P, 27.11.2022

Tiziano Scarpa põimib ajaloolist ja väljamõeldist, õrna ja ülevat ning julma ja rõvedat

Raamatuportaal
Tiziano Scarpa põimib ajaloolist ja väljamõeldist, õrna ja ülevat ning julma ja rõvedat
Facebook Messenger LinkedIn Twitter
Comments
Tiziano Scarpa.
Tiziano Scarpa. Foto: Isabella De Maddalena/Wikimedia Commons

Loomingu Raamatukogus on ilmunud itaalia kirjaniku Tiziano Scarpa lühiromaan «Stabat Mater», mille on tõlkinud Paul Raud.

Lühiromaanis «Stabat Mater» vaatab itaalia kirjanik ja luuletaja Tiziano Scarpa (sünd. 1963) elu läbi Veneetsia vaeslapse ja virtuoosse viiulimängija Cecilia silmade. Orbudekodu ahtas ja suletud maailmas peab neiu rinda pistma ängistavate unede ja painava maojuukselise viirastusega, ainsaks väljapääsuks noodilehtedele kribatud kirjad oma emale, keda ta ei tunnegi, ning väljendusrikas muusika, mida kasvandikud võrede tagant ja maskides ette kannavad.

Scarpa kujundikeel on mahlaselt värvikas, põimides ajaloolist ja väljamõeldist, õrna ja ülevat ning julma ja rõvedat. Siin kohtuvad salapärane XVIII sajandi Veneetsia, maailmakuulus helilooja ja orbudekodu muusikaõpetaja Antonio Vivaldi ning keerukad ja painavad küsimused kehalisusest, ematusest ja naiseks olemisest.

«Stabat Mater» pälvis 2009. aastal Itaalia kõige mainekama kirjandusauhinna Strega. Raamatu lõpust leiab autori järelsõna, mis avab teose tagamaid, ning tõlkija Paul Raua saatesõna, mis kirjanikku ja tema loomingut lähemalt tutvustab.

Loe raamatust katkendit!

***

Proua Ema, kas Te mäletate mind? Kas Te teate, kuidas mind kutsutakse? Ma tutvustan end, mina olen Cecilia. Kas Teile meeldib see nimi? Kuidas Teie mind kutsunud oleksite? Kas Te mõtlesite nimele, kui mulle enda sees peavarju pakkusite?

(«Selle põgusa aja jooksul, mis ma Teie kõhus viibisin,» olin ma kirjutamas.)

Jaa, ma olen pimedusega lähedane, aga ma pole selle üle sugugi uhke. Võtaksin selle läheduse pimedusega ja vahetaksin hea meelega mõne unetunni vastu, et kosutada oma vaimu ja anda talle natukenegi rahu. Ma ei oska Teile öelda, millal see juhtus, et mul sai harjumuseks öösel üles tõusta. Ühes asjas olen ma aga kindel: esimene mälestus, mis mul endast on, ajas kõige kaugem mälestus, on pimedus. Nii see on, ma ei liialda, mu esimene lapsepõlvemälestus on minu pärani silmad pimeduses. Võiks öelda, et minu imikuiga oli vaid üks pikk pilkaspimeduste jada. Ma ei ütle seda Teile selleks, et hädaldada, ega ka mitte selleks, et Te end halvasti tunneksite. Nii see on, lihtsalt on nii.

Proua Ema, kas Te üldse olete mind kunagi ette kujutanud? Kas olete kunagi mõelnud, kuidas möödusid minu esimesed eluaastad? Kui tahate, et Teie kujutlusvõime annaks Teile tõese pildi, peate ette kujutama tütarlast, kes veedab öid silmad pärani piinavas ängistuses.

Ärge arvake, et ma kardan pimedust. Või vaikust. Siin pole kunagi täielikku vaikust. Päeval on toad täis hääli ja muusikat. Öösel on kuulda magavate tüdrukute hingamist. Igaühel on oma eriline viis magades hingata, ja kui mind ei ängista teised mõtted, siis pole mul midagi selle vastu, et öö läbi nende hingetõmbeid eristada. Mõni norskab, aga see ei häiri mind. Igaühel on öine isiksus, mis käib teinekord vastu isiksusele, mis näitab end päevavalguses.

Igal hommikul lähevad nende näod päikese käes lahti nagu õied.

Maddalena hingab magades raskelt, nagu valmistaks puhkamine talle suurt vaeva, samas kui päeval on tema samm kerge, tema sõnad on õrnad, ta naeratab sundimatult. Ehk näeb ta väsitavaid unenägusid, kus tema peale vajub kõik see, mida ta on suutnud päeva jooksul vältida.

Aeg-ajalt, kui olen pimedas voodis pikali, taban ma kauguses mõnd väikest arusaamatut prõksu. Need näivad olevat tekitatud nimme, meenutamaks mulle, et me oleme siin hiiglaslikus, keerukas hoones, täis saale, suuri ja väikseid ruume ja treppe, mis on kaevatud nagu urud tubadevahelistesse tühimikesse, ning trepikäike, mis ukerdavad diagonaalis üles, ripvel arhitektuuriliste kuristike kohal.

Püüan ette kujutada teekonda, mille see heli minu kõrvadesse jõudmiseks läbis, ronides üles treppidest, läbides koridore, immitsedes sisse pragudest, tungides läbi lukkudest ja ustest. Helid, ka need kõige pahaendelisemad, on mulle alati lohutuseks, sest viivad mind eemale mu mõtetest. Kõrvu teritades, kuulama jäädes, liigun ma kaugele iseendast.

Helid on minu välised mõtted. Nad on see osa mu vaimust, mis seisab väljaspool mind, teisel pool minu piirjooni, kaugel minu kehast. Nad on mu kõige ääretum mina.

Tahate teada, mida ma mõtlen, kui olen haige? Ma ei oska seda täpselt öelda. Ma tunnen end eksinuna, täiesti eksinuna. Neil hetkedel olen ma kindel, et minu heaks ei saa midagi teha, kõik on kibe.

«Ei tasu niimoodi ängitseda,» ütleb mulle mustade madudega pea.

«Mida ma teha saan?»

«Seda ma ei tea.»

«Kas sa arvad, et mulle endale oleks parem, kui ma sureksin?» küsin talt.

«Mine tea. Püüa ette kujutada, et oled surnud.»

«Kuidas?»

«Kuidas paremaks pead.»

«Ma näen liikumatut ja külma keha.»

«Aga kus sina oled?»

«Väljaspool seda keha, kuskil õhus. Seda kujutan ma ette.»

«Nii ei lähe. Sa oled ainult kohta vahetanud. Sa pead seestpoolt ette kujutama, et oled surnud.»

«Peaksin ette kujutama seda, et ma ei suuda end enam ette kujutada?»

«Täpselt.»

«See on võimatu.»

«Las siis olla, kui sa ei suuda. Mine kirjuta oma emmekesele, mine.»

«Aga sina... Sina...!»

Kutsun teda veel mitu korda sosinal, aga maojuustega pea ei vasta.

Mõnikord tundub mulle pimeduses, nagu näeksin enda kohal suurt ogalist palli. See on konarlik, hiigelpikkade asteldega kaetud kera, nagu siil, ent rünklik, kivist tehtud. Minu jaoks see ongi elu, minu elu, kurjus.

*

Me mängime meeste muusikat. Peaaegu kõik muusikud on preestrid.

Mehed tungivad oma muusikaga meie sisse. Don Antonio, Ospitale uus viiuliõpetaja ja helilooja, toob meile muusika, mille ta on kirjutanud, me loeme tema partituuri, kirjutame ümber oma osad, niimoodi hakkab muusika meisse imbuma, me jälgime seda silmadega. Muusika paneb liikuma meie käe, mis seda kirjutab, me uurime seda. Seejärel võtame kätte pillid. Don Antonio muusika siseneb meie silmadesse, täidab meie pead, paneb meid käsi liigutama. Parema käe küünarnukk ja ranne hakkavad poognat liigutama, vasaku käe sõrmed painduvad üle keelte. Meid läbib meeste muusika.

*

Ta kirjutas segapudru helidest, mis matkivad aastaaegade hääli. Ta viksis maha idee, millele ma olin tulnud tunnis koos lastega.

Kaks väikest muusikalist fraasi kevadise kontserdi alguses lõpevad ühe pikema noodiga, pääsukesega, kes vidistab. Tema hüüd lõikab õhku, lõikab taevast, nii et sellest lõhest paiskuvad välja uued õhujoad.

«Ärge olge nii õrnakesed, laske pääsukesel fraasi lõpus vidistada!» ütles don Antonio meile proovis.

Esimestes nootides on kuulda pääsukeste saabumist. Siis kiirgab õhku soojust, vesi vabaneb jääst ja pääseb voolama, ühtäkki sunnib torm linnud vaikima, aga see kestab vaid hetke, karjus norskab pärast lõunaeinet, koer haugub, tantsitakse enne loojangut, mehed ja naised peavad pidu...

«Don Antonio, mis on tantsupidu?»

«Ma pole seda kunagi näinud.»

«Kuidas mehed ja naised tantsivad?»

«Ma ei tea.»

«Ja kuidas me seda mängida saame, kui me ei tea?»

«Kuidas te tahaksite, et see oleks? Kuidas teie ette kujutate, et mehed ja naised üheskoos rõõmsad on?»

«Siin peab olema kuulda talupoegi, kes mängivad torupille,» ütles don Antonio ühele partituuri leheküljele osutades.

«Mis need on?»

«Kaenla alla surutud õhku täis kotid, millest õhk väljudes alati ühesugust nooti vilistab, teisel torul vajutatakse aga sõrmedega auke kinni ja lastakse siis jälle vabaks.»

«Aga meil on ainult keelpillid!»

«Te peate mängima nii, et ma kuuleksin auguga kotti, millest õhku välja tuleb.»

«Viiulite ja viooladega?»

See on üks pidev mäng, ennast maskeerida, teeselda, et me pole need, kes me oleme, teha järele pille, mida me kunagi kuulnud ei ole ja mida meil pole. Me teeme, nagu me ei mängiks seda, mida me mängime, selleks et ületada oma vahendite piirid nendesamade vahenditega. Me mängime nii, et meie viiulid meenutaksid asju ja maastikke, loomi ja häälitsusi ja isegi teisi pille ja isegi teisi, moonutatud viiuleid, mida talupojad halvasti mängivad, neid ühelt jalalt teisele hüpeldes kääksutavad, kui nad liiga palju joonud on.

...kägu ja turteltuvi ei jäta järele, varblased rüselevad, tuul paisub, muutub üha raskemaks, üks noor talupoeg puhkeb nutma, väsimus annab pärast tööd järele, kärbsed, vapsikud, kõu veereb seal kauguses, tormab mööda maad, me muutume tormiks! Me oleme torm, maru prahvatab, me laastame, purustame ilusa ilma!

«Purustage ilus ilm! Purustage ilus ilm! Kõvemini! Te olete torm! Saage maruks, tüdrukud, saage maruks!»

Ja mina olin kõike seda, maru, torm, kõu, äike, ma nutsin, kui ma tundsin, kuidas ma iseendast kaugenedes selliseks vihaks muutusin. Ma olin liigutatud, et ma suutsin nii paljuks muutuda, ja mul oli endast kahju, aga ma ei tundnud haledust. Ma nutsin, et ma ei saa olla lihtsalt mina, kui ma ometi võin olla ühtäkki nii mitut moodi, nii tugev, kuid ei saa olla mina, kes ei tahaks midagi muud, kui öelda, et ma olen siin, olen Cecilia, olen üleni siin.

Ta kirjutas neli luuletust, ühe iga aastaaja kohta, ta lasi need trükkida ja enne kontserti kirikus laiali jagada, et õpetada oma publikule, kuidas kuulata, et nad muusikaga koos kujutlema hakkaksid, justkui avali silmi unistades.

«Stabat Materi» esitlus toimub reedel, 10. juunil kell 18 raamatupoes Puänt. Raamatust vestlevad tõlkija Paul Raud ja toimetaja Malle Talvet, vestlust juhib Loomingu Raamatukogu peatoimetaja Triinu Tamm.

Märksõnad
Tagasi üles