:format(webp)/nginx/o/2017/12/02/7369823t1h6af1.jpg)
:format(webp)/nginx/o/2022/06/08/14610981t1hb635.jpg)
Loe katkendit Brit Bennetti hinnatud romaanist «Varjul pool».
Väikelinnast kaovad kaksikud tüdrukud. Aastaid hiljem ilmub üks neist järsku tagasi
/nginx/o/2022/06/08/14610983t1h4845.jpg)
Vignesi õed on identsed kaksikud, aga kui nad otsustavad kuueteistkümneaastaselt põgeneda neile seni koduks olnud väikesest mustade kogukonnast ühes USA lõunaosariigis, võtavad tüdrukute elud täiesti erineva kursi. Nüüd ei ole neil enam midagi identset: ei nende igapäevaelus, ei perede ega kogukonna juures ega selles, millisena nad näevad oma rassiidentiteeti. Aastate möödudes elab üks õdedest oma mustanahalise tütrega sellessamas lõunaosariigi linnakeses, kust ta kord põgeneda püüdis. Teine aga otsustab elada valgena ja tema valge abikaasa ei tea naise minevikust midagi. Kuid kaksikuid lahutavatest ohtratest miilidest ja valedest hoolimata jäävad nende saatused omavahel seotuks. Mis saab järgmisest põlvkonnast, kui nende tütarde eluteed ristuvad?
Brit Bennett põimib kokku ühe perekonna mitu lõime ja põlvkonda, kulgedes lõunaosariikidest välja Californiani, 1950. aastatest 1990ndateni ning jutustab loo, mis on üksiti nii paeluv ja emotsionaalne perekonnalugu kui ka hiilgav sissevaade mustanahaliste valgeks hakkamise ajalukku Ameerika Ühendriikides. Ulatudes palju kaugemale kui vaid rassiküsimus, mõtiskletakse raamatus «Varjul pool» mineviku püsiva mõju üle, selle üle, kuidas see kujundab meie otsuseid, ihasid ja ootusi, ning uurib nii mõndagi neist paljudest põhjustest, mis sunnivad inimesi vahel elama kellegi teisena, mitte sellena, kes nad oma päritolu poolest on.
***
Üks
Sel hommikul, kui üks kadunud kaksikõdedest Mallardisse naasis, jooksis Lou LeBon kohvikusse uudist kuulutama, ja isegi veel nüüd, palju aastaid hiljem, mäletavad kõik seda vapustavat hetke, kui higine Lou klaasuste vahelt sisse tormas, hing rinnus kinni, särgikaelus suurest pingutusest tumedaks tõmbunud. Vaevu ärkvel kliendid, keda oli umbes kümme, tunglesid häälekalt tema ümber, kuigi hiljem valetasid veel paljud teisedki, et ka nemad olid seal viibinud, lihtsalt teesklemaks, et nad olid see üks kordki oma silmaga midagi tõeliselt põnevat näinud. Selles väikses põllumajanduslinnakeses ei juhtunud kunagi midagi üllatavat, vähemalt mitte pärast Vignesi kaksikute kadumist. Aga sel 1968. aasta aprillikuu hommikul märkas Lou tööle minnes Partridge Roadil kõndimas Desiree Vignesit, kes kandis väikest nahast kohvrit. Ta nägi välja täpselt samasugune nagu siis, kui ta kuueteistaastaselt lahkus – ikka veel hele, ihu kergelt niiske liiva karva. Tema puusatu keha meenutas Loule tormituules õõtsuvat puuoksa. Desiree astus kiirel sammul, pea kumaras, ning – siinkohal tegi Lou, kes kippus esinema, pausi – hoidis käest kinni tüdrukul, kes oli umbes seitsme- või kaheksa-aastane ja must nagu tökat.
«Sinkjasmust,» ütles Lou. «Nagu oleks otse Aafrikast siia lennan’d.»
Lou’s Egg House killustus tosinaks eri vestluseks. Peakokk kahtles, kas see üldse oli Desiree, sest kuigi Lou pidi mais juba kuuskümmend saama, oli ta ikka veel liiga edev, et prille kanda. Ettekandja ütles, et see pidi kindlasti Desiree olema – isegi pime märkaks üht Vignesi kaksikõdedest ja see teine neist ei saanud ta kohe kindlasti olla. Kliente, kes olid oma muna- ja maisipudrukausid baariletile unarusse jätnud, ei huvitanud see Vignesi-jama – kes ometi oli see tume laps? Kas ta võis tõesti Desiree jagu olla?
«No kelle oma siis veel?» küsis Lou. Ta haaras hoidikust peotäie salvrätte ja tupsutas oma niisket laupa.
«Äkki mõni orb, kes on kasvatada võetud.»
«Pole ju lihtsalt võimalik, et Desireest võib midagi nii musta välja tulla.»
«Kas Desiree on sinu arust sedasorti tüdruk, kes võiks mõne orvu oma hoole alla võtta?»
Seda muidugi mitte. Desiree oli isekas tüdruk. Kui temast üldse midagi mäletati, siis just seda, ja enamik ei mäletanudki midagi muud. Kaksikud olid neliteist aastat ära olnud, peaaegu sama kaua, kui keegi neid üldse tundnud oli. Nad kadusid oma voodist pärast linnakese aastapäeva õhtul peetud pidu, kuigi nende ema magas samal ajal peaaegu kõrvaltoas. Ühel hommikul tunglesid kaksikud vannitoapeegli ees, neli ühesugust tüdrukut oma juukseid sättimas. Järgmisel aga oli voodi tühi, üles tehtud nagu igal päeval, korralikult, kui seda tegi Stella, lohakalt, kui Desiree. Linnarahvas otsis neid terve hommikupooliku, hõikudes metsas nende nimesid, tulles isegi nii totrale mõttele, et ehk on nad röövitud. Nende kadumine tundus nii äkiline, nagu oleks Jeesus ise tulnud ja nad üles taevasse kiskunud, jättes kõik Mallardi patused endast maha.
Tegelikult ei olnud tõde muidugi ei võigas ega müstiline; kaksikud ilmusid peagi välja New Orleansis, isekad plikad olid lihtsalt oma kohustuste eest põgenenud. Arvati, et ega nad kauaks ära jää. Küll nad suurlinnaelust väsivad. Neil ei jätku ei raha ega jultumust ja peagi on nad nuuksudes ema ukse taga. Aga nad ei tulnudki tagasi. Aasta hiljem läksid kaksikud hoopis kumbki oma teed ning nende elud lõhenesid sama täpselt pooleks nagu nende ühine munarakk. Stellast sai valge ja Desiree abiellus kõige mustema mehega, keda leida võis.
Nüüd oli ta tagasi, jumal teab, miks. Võib-olla koduigatsusest. Hakkas teine pärast neid pikki aastaid emast puudust tundma või siis tahtis selle oma musta tütrega eputada. Mallardis ei abiellunud keegi tumedaga. Keegi ei läinud siit ka ära, ent seda oli Desiree juba teinud. Tumeda mehega abiellumine ja tolle sinkjasmusta lapsega linna peal tiirutamine olid aga juba liig mis liig.
Rahvahulk läks Lou’s Egg House’ist laiali, vahetuse kokk toppis juuksevõrgu pähe, ettekandja loendas laual münte, tunkedes mehed lonksasid kiiruga kohvi lõpuni ja suundusid tehasesse. Lou naaldus määrdunud akna vastu ja vaatas maanteele. Ta peaks Adele Vignesile helistama. Tundus kohatu, et oma tütar talle ligi hiilib, eriti veel pärast kõike seda, mida see naine on pidanud juba üle elama. Nüüd siis veel ka Desiree ja see tume laps. Jumal küll. Ta sirutas käe telefoni poole.
«Arvad, et nad kavatsevad siia jääda?» küsis vahetuse kokk.
«Kes teab. Kange kiire paistis tal küll olevat,» ütles Lou. «Ei tea, kuhu ta niimoodi tõttas. Vaatas minust otse mööda, ei vaevun’d isegi lehvitama.»
«Tähtsust täis. Ja mis põhjust on tal nina püsti ajada?»
«Jumal küll,» kostis Lou. «Ma pole eladeski nii musta last näin’d.»
See oli kummaline linnake.