DOKUMENTAALROMAAN NELIKMÕRVAST ⟩ Raamat, mis tegi Truman Capote maailmakuulsaks

Truman Capote. Foto: Adam Scull/PHL/MPI/Capital Pictures/Scanpix

Loe katkendit dokumentaalromaanist, mida The Times on nimetanud üheks 20. sajandi kõige olulisemaks teoseks. See on Truman Capote rahvusvaheline menuk «Külmavereliselt».

1959. aasta novembris tapeti Ameerika Ühendriikides Kansase osariigis Holcombi väikelinnas jõhkralt talumees Herbert Clutter, tema naine Bonnie ning nende kaks kodus olnud last, 16-aastane Nancy ja 15-aastane Kenyon. Mõrvarid Richard Hickock ja Perry Edward Smith, kes lootsid ümbruskonna jõukaima farmeri majast suurt röövsaaki, tabati kuue nädala pärast.

Truman Capote, «Külmavereliselt». Foto: Raamat

Capote, kes sai nelikmõrvast teada ühes New Yorgi ajalehes ilmunud napist nupust, sõitis loetust inspireerituna koos oma kirjanikust sõbranna Harper Leega Holcombi. Järgnevate aastate jooksul intervjueerisid nad sadu inimesi: kohalikke elanikke, Clutterite ja mõrtsukapaari tuttavaid, sugulasi ning pea kõiki, kes olid juhtunu uurimisega seotud. Korduvalt pidas Capote pikki vestlusi ka tabatud mõrvaritega.

Hickock ja Smith veetsid surmamõistetute kongis viis aastat, enne kui nad 1965. aastal üles poodi. Kogutud materjali põhjal kirjutatud «Külmavereliselt», mida Capote loo lõpplahendust oodates aastate jooksul lihvis, ilmus kohe pärast hukkamist, esmalt ajakirjas The New Yorker ning 1966. aastal raamatuna. Teos, mille žanri Capote ise määratles dokumentaalromaanina, kujunes ülimalt menukaks ning seda on tõlgitud kümnetesse keeltesse.

Truman Capote sündis 1924. aastal Louisiana osariigis New Orleansis. Pärast vanemate lahkuminekut sugulaste hoole all kasvanud üksildane poiss õppis varakult lugema ja hakkas juba kaheksa-aastaselt kirjutama.

1945. aastal avaldas ajakiri Mademoiselle tema esimese lühijutu «Miriam», mis pälvis parimale debüütjutustusele antava O. Henry auhinna ja tõi autorile ka raamatulepingu. 1948. aastal ilmunud raamatu «Teised hääled, teised toad» menule aitas kaasa ka skandaali põhjustanud reklaamfoto.

Capote tuntuimad teosed on lühiromaanid «Rohukannel» (1951), «Hommikueine Tiffany juures» (1958) ja 1966. aastal ilmunud «Külmavereliselt», dokumentaalromaan jõhkrast nelikmõrvast.

Oma kuulsuse tipul skandaalset seltskonnaelu elanud mees oli avalikult ja rõhutatult homoseksuaal. Elu lõpupoole süvenes temas alkoholi-, uimasti- ja tabletisõltuvus. Ta suri 1984. aastal üledoosi tagajärjel.

***

«See on siin, see on siin, see peab siin olema, seal on kool, seal garaaž, nüüd pöörame lõunasse.» Perryl oli tunne, nagu pomiseks Dick mingeid võidukaid manamissõnu. Nad keerasid suurelt teelt alla, kihutasid läbi inimtühja Holcombi ja ületasid Santa Fe raudtee. «See on pank, see peab pank olema, nüüd pöörame läände ‒ puid näed? See on siin, see peab siin olema.» Esilaternate valgusvihk avastas hiina jalakate allee; üle tee veeres tuulest aetud karuohakate kera. Dick kustutas esilaternad, peatas auto ja ootas niikaua, kuni silmad harjusid kuuvalge ööga. Siis ronis auto edasi.

*

Holcombist kaksteist miili ida pool algab mäestiku ajatsoon. Mõned inimesed nurisevad selle üle, sest hommikul kell seitse, talvel aga kell kaheksa või isegi hiljem on väljas veel pime, ja selge ilmaga säravad alles tähedki taevarannal – nagu nad särasid sel pühapäevahommikul, kui Vic Irsiku kaks poega tulid piimanõudega kolistama. Aga kui poisid, kes midagi kahtlast ei märganud, oma tööga kella kaheksaks valmis said, oli päike juba tõusnud, tõotades jälle üht suurepärast faasanijahiilma. Koju minnes jooksid nad mööda puiesteed ja lehvitasid vastutulevale autole, kust üks tüdruk neile vastu lehvitas. See oli Nancy Clutteri klassiõde, kelle nimi oli samuti Nancy ‒ Nancy Ewalt. Ta oli autot juhtiva mehe, keskealise suhkrupeedifarmeri Mr Clarence Ewalti ainus tütar. Ei Mr Ewalt ega ta naine olnud kirikuskäijad, kuid igal pühapäevahommikul sõidutas ta oma tütre Jõeorule, et see võiks koos Clutteritega Garden Citysse metodistide kirikusse jumalateenistusele minna. Tänu sellele ei tarvitsenud tal ise «kaks korda linna ja tagasi sõita». Alati jäi ta ootama, kuni nägi, et tütar on ilusti majja sisse pääsenud. Prille kandev Nancy, kellel oli filmitähe figuur ja kes oskas väga maitsekalt riides käia, tipsis arglikult, otsekui kikivarvul üle muru ja vajutas eesukse kellanuppu. Majal oli neli sissekäiku, ja kui keegi mitmekordse koputamise peale eesust avama ei tulnud, läks Nancy Ewalt järgmise, Mr Clutteri kabineti ukse juurde. Uks oli paokil; ta lükkas selle pisut rohkem lahti ja nägi, et kabinetis ei ole kedagi. «Lihtsalt niisama sisse trügida» ta siiski ei söandanud, sest vaevalt oleks selline teguviis Clutteritele meeldinud. Ta koputas, helistas ja läks siis ümber nurga maja taha. Garaaž oli sealsamas ja ta nägi, et mõlemad sõiduautod, mõlemad Chevrolet’d olid kohal. See aga tähendas, et Clutterid pidid kodus olema. Üritanud asjatult sissepääsu ka kolmandast ja neljandast uksest ‒ üks viis majapidamisruumi, teine kööki ‒, läks ta tagasi isa juurde, kes ütles: «Võib-olla nad magavad.»

«Aga see on ju võimatu. Suudad sa ette kujutada, et Mr Clutter jätab kirikusse minemata? Selleks et magada?»

«Istu parem peale. Sõidame õpetajate majja. Susan peaks teadma, milles asi on.»

Õpetajate maja seisab otse ülimoodsa Holcombi kooli vastas ja on suur troostitu pruunikashall vanamoeline hoone. Selle rohkem kui kakskümmend tuba on jaotatud priikorteriteks, kus elavad need kooliõpetajad, kellel elupaiga otsimine mujal on kas ebaõnnestunud või üle jõu käinud. Sellest hoolimata oli Susan Kidwellil ja tema emal läinud korda kibedat pilli magusamaks teha ja oma korterit ‒ kolme alumise korruse tuba ‒ mugavamaks muuta. Elutuba oli uskumatult väike, aga siiski mahtusid sinna, lisaks igasugu istmetele, harmoonium, klaver ja arvukalt õitsvaid potililli; ka pisike väle koer ning suur unine kass olid tavaliselt elutoas. Sel pühapäevahommikul seisis Susan akna all ja vaatas välja. Ta on kahvatu ovaalse näo ja ilusate sinakashallide silmadega sihvakas rammetu noor daam; harukordsed on ta käed ‒ pikkade sõrmedega, nõtked, närviliselt elegantsed. Ta oli pühapäevakleidis, et kirikusse minna, ja ootas Clutterite autot, mis pidi iga hetk nähtavale ilmuma, sest ka tema käis alati kirikus Clutterite perekonna saatel. Nende asemel aga tulid Ewaltid oma veidra jutuga.

Mingit seletust ei osanud anda ei Susan ega ta ema, kes ütles: «Kui nad oleksid ümber mõelnud, siis oleksid nad kindlasti meile helistanud. Aga Susan, miks sina ise neile ei helista? Võib-olla nad tõesti magavad.»

«Nii ma tegingi,» seletas Susan oma tunnistuses, mille ta andis sama päeva pärastlõunal. «Ma helistasin Clutteritele ja lasksin telefonil heliseda ‒ mul oli vähemalt niisugune tunne, et see heliseb, ma ei tea, kas minut aega või veel rohkem. Keegi ei vastanud, ja sellepärast arvas Mr Ewalt, et parem oleks, kui me läheksime nende juurde sisse ja «ajaksime nad üles». Aga kui me sinna jõudsime, ei tahtnud ma minna. Ei tahtnud majja sisse minna. Mul hakkas korraga hirm, ma ei tea isegi, miks, sest seda, ei… seda ei tulnud mul üldsegi pähe ‒ niisuguse asja peale poleks keegi tulnud. Aga päike paistis kohutavalt heledasti ja kõik näis kuidagi liiga hele ja rahulik. Ja siis ma nägin, et kõik autod olid kohal, isegi Kenyoni vana koiotikäru. Mr Ewaltil olid tööriided seljas; ta saapad olid mudased; ta ei tahtnud sellises riietuses Clutterite juurde sisse minna. Seda enam, et ta ei olnud varem käinud. Tähendab, ta polnud nende juures varem külas käinud. Lõpuks ütles Nancy, et ta tuleb minuga kaasa. Me läksime ümber maja köögiukse juurde, ja muidugi ei olnud see lukus; ainus inimene, kes seal vahel uksi lukku pani, oli Mrs Helm ‒ Clutterid ei teinud seda kunagi. Me läksime sisse, ja ma nägin kohe, et hommikust ei olnud söödud: laual ei olnud ühtegi taldrikut ja pliit oli täitsa tühi. Samas aga hakkas mulle silma midagi imelikku. Põrandal vedeles Nancy rahakott, pooleldi lahti. Me läksime söögitoast läbi, ja jäime trepi otsa seisma. Nancy tuba on just trepi kohal. Ma hüüdsin Nancyt nimepidi ja läksin siis trepist üles, ja Nancy Ewalt tuli mulle järele. Kõige rohkem ajasid mulle hirmu peale meie sammud, need kõmasid nii valjusti, samal ajal kui kõik ümberringi oli nii vaikne. Nancy toa uks oli lahti. Kardinad polnud ette tõmmatud ja tuba säras päikesepaistest. Ma ei mäleta, et ma oleksin karjunud. Aga Nancy Ewalt ütleb, et ma karjusin ‒ karjusin ja karjusin. Ma mäletan ainult Nancy mängukaru, mis mulle otsa vaatas. Ja siis Nancyt. Ja siis jooksmist…»

Vahepeal hakkas Mr Ewalt kahtlema, kas ta tegi õigesti, et lubas tüdrukutel üksi majja minna, ja otsustas neile järgneda. Ta ronis parajasti autost välja, kui kuulis karjumist, aga veel enne, kui ta välisukse juurde jõudis, jooksid tüdrukud talle vastu. Tema tütar kisendas: «Ta on surnud!» ja viskus isa käte vahele. «See on tõsi, iss! Nancy on surnud!»

Susan ründas oma sõbratari: «Ei, ei ole. Ja ära räägi niiviisi! Ei tohi! Ainult nina jookseb verd. Tal on ennegi jooksnud, kohutavalt. Muud ei ole midagi.»

«Verd on liiga palju. Kõik seinad on verd täis. Sa võib-olla ei näinud.»

«Ma ei saanud enam maast ega ilmast aru,» tunnistas Mr Ewalt hiljem. «Mõtlesin, et võib-olla on tüdruk ennast kuidagi vigastanud. Esimene asi, mida ma teha tahtsin, oli kiirabi kohale kutsuda. Miss Kidwell ‒ Susan ‒ ütles, et köögis on telefon. Ma leidsin telefoni just sealt, kuhu ta juhatas. Toru oli hargilt maas, aga kui ma selle kätte võtsin, nägin, et juhe on läbi lõigatud.»