«Panid eile pidu või?» «Ei. Sõbra pool mängisime Nintendot hommikuni»

Kirjanik Sass Henno. Foto: Erakogu

Äsja ilmus uus trükk Sass Henno raamatust «Mina olin siin». Loe raamatust katkendit!

Ühelt poolt on see lugu noortest, kes elavad väljaspool kehtivaid seadusi, käibetõdesid ja moraalinorme. Teiselt poolt on see ühe poisi ülestunnistus sündmustest, mis on jäänud piisavalt kaugele, et neid saaks valutult jutustada.

Sass Henno, «Mina olin siin». Foto: Raamat

Sass Henno «Mina olin siin» võitis 2004. aastal romaanivõistluse ja saavutas ilmudes kohe lugejate tulise poolehoiu. Toona nimetas üks kriitikuist autorit tuleviku klassikuks. Nüüd on see tulevik käes. 2007. aastal valmis romaani põhjal mängufilm ja juba peaaegu 20 aastat kuulub «Mina olin siin» soovitusliku koolikirjanduse nimekirja.

Sass Henno (snd 1982) esimene noorteromaan kandis pealkirja «Elu algab täna» ja see märgiti ära 2002. aasta romaanivõistlusel. Kaks aastat hiljem pani Sass põnevikuga «Mina olin siin. Esimene arest» romaanivõistluse kinni, olles tänaseni noorim võitja läbi aegade. Lisaks kirjanikutööle tegeleb ta reklaami- ja kinnisvaraäris ning on suhte- ja seksuaalvägivalla vastu võitleva ühingu MTÜ Julge Rääkida asutaja.

***

«Izvinite, što ja apazdal na urok,» ütlesid Rassi tursunud silmaalused, kui ta veerandtunnise hilinemisega vene keele kabineti uksest sisse astus. Õpetaja etteheitev pilk saatis teda üle prilliklaaside kuni pingini, kuhu poiss õhe heledapäise tüdruku kõrvale maha istus. Klassiruumis tekkis hetkeks aimatav sumin.

«Итак . . .» jätkas õpetaja tundi.

Rass võttis taskust pastaka ja telefoni ning asetas need lauale, et vähegi 11.b klassi õpilase moodi välja näha. Tüdruk ta kõrval rebis vihikust keskmise lehe ja libistas selle tema ette lauale.

«Panid eile pidu või?» sosistas tüdruk.

«Ei. Sõbra pool mängisime Nintendot hommikuni,» vastas Rass.

Mõlemad hoidsid pead võimalikult madalal, et nende vestlus tundi ei segaks. Rass võttis pastaka ja kirjutas lehe äärele kuupäeva. Oli neljapäev, 25. november aastal 1999.

«Issand, mis su käega juhtus!» ehmus tüdruk kuuldavalt.

«Тише!» tostis õpetaja häält.

Nüüd märkas ka Rass, et parema käe kaks keskmist sõrmenukki olid kaetud kuivanud vere koorikuga. Ta kraapis ühe kooriku maha ja pistis suhu. Nagu lapsena, siis kui ta põlved ja küünarnukid pidevast rattaga sõitmisest ja puude otsas turnimisest alati marraskil olid. Heledapaine tüdruk neelatas ja keeras pilgu ara. Rass tõusis vaikselt püsti, võttis igaks juhuks telefoni ja pastaka ning astus kätt taskus hoides õpetaja laua juurde.

«Izvinite, mnje nada võjtii . . .»

Õpetaja vaatas teda üle prilliklaaside veel pikema pilguga kui algul.

Selle peale võttis Rass taskust käe ning lükkas õpetaja nina alla. Õudus vanema, kuid sümpaatse pedagoogi näos ei olnud sõnutsi kirjeldatav. See ei olnud kuidagi kirjeldatav, sest muidu oleks ma seda juba teinud.

«Ох, Боже мой . . . Иди, иди,» ohkas õpetaja ning jätkas tunniga.

WC‑s kätt kuuma veega pestes tundis Rass, kuidas see kipitas. Mõne aja pärast hakkas talle tunduma, et see ei olegi füüsiline valu. Tugev klomp kurgus unustas vähemagatud öö uimasuse ja peojärgse pohmelli. Ta toetus kahe käega kraanikausile ja hingas sügavalt valja. Peeglike-peeglike seina peal teda ühtegi kauniduse esikümnesse soovitada ei saanud. Silmad paistes, palavikuline õhetus näol, tundis ta, et terves ta maailmas on liiga vähe õhku.

«Perse!» ütles Rass endamisi ja vaatas peeglisse.

Peegel ei vastanud.

«Minge perse!» ütles ta valjemini.

Peldik kajas, kuid neelas kogu heli.

«M I N G E P E R S E ! ! ! ! !» karjus ta kolmandat korda peeglisse ja veel enne, kui WC uks avanes ja uudishimuliku näoga koristajatädi sealt sisse piilus, tundis Rass tugevat iiveldushoogu ning jõudis täpselt õigel ajal ühte seljatagusesse kabiini tormata. Kui ta mõne aja pärast pilgu üles tõstis, nägi ta, kuidas keegi oli sinise tahvlimarkeri kiirustatud tähtedega loputuskasti kohale kirjutanud: 

MINA OLIN SIIN

Rass tundis, et keegi jälgib teda. Nagu oleks ta üks tegelane loos, mis räägib sellest, kuidas kõik perse läheb. Aga roppusi karjuv peldik oli tühi ning koristajatädi sulges õlgu kehitades ukse, kuulmata, kuidas keskmises boksis keegi just oma mineviku välja oksendanud oli.

Pärast vene keele kabinetti tagasijõudmist ei läinud enam kaua aega, kuni vahetunnikell helises. Klassiruum voolas kiiresti õpilastest tühjaks. Rass läks paari teise klassivennaga koolimaja taha suitsetama. Enne lahkumist kutsus õpetaja Rassi enda juurde ja soovitas käe sidemesse panna. Tundmata huvi, mis tegelikult juhtus, ütles ta lihtsalt: «Бактерии могут проникать.»

Hea asi kooli juures oli see, et probleemid, millega koolis tegelda tuli, olid lahendatavad ning viisid mõtted kõigelt muult eemale. Ja Rassile meeldisid selle kooli õpetajad ning ta sai nende kõigiga hästi läbi. Ainult direktoriga oli probleeme.

***

Paljude õpilaste vanemad olid oma lapsed pannud just sellesse kooli, sest see oli ka ENSV ajal üks parema mainega koole terves riigis. Inglise keele süvaõppega eliitkool, mille elitaarsus Rassi jaoks seisnes ainult selles, et erinevalt oma teistest sõpradest sai tema alati oma klassikaaslaste käest raha laenata. Kõigil oli pappi. Üks Rassi ema sõbrannadest tõi ta kuueaastaselt sisseastumiskatsetele sellepärast, et elukohajärgse kooli katsete päeval oli ema liiga purjus, et voodist tõusta. Ning see kool lihtsalt asus ema sõbranna töökohale kõige lahemal. Rass mäletas, kuidas ta katsetele minnes päev läbi selle tädi kabinetis ootas, kuni tädi ta kaekõrvale võttis ja tema uue kooli juurde viis. Katsetel pidi õppima pähe ühe luuletuse ja kordama ingliskeelsete sõnade hääldust. Meie kiisul kriimud silmad, oli see luuletus. Rassil oli piinlik seda lugeda. Õpetaja, kes seda kuulas ja naeratas, oli pr Nõmm. Kui Rass ütleb, et ta midagi ei mäleta, siis on see tema alateadvuse toodetud vale. Tegelikult mäletab ta kõike.

Matemaatika tunnis oli kontrolltöö. Rassi pinginaaber selles tunnis oli kutt, kelle isa toimetas riigi suurimat päevalehte. Kristo oli lahe tüüp. Kumbki neist ei suutnud tollel päeval lahendada vajalikku hulka kontrolltöös sisalduvaid abstraktseid probleeme, kuid see ei takistanud neil nende üle asjalikult pead murda.

Jada üldliige on an=2n+5/n-8 . Leidke an–1.

«Mis kuradi asi on jada? Sa tead või?»

«Oota . . .Vaatame edasi . . . Äkki tuleb välja. Kuule, mis kuradi asi on üldliige?»