Lugu sellest, kuidas nähtamatu tindiga kirjutatud kiri ajas luhta Churchilli spioonide plaani

Foto: Shutterstock

Ilmunud on Daniel Birnbaumi tõestisündinud lool põhinev ajalooline romaan «Dr B.», mille tõlkis eesti keelde Kadri Papp.

Teise maailmasõja esimestel kuudel tahtsid inglased õhku lasta Rootsi Oxelösundi rauasadamat. Kui see oleks neil õnnestunud, oleks Rootsi tõenäoliselt kistud suurde sõtta. Daniel Birnbaum jutustab tõestisündinud loo oma vanaisast, kelle nähtamatu tindiga kirjutatud kiri ajas luhta Churchilli spioonide plaani.

Daniel Birnbaum, «Dr B.». Foto: Raamat

Kui Daniel Birnbaum kodus pööningut koristab, leiab ta eest määrdunud pruuni pappkasti, millel on vanaisa nimi. Sees on dokumendid, mis puudutavad põnevamaid aastaid Rootsi 20. sajandi ajaloos – 1939–1943. Neil aastail sai Stockholmist maailma poliitiliste jõudude kohtumispaik, hotellides korraldati vastuvõtte tähtsatele ja salapärastele seltskondadele, samal ajal kui igapäevaelu iseloomustas ebakindlus ja hirm. Turvaliselt ei saanud sõja tõttu tunda end keegi.

1939. aasta sügisel, pärast seda, kui Saksamaa tungis Poolasse, saabub Stockholmi saksa-juudi ajakirjanik Immanuel Birnbaum. Ta pidi koos naise ja kahe lapsega põgenema Varssavist, kus ta töötas Saksa ajalehe korrespondendina. Stockholmis puutub ta kokku Saksa kirjastaja Bermann Fischeriga ja saab tööd kirjastuses, mida ta paguluses juhib. Immanuel kirjutab endiselt artikleid, kuid on varjunud pseudonüümi Dr B. taha. Põhitöö kõrval aitab ta Briti spioonidel levitada natsivastast propagandat. Kuid nähtamatu tindiga kirjutatud kirjas paljastab ta inglaste plaani lasta õhku Oxelösundi rauasadam, et takistada raua eksporti Saksamaale. Sõjaajaloolased on avaldanud arvamust, et kui sabotaaž oleks teoks saanud, oleks neutraalne Rootsi sõjategevusse haaratud.

Kunstiteadlane ja Stockholmi Kaasaegse Kunsti Muuseumi endine direktor Daniel Birnbaum on kirjutanud romaani oma vanaisa kummalistest kogemustest Rootsis, kus valitses kaos ja hirm. Ta taasloob oskuslikult õhkkonna, mis valitses sõjaaegses Stockholmis, kus iga vale samm võib maksta sulle elu.

Loe raamatust katkendit!

***

Mustad lilled pöörasid unes pead. Immanuel võpatas ja vaatas toas rahutult ringi. Jah, naine magas, nägu tema poole. Naisel oli viimastel päevadel mitu atakki olnud, kuid nüüd hingas ta rahulikult. Tore, Lucia on paranemas. Miski ei rahustanud Immanueli rohkem kui naise hämarikus aimatavad pehmed näojooned.

Lucia kukkus kokku kai peal, kõigest tund pärast nende Stockholmi saabumist. Poisid olid tormanud vanalinna, et uurida Skeppsbrole suubuvate tänavate ja põiktänavate rägastikku, õnneks ei näinud nad midagi. Kohvrid ootasid neid juba Reiseni hotelli fuajees. Kuid suur kott suuremate asjadega sõitis üle Läänemere sügaval laeva põhjas, reisitekist kaks korrust allpool. Kraana, mis liikus poiste meelest naljakalt edasi ja tagasi, tõstis laevast välja ühe paki teise järel. Need kiikusid mõne minuti õhus ja maandusid siis peaaegu hääletult kai peale. Peagi peaks kätte jõudma ka nende paki kord.

Oli hommikupoolik, päike säras taevas. Käratsevad kajakad tiirlesid ümber aurulaevade korstende, sügispäikesest soe Skeppsbro oli rahvast täis. Poisid tüdisid ootamisest ja jooksid minema, Immanuel ja Lucia seisid kaldal, kui nende raske kott lõpuks nähtavale ilmus. See kerkis taeva poole ja kõikus ­edasi-tagasi, kui kraana kai poole pööras, ning laskus siis aeglaselt allapoole. Kuid poolel teel juhtus õnnetus. Mingil põhjusel pääses kott kraana noka otsast lahti. See kukkus mitu meetrit ja maandus tuhmi mürtsuga munakivisillutisele. Õhku paiskus tolmupilv. Enne, kui Immanuel jõudis mõeldagi, et tema kirjutusmasin ja muu tähtis varandus on tõenäoliselt tükkideks, juhtus midagi veel hullemat. Naine lamas tema kõrval teadvusetult munakividel. Ta oli vaikselt ja hääletult kokku vajunud. Immanuel viskus tema kõrvale põlvili. Hetkeks arvas ta, et naine ei hinga enam.

Mõni tund hiljem oli naine hotellitoas voodis, teetass öö­­kapil ja villane tekk jalgadele laotatud. Jume hakkas tema näkku tasapisi tagasi tulema.

Sellest saadik oli paljugi muutunud. Nad elasid rahulikku elu. Tõsi, endiselt oli asju, mille üle muretseda. Aga kust tulid need hullumeelsed unenäod, mis tekitasid Immanuelile ikka ja jälle ettekujutuse, et maailma lõpp on lähenemas? Unenäod varjasid tumeda loorina tema mõtteid veel tunde pärast ärkamist. Tegelikult ei pääsenud ta neist kunagi lõplikult vabaks, ja niipea, kui ta uinus, olid ähvardavad pildid uuesti tagasi. Kõrgete päevalillede mustad kettad, mis nagu piineldes madame Kollontai terrassi ääres väänlesid, olid endena tema unedesse tunginud ja tekitasid temas säärast ebamugavust, et ta ajas end poolunisena voodis istuli. Paljad jalad puudutasid jahedat parkettpõrandat. Ta tõusis püsti ja tundis poolavatud köögiuksest tulevat tuule­­tõmmet. Poisid magasid oma toas, uks oli irvakil. Väljas oli pime. Kell polnud veel kuus.

Immanuel astus kabinetti ja istus kulunud tugitooli. Ta küünitas sekretärkapi poole, mille ülemisse sahtlisse oli peidetud sulepea ja klaaspurk nõrgalt kollakasrohelise vedelikuga. Etiketile oli keegi kirjutanud korralikult T-tähe. Kas Horst oli kirjutanud selle ainsa tähe, et tal meeles seisaks, mida purk sisaldab, või oli see Berliini toimetaja Kutzneri märge? Sulepea, millega poiste meelest oli nii tore mängida, asus sahtli tagumises osas nii kaugel, et seda polnud näha.

Kuid Immanueli kobav käsi sai selle pimedas peagi kätte ja nüüd lebas sulepea tema ees laual. Ta süütas laualambi, selle ovaalne sirm tekitas terava valgussõõri, ehkki pirn lambis oli nõrk, ja uuris mahedas valguses sulepead. Selle ülemist ja alumist läikivmusta osa eraldas kuldne rõngas, kuhu oli kirjutatud Rotringi firmanimi ja kaasaegse kirjutusvahendi, eri värvi tindiga täidetava sulepea logo. Kui sulepea lahti kruvida, paljastus selle läbipaistev sisemus. Immanuel hoidis läbipaistvat osa vastu valgust ja kirjutuslauale langev vari reetis, et sulepea oli peaaegu tühi. Kerge käeliigutusega tühjendas ta tindireservuaari. Peenike veejuga kadus pimedusse, see oli kõik, mis poiste lärmakatest mängudest järele oli jäänud.

Kollakasrohelise vedelikuga klaaspurki polnud nad puutunud, Immanuel peitis selle ära, kui avastas poiste huvi sulepea kõikide nüansside vastu. Lõbu sai otsekohe otsa, kui naine, kes vaistlikult taipas, et sulepea ja klaaspurk ennustavad mingit õnnetust, end asjasse segas. Naine pani asjad kõrvale ja ütles möödaminnes, et viskaks need parema meelega hoopis minema. Ta lisas, et kõige meelsamini unustaks ta päeva, mil need nende koju ilmusid. Võib-olla naine enam ei muretse, sellest oli kulunud juba kaks kuud, kui Immanuel peitis asjad pimedasse sahtlinurka, kust tema kobav käsi need sel varasel hommiktunnil jälle üles leidis. Ta keeras korgi lahti ja meenutas Horsti sõnu. Varjatud teated. Efektiivne meetod kõrvaliste eest kirja tegelikku sisu varjata. Immanueli olukorras inimesele võiksid sellele olla soodsad tagajärjed. Viimast lauset oli ta miskipärast lipitseva naeratusega rõhutanud. Lihtsate teenete kaudu võiks tema, Immanuel, tulevikus ebameeldivaid olukordi vältida. Ühelgi juhul ei tee abivalmidus kahju, tõenäoliselt hoiaks see avatuna uksed, mis muidu võivad kergesti sulguda.

Immanuel ise oli jäänud sõnaahtraks, kuid mõistis väga hästi, millest jutt käis. Kui ta Rootsist välja saadetakse, ei ole ei temal ega tema perekonnal kuhugi minna. Saksamaale tagasi pöördumine tähendaks surmaotsust. Inglise viisat ei olnud tal õnnestunud saada. Pole teada, mis tulevik toob. Horst oli seda mitu korda korranud, justkui ebamugava vaikuse täitmiseks. See kõlas samavõrra ähvarduse kui lubadusena.

Immanuel uuris sulepea täitmiseks kasutatavat peenikest toru. Ta tegi klaaspurgi lahti ja pistis nutika mehhanismiga torukese värvilisse vedelikku, mis otsekohe reservuaari imbus. See oli mürgiselt heleroheline. Sulepea muutus raskemaks ja püsis nüüd tal stabiilsemalt käes. Ta tegi lauale ruumi ja lükkas eemale kirjutusmasina, millega naine ta artikleid puhtalt ümber kirjutas. Immanuel kergitas masinat mõne sentimeetri võrra ja imestas selle raskuse üle. Ta lasi masina põntsuga lauale tagasi. See oli Rheinmetalli toodang ja kuulus perekond Weilile, kes olid lahkelt andnud laenuks kaks kirjutusmasinat, mida nad ise ei kasutanud. Teine oli Mercedes Selecta, mis seisis kõrgel raamaturiiulil. Lucia eelistas Rheinmetalli, sama mudelit, mida ta oli pikki aastaid Breslaus ja seejärel Varssavis kasutanud. Kui palju artikleid oli ta selle aja jooksul saksa masinal ümber löönud? Sadu. Võib-olla tuhandeid. Kahjuks oli Weilide masinal teistsugune klaviatuur, mistõttu sattus teksti üsna palju tarbetuid kirjavigu.

Ta proovis heledat tinti valgel paberilehel, mida ta naine kirjutusmasinas kasutas. Kirjutatu muutus otsekohe nähtamatuks. Kui vedelik ära kuivab, ei aima keegi midagi, oli Horst kinnitanud. Immanuel tõusis mõtlikult püsti, ta oli külmal puupõrandal ikka veel paljajalu. Ta läks mõne sammuga esikusse viiva ukse juurde ja tõmbas selle ettevaatlikult kinni, ehkki poisid ja naine magasid kindlasti raskelt ega aimanud, mis kabinetis toimub. Ta istus uuesti nõrka lambikumasse ja kirjutas rohelise vedelikuga esimesed read. Tekst haihtus silmapilkselt.

Pärast pikemaaegset vaevanägemist õnnestus mul kindlaks teha Secret Service’i esindaja. Sain kontakti kellegi härra Rickmaniga, kes uuris Rootsi rauamaagi tootmist ja kirjutas selle kohta raamatu.

Ta tegi lühikese pausi ja tõdes, et väljas oli koidik veel kaugel. Tänavat valgustas nõrgalt Frejgatani ja Norrtullsgatani nurgal seisev latern. Vastasmaja aknad olid kõik pimedad. Ta tõstis paberilehe laualambi poole. Vedelik oli haihtunud ja tekst nagu nõiaväel kadunud. Ta lisas veel mõne rea Rickmani kohta, keda ta edaspidi kavatses nimetada onu Richardiks, ja tolle tegevuse kohta. Hetke tõsidusest hoolimata tundis ta kerget rahulolu, kui pani punkti viimasele fraasile: «Teie ustav Kant». See, kes oli Immanueliks ristitud ja nägi ilmavalgust Königsbergis, ei saanudki ju muud varjunime valida. Kas see oli koguni liiga läbipaistev? Ei, keegi, kes ei vallanud sama palju informatsiooni nagu Kutzner, ei võinud sellest aru saada. Keegi ei saa teada, kes on kirja autor.