik Linnukaitse Selts (RSPB) vastavalt sellele, kus võib näha kiivitajaid, tormilinde ja meriskeid. USAs andsid vahemikus 2018. aasta aprillist kuni 2019. aasta alguseni 169 tervishoiutöötajat välja «pargiretsepte».

Selleks et uus ravimeetod tervishoiusüsteemis ametlikult kasutusele võetaks, on vaja kõige kõrgematele nõudmistele vastavaid tõendeid. Kui linnanõukogu peab otsustama, kas määrata raha kõnniteede ääres kasvavate puude eest hoolitsemiseks, selle asemel et toetada tuletõrjet või kuritegevuse vähendamist, tuleb neile tõestada, et suurem rohelus tähendab linnakodanike paremat tervist.

Aga kas pole kummaline, et oleme loodusest niivõrd kaugenenud, et meile tuleb eelneva punkti uskumiseks tõendid lauale laotada? Et me võrdleme looduspõhiseid sekkumismooduseid ja farmakoloogiat sama standardi alusel ning seetõttu julgeb vaid käputäis Suurbritannia perearste patsientidele looduses viibimist soovitada? Et me ei pea oma suhet ümbritseva keskkonnaga tähelepanuväärseks osaks inimtervise laiemast biopsühhosotsiaalsest pildist? Ja et tänapäeval peab arst käskima meil õue minna? Kas pole tõesti veider, et peame linnakeskkonna viimaste looduseriismete säilitamise peale raha kulutamist luksuseks? Kuigi tuhanded teadlased töötavad selle nimel, et uurida ja kontrollida väidet, mille kohaselt on meil terve vaimu jaoks loodust vaja, pole meile ikka veel selgeks saanud, et mõtestatud suhe looduskeskkonnaga on inimtervise oluline tahk, samal ajal kui planeedi tervis on meie kätes kiiresti halvenemas.

Kommentaarid

Märksõnad

Lucy Jones